Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

hakkas ronima üle tooli seljatoe, aga Jem tõmbas ta jõuga istmele tagasi, sosistades sõbrale midagi tungivalt kõrva. Jessamine’i pruunid silmad lõid särama ning ta plaksutas käsi.

      „Lõpuks ometi läheb põnevaks,” hüüatas ta.

      Tessa heitis talle tülgastust väljendava pilgu. „Kas sa üldse kuulad, millest siin räägitakse? Ta solvab Charlotte’i!” ütles ta tasa, aga Jessamine lõi üksnes käega.

      „Ning keda näeksid sina tema asemel Instituudi eesotsas?” nõudis konsul Benedictilt. Tema hääl nõretas sarkasmist. „Võib-olla iseennast?”

      Benedict laiutas tagasihoidlikkust teeseldes käsi. „Kui te just nii arvate, konsul…”

      Enne kui ta jõudis lause lõpetada, tõusis otsekui käsu peale ühekorraga veel kolm inimest; kahes tundis Tessa ära Londoni Enklaavi liikmed, ehkki nende nime ta ei teadnud, kolmas oli Lilian Highsmith.

      Benedict naeratas. Nüüd olid kõigi pilgud pööratud temale. Noorem poeg Gabriel, kes istus isa kõrval, vaatas tema poole üles, rohelistes silmades läbitungimatu pilk. Noormehe saledad sõrmed olid klammerdunud ees oleva istme seljatoe külge.

      „Mind toetab kolm liiget,” ütles Benedict. „Seaduse järgi piisab sellest, et kandideerida Charlotte Branwelli vastu Londoni Enklaavi juhi kohale.”

      Charlotte ahmis vaikselt õhku, aga ei pööranud peadki, vaid jäi endist viisi liikumatult istuma. Jem hoidis Willil ikka veel randmest kinni ning Jessamine vaatas toimuvat nagu mõnd põnevat näitemängu.

      „Ei,” sõnas konsul.

      „Te ei saa takistada mind kandideerimast…”

      „Benedict, sa seadsid mu otsuse kahtluse alla juba siis, kui ma Charlotte’i sellele ametikohale esitasin. Oled Instituuti alati endale tahtnud. Nüüd kui Enklaav vajab rohkem kui eales varem ühtsust, muudad sa nõukogu võimuvõitluse areeniks ja lööd selle liikmete vahele kiilu.”

      „Muudatusi ei ole alati võimalik läbi suruda rahumeelselt, aga see ei tähenda veel, nagu poleks neid vaja. Olen otsustanud kandideerida.” Benedict pigistas käed kramplikult kokku.

      Konsul trummeldas sõrmedega kõnepuldi servale. Tema kõrval seisis inkvisiitor, pilk jäine. Lõpuks ütles konsul: „Tegid ettepaneku, Benedict, et Mortmaini otsimise kohustus pandaks nendele, kes ta sinu sõnutsi käest lasksid. Usutavasti oled minuga nõus, et meie kõige tähtsam ülesanne on praegu leida Mortmain.”

      Benedict noogutas lühidalt.

      „Sellisel juhul on minu ettepanek järgmine. Jäägu Charlotte ja Henry Branwelli ülesandeks selgitada välja Mortmaini asukoht. Kui neil pole kahe nädala pärast õnnestunud seda kindlaks teha või ei ole neil vähemalt veenvaid tõendeid, mis viitaksid sellele, kust teda leida, astub su apellatsioon jõusse.”

      Charlotte viskus istmel ettepoole. „Teha kindlaks Mortmaini asukoht,” ütles ta. „Kas sellega peame hakkama saama üksnes mina ja Henry – ootamata vähimatki abi Enklaavilt?”

      Pilk, mille konsul talle nüüd heitis, polnud just otse ebasõbralik, aga erilist leplikkust ei võinud sellest samuti välja lugeda. „Kui sul on mingeid erisoove, võid pöörduda teiste Klaavi liikmete poole ning muidugi on sinu käsutuses ka Vaikivad Vennad ja Raudsed Õed,” vastas ta. „Aga mis puutub uurimisse, siis jah – sellega peate toime tulema ise.”

      „Mulle see ei meeldi,” nurises Lilian Highsmith. „Meil on tarvis tabada hullumeelne, aga teie muudate selle mingiks võimuvõitluseks.”

      „Sellisel juhul soovid ehk loobuda Benedicti toetamast?” küsis konsul. „Siis on tema apellatsioon tagasi lükatud ning Branwellidel pole tarvis end tõestada.”

      Lilian avas suu, vaatas korraks Benedicti poole ja pani selle jälle kinni. Ta raputas pead.

      „Jäime just äsja ilma oma teenijatest,” ütles Charlotte ja tema häälest aimus pinget. „Nende abita…”

      „Teile saadetakse, nagu neil puhkudel kombeks, uued abilised,” lausus konsul. „Hukkunud teenija Thomase vend Cyril on juba teel Brightonist siia, et asuda ametisse teie majapidamises, ning Dublini Instituut on loovutanud teile oma teise koka. Mõlemad on hästi treenitud võitlejad, mida – olgu öeldud, Charlotte – oleks oodanud ka teie omadest.”

      „Nii Thomas kui Agatha olid treenitud,” õiendas Henry.

      „Aga teie majas leidub ka selliseid, kelle kohta seda öelda ei saa,” sekkus taas Benedict. „Ma ei räägi siinkohal preili Lovelace’ist, ehkki temagi on kahjuks treeningud unarusse jätnud, vaid teie toatüdrukust Sophiest ja sellest allilmlasest seal…” Ta osutas Tessa poole. „Kui näite niikuinii olevat otsustanud võtta ta enda sekka, ei teeks kindlasti paha, kui tema – ja teenijatüdruk samuti – omandaksid elementaarsed enesekaitsevõtted.”

      Tessa vaatas jahmunult Jemi poole. „Kas ta räägib minust?”

      Jem noogutas. Tema nägu oli sünge.

      „Ma ei saa sellega hakkama… Raiun endal kindlasti jalad otsast!”

      „Kui sul on tingimata tarvis kellegi jalgu raiuda, raiu Benedicti omi,” pomises Will.

      „Küllap tuled toime, Tessa. Selles ei ole midagi nii rasket, et…” alustas Jem, aga tema lause lõpu summutas Benedicti hääl.

      „Et teil kahel on nüüd Mortmaini asukoha kindlakstegemisega käed tööd täis,” lausus Benedict, „pakun teile treeneritena appi oma poegi Gabrieli ja Gideoni – tema jõuab täna tagasi Hispaaniast. Mõlemad on suurepärased sõdalased ning õpetamiskogemus kuluks neile marjaks ära.”

      „Isa!” protestis Gabriel, näol ehmunud ilme. Oli selge, et seda polnud Benedict temaga varem läbi arutanud.

      „Me saame oma teenijate treenimisega ise hakkama,” nähvas Charlotte, aga konsul vaatas tema poole ja raputas pead.

      „Benedict Lightwood pakub teile lahkelt oma abi. Võtke see vastu.”

      Charlotte oli näost tulipunane. Mõnda aega vaikinud, langetas ta pea, andes sellega märku, et allub konsuli manitsusele. Tessa tundis, kuidas maailm tema silme ees ringi käib. Kas teda hakatakse treenima? Ta õpib võitlema – nuge heitma ja mõõka vibutama. Tõsi küll, tema lemmikkangelanna oli alati olnud raamatu „Salakäsi” tegelane Capitola, kes ei jäänud võitluses alla ühelegi mehele ja kandis isegi meesterõivaid, aga Tessa polnud ennast kunagi selle naisega samastanud.

      „Väga hea,” ütles konsul. „Nõukogu istung on seega lõppenud, taas koguneme siia saali kahe nädala pärast. Olete kõik vabad.”

      Muidugi ei tõtanud keegi kohe lahkuma. Ühtäkki täitus suur ruum häältest – inimesed tõusid kohalt ja hakkasid naabritega innukalt mõtteid vahetama. Ainult Charlotte jäi vaikselt ja liikumatult istuma; Henry seisis sealsamas, peas nägu, nagu tahaks ta naise lohutuseks midagi öelda, aga ei suuda leida õigeid sõnu. Mehe käsi oli ebalevalt peatunud Charlotte’i õla kohal. Will sihtis vihase pilguga üle saali Gabriel Lightwoodi, kes omakorda vaatas jäiselt nende poole.

      Pikkamööda ajas Charlotte end jalule. Henry oli nüüd asetanud käe naise seljale ja rääkis talle midagi tasa. Jessamine seisis juba ning keerutas oma uut valget pitspäevavarju, mille Henry oli muretsenud talle Mortmaini masinolenditega peetud võitluses purunenu asemele. Neiu juuksed olid seatud kõrvade juures tihedatesse kimpudesse, mis meenutasid viinamarjakobaraid. Tessagi tõusis kähku püsti ning nende väike rühm hakkas mööda istungiruumi keskel olevat vahekäiku edasi minema. Tessa kõrva puutusid ikka ja jälle sosinal öeldud sõnad „Charlotte”, „Benedict”, „Magistrit ei õnnestu tabada”, „kaks nädalat”, „apellatsioon”, „konsul”, „Mortmain”, „Enklaav”, „alandav”.

      Charlotte kõndis, selg sirge, põsed punased ja pilk pööratud otse ette, nagu ei kuulekski ta, mida ümberringi räägitakse.Will näis olevat iga hetk valmis tormama sosistajatele kallale, aga Jem hoidis oma parabatai’l kindlalt kuuehõlmast