Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

härra Starkweather ikka tiab seda?” küsis Gottshall, vaadates neid kübaraserva alt teraselt oma mustade silmadega.

      „Oleneb sellest, mida proua Branwell talle teatas,” vastas Jem.

      „Noh, teile oleks parem, kui ta oleks härrat ette valmistanud,” ütles vana teenija kulme kergitades. „Kui leidub kedagi, kes vihkaks üllatusi rohkem kui Aloysius Starkweather, siis mina pole seda kur… kurivaimu veel näinud. Palun vabandust, preilna.”

      Tessa naeratas ja laskis pea viltu, aga tundis, kuidas tal sees keerama hakkab. Ta vaatas kord Jemi, kord Willi poole, aga mõlema näol püsis rahulik naeratus. Nemad on niisuguste riugastega harjunud, mõtles Tessa, aga mina ju ei ole. Ta oli küll varemgi mänginud rolle, aga siis oli tal ikka olnud ees kellegi teise nägu. Mõte, et ta peab valetama, ilma et saaks pugeda peitu võõra maski taha, tundus talle pelutav. Tüdruk lootis üksnes sellele, et Gottshall liialdab, aga pilk, millega vanamees teda seiras, lubas arvata vastupidist – selles oli mingi iseäralik helk.

      5

      MINEVIKU VARJUD

      Kuid ta lossi pahad vaimud

      süngeis rüüdes asusid,

      hiilgus, au ja õnneaimud

      seega säält kõik taandusid.

      Kuningaist ja kõrget sugu

      kaaslastest

      on vaid jäänud muinaslugu

      nagu kadund aegadest.

EDGAR ALLAN POE, „VAIMUDE LOSS”5

      Kui nad Starkweatheri teenija järel rahva seas endale teed tehes läbi jaamahoone läksid, oli Tessal vaevalt mahti vaadata, mismoodi see välja näeb. Inimesed sagisid edasi-tagasi, talle joosti otsa; õhus hõljus toidulõhna ja kivisöesuitsu. Suure Põhjaraudtee ning Yorgi ja Keskpõhja liinide sildid sulasid tema silme ees kokku. Varsti jõudsid nad välja ning nende pea kohal kõrgus hallinev taevas, millest ähvardas iga hetk hakata vihma sadama. Jaama ühes otsas kõrgus hämara laotuse taustal uhke hotell. Selle sissepääsu ees seisis must tõld, mille uksele oli maalitud Klaavi neli C-d. Gottshall kiirustas nende ees sinnapoole. Pagas paigutatud, ronisid nad sisse; sõiduk jõnksatas paigast, logistas Tanner Row’le ja ühines liiklusvooga.

      Will oli enamiku aega vaikne. Ta trummeldas sõrmedega mustades pükstes põlvedele, sinistes silmades eemalviibiv pilk. Jem, kelle hooleks oli jäänud vestlemine, küünitas end üle Tessa, tõmbas tüdruku pool kardina tõllaakna eest ja näitas talle huviväärsusi – surnuaeda, kuhu olid maetud kooleraepideemia ohvrid, nende ees paistma hakkava linna iidseid halle müüre, mille harja sakmed meenutasid tema sõrmusele graveerituid. Seespool müüre muutusid tänavad kitsamaks. Linn oli Tessa meelest peaaegu samasugune kui London, ainult et väiksem. Isegi karn ja kangapood, millest nad mööda sõitsid, tundusid siin pisemad. Jalakäijad, peamiselt mehed, kes kõndisid, lõug krae varjus ja pea tibutama hakanud vihma eest õlgade vahele tõmmatud, polnud nii moekalt riides, vaid tundusid maainimestena. Tessale meenusid farmerid, keda võis aeg-ajalt näha Manhattanil ning keda eristasid linnainimestest suured punased käed ja päikesest pruunistunud nägu.

      Tõld keeras kitsalt tänavalt ära ning jõudis avarale väljakule. Tessa tõmbas sügavalt hinge. Nende ees kõrgus majesteetlik katedraal, gooti stiilis kõrvaltornid torkimas halli taevast nagu nooled püha Sebastiani keha. Üle kõige kõrgus massiivne lubjakivist torn; ehitise fassaadi niššides seisid skulptuurid – igaühes erinev. „Kas see ongi Instituut? Taevake, see on palju suurejoonelisem kui Londoni oma.”

      Will hakkas naerma. „Mõni kirik ongi lihtsalt kirik, Tess.”

      „See on York Minsteri katedraal,” selgitas Jem, „linna au ja uhkus. Instituut asub mujal, Goodramgate’i tänaval.” Tema sõnad leidsid varsti kinnitust: tõld pööras katedraali juurest Deangate’i kaudu kitsale munakivisillutisega Goodramgate’ile, kus logistas kahe Tudori stiilis hoone vahel oleva väikese raudvärava alt läbi.

      Kui nad teisele poole jõudsid, sai Tessa aru, mis Willile nalja oli teinud. Nende ees seisis müüridest ja muruplatsist ümbritsetuna päris kena kirik, aga seda ei andnud võrreldagi suursuguse York Minsteriga. Gottshall astus tõlla kõrvale, et avada uks ja aidata Tessal väljuda, ning tüdruk nägi vihmamärjas rohus paari hauakivi, mis jätsid mulje, nagu oleks keegi plaaninud rajada siia surnuaia, aga oleks siis kaotanud huvi ja jätnud asja pooleli.

      Taevast, mis oli nüüd peaaegu must, kirjasid siin-seal hõbedaste laikudena tähevalgusest helendavad pilved. Tagapool kuulis Tessa Jemi ja Willi vaikseid tuttavlikke hääli; tema ees seisis kiriku uks valla ning tüdruk nägi sees vilkuvaid küünlaid. Ühtäkki tundis ta end kerge ja kehatuna, nagu oleks ta Tessa-nimelise tüdruku vaim, kes kummitab selles veidras paigas, kaugel kõigest, mis oli kunagi olnud tavapärane – kaugel New Yorgist. Teda läbistas värin ning sugugi mitte ainult külmast.

      Neiu tundis, kuidas kellegi käsi puudutab tema käsivart, ja tema juukseid riivas soe hingeõhk. Tessa teadis pöördumatagi, kes see on. „Kas läheme sisse, mu kihlatu?” ütles Jem talle vaikselt kõrva. Tüdruk tundis poisis pulbitsevat naeru. See vibreeris Jemi luudes ja kandus üle temale. Temagi suutis vaat et naeratada. „Eks astume siis koos lõvikoopasse.”

      Tessa võttis noormehel käe alt kinni ning nad läksid trepist üles. Kõrgeimal astmel heitis ta pilgu tagasi ja nägi Willi nende poole üles vaatamas. Poiss ei pannud nähtavasti tähelegi, et Gottshall koputab talle õlale ja räägib midagi. Tüdruku silmad kohtusid noormehe omadega, aga ta pööras need kiiresti kõrvale. Williga pilku ristata oli raske: parimal juhul ajas see segadusse, halvimal juhul pani pea ringi käima.

      Seestpoolt oli siinne kirik Londoni Instituudiga võrreldes väike ja hämar. Piki seinaääri jooksvad pingid olid sajandites tumedaks tõmbunud ning nende kohal olevad nõiavalguslampe hoidvad rauast alused olid mustad. Kiriku esiosas põlevate küünalde kaskaadi ees seisis vana mees, kes kandis varjuküttide tumedaid lahingurõivaid. Tihedad hallid juuksed ja habe ümbritsesid tema nägu metsiku padrikuna, hallikasmustad silmad olid peaegu mattunud kulmupuhmaste alla ja nahk oli küntud vanadusemärkidest. Tessa teadis, et mees on peaaegu üheksakümnene, aga selg oli tal ikka veel sirge ning kere toekas nagu vana puu tüvi.

      „Sina oled siis noor Herondale, eks?” haugatas ta, kui Will astus lähemale, et ennast tutvustada. „Pooleldi maapealne, pooleldi uelslane ja pärinud mõlemalt kõige sandimad omadused, nagu ma kuulnud olen.”

      Will naeratas viisakalt. „Diolch.”6

      Starkweatheri nägu tõmbus süngeks. „Segavereliste keel,” pomises vanamees ning pööras pilgu Jemile. „James Carstairs,” sõnas ta. „Teine Instituudi jõmpsikas. Õigem oleks näidata teile ust. Mis too tõusikuplika Charlotte Fairchild mõtleb, kui saadab teid mulle kaela, ilma et õieti ette teatakski?” Starkweatheri nagu tema teenri jutustki oli tunda Yorkshire’i aktsenti. Ehkki märksa nõrgem, oli see mõne hääliku puhul siiski aimatav. „Ühelgi selle perekonna liikmel pole eales olnud aimugi headest kommetest. Mul polnud tarvis tema isa ega vaja ma ka…”

      Siis peatus mehe välkuvate silmade pilk Tessal. Tema jutt katkes järsult ja suu vajus lahti, nagu oleks ta saanud kõrvakiilu. Tessa vaatas Jemi poole, aga too paistis olevat Starkweatheri äkilisest vaitjäämisest sama ehmunud kui temagi. Tekkinud vaikuse katkestas Will.

      „Tema on Tessa Gray, söör,” lausus ta, „maapealne tüdruk, aga kihlatud Carstairsiga ja valmistub ülendamiseks.”

      „Maapealne? Kuulsin ma õigesti?” nõudis Starkweather, silmad pärani.

      „Ülenduja,” täpsustas Will oma kõige lepitavama siidise häälega. „Ta on olnud Londoni Instituudile ustav sõber ning me loodame võtta ta õige pea enda ridadesse vastu.”

      „Maapealne,” kordas vanamees ja teda tabas äge köhahoog. „Peab ütlema, et ajad on… Noh, mis seal siis ikka…” Tema pilk libises veel

5

„Poeem „Ronk” ja teised luuletused”, tlk Johannes Aavik, Härmametsa Talu Kirjastus, Tartu 2000.

6

Tänan (kõmri k).