Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

ellujäämisele, et sellised kujutelmad põhinevad tihtipeale hirmul. Inimesed teevad plaane kardetavaks tulevikuks. See ongi muretsemine.

      Ühiskond ei tundu praegusest hetkest üldse hoolivat. Meid õhutatakse end mineviku vigade pärast süüdi tundma ja muretsema tuleviku pärast. Ärevus, hirm, edasirühkimine ja tuleviku planeerimine, aga ka kahetsemine ja häbi mineviku pärast, on enamikele meie seast saanud elu harjumuslikuks osaks.

      Suur hulk inimesi üritab vältida praegust hetke. See tuleb selgelt esile siis, kui inimene jäetakse üksi ja tal ei ole tähelepanu kõrvalejuhtijaid. Ta muutub ruttu rahutuks ja tal hakkab igav. Ta peab pidevalt leidma midagi, millega tegeleda, midagi, mis viib ta eemale kõige suuremast aardest otse tema nina all – tema väärtuslikust sisemaailmast. See oligi Kristuse sõnumiks, kui ta ütles: “Otsige esmalt Taevariiki, kõik muu antakse teile peale”.

      Kõik muu! Kõik meie soovid täituvad, kui me otsime õigest kohast, ja õige koht on just siin, praegu.

      Praeguse hetke vältimine

      Meid ahvatletakse praegust hetke vältima lugematute väliste peibutustega, mis pakuvad põnevust ja meelelahutust. Meelelahutus tähendas algselt puhkust tööst (re-creation – taasloomine – tõlkija), et koguda jõudu; aega unistamiseks ja iseenda taasleidmiseks. Maailmas, kus nõutakse ikka enam vaba aega, on inimesed üha rohkem pinges ja igavuses. Nad tahavad rohkem põnevust, meeldivamaid võimalusi aja surnuks löömiseks, aga see tekitab lõpuks pettumust ja sõltuvust välistest naudingutest.

      Kui tihti me istume vaikselt mediteerides või mõtiskledes ei millegi muu kui oma peopesal oleva lille üle? Elu on selle kogemine, kes me tegelikult oleme, just praegu.

      Praegust hetke aitab vältida igasugune põgenemis-sõltuvuslik käitumine (addictive behaviours – tõlkija) ja sellel on mitmeid vorme. Siin on neist mõningad.

      Keemilised ained ja tegevused. Põgenemislik käitumine tähendab ükskõik millist tegevust või keemilist ainet, mida me harjumuspäraselt kasutame, et põgeneda igavuse, tunnete ja raskete olukordade eest. Selleks võivad olla narkootikumid, alkohol, televisioon, filmid, raamatud, arvutid, füüsiline tegevus, söömine, töötamine, sport, seks, rääkimine, ostlemine või paaniline seminaridel käimine. Isegi eneseabiraamatute lugemine võib aidata vältida praegust hetke, kuigi inimesed väidavad, et nad loevad neid seepärast, et need pakuvad uudsust ja rõõmu, mitte sellepärast, et nad on lugemisest sõltuvuses.

      Muretsemine. Muretsemine on soovimatu tulevikku loov visualiseerimine. Me üritame kangesti magama jääda, aga meid takistab pidev mõtlemine järgmise päeva tegevustele ja nende pärast muretsemine. Me kardame, et jääme ilma igasugustest võimalustest. Muretsemine pole midagi rohkemat, kui katse ületada silda enne, kui oleme selleni jõudnud.

      Kahetsus. Kahetsus, süütunne ja kurbus on kolm emotsiooni, mis hoiavad meid mineviku vangistuses. Need on selle uskumuste süsteemi tulemus, mis ütleb, et me oleksime pidanud käituma teisiti. Me veedame nii palju oma väärtuslikke olevikuhetki, piineldes mineviku pärast, mis on juba möödas.

      Fantaasia. Me fantaseerime ja unistame, et millalgi tulevikus saabub mingi imeline hetk, näiteks kooli lõpetamine, edutamine, juhuslik kohtumine Selle Õigega, abiellumine, lotovõit, lapseootele või pensionile jäämine, ja alles siis algab elu tõeliselt. Kuid isegi siis, kui see eriline sündmus kätte jõuab, valmistab see meile pettumuse ega vasta meie ootustele ja ettekujutustele. Ja et vältida pettumustunnet, fantaseerime me uuesti tulevikust. Tegelikult on see suur sündmus PRAEGU, mitte millalgi tulevikus.

      Hetke väljalülitamine. Puhkusel olev mees veedab suure osa ajast mõeldes sellele, kuidas tööl ilma temata hakkama saadakse. Ta muretseb selle segaduse pärast, mis teda tööle naastes ees ootab. Ta naise mõtted on hõivatud laste, kodu, lemmiklooma ja kõige muuga. Nende mõtted on puhkusest kaugel, kuid kui nad koju jõuavad, unistavad nad oma järgmisest puhkusest.

      Oled sa kunagi raamatut lugedes äkitselt avastanud, et oled lugenud pool lehekülge, samas kui su mõtted olid kusagil mujal? Kuigi su silmad lugesid iga sõna, ei tabanud sa sellest ühtki mõtet.

      Tihti me ei teadvusta endale, et mingi tegevuse ajal – olgu selleks teistega vestlemine, televiisori vaatamine, söömine või armatsemine – viibime ise eemal. Enamasti on see märk sellest, et me oleme kaugenenud reaalsusest.

      Valmistumine järgmiseks eluks

      Osa minu religioossest kasvatusest rõhutas ettevalmistust järgmiseks eluks. Usuti, et järgmine elu või elu pärast surma tuleb parem kui praegune. Ma mäletan, kui väga ma pingutasin, et olla piisavalt hea, saamaks Taevasse. Ma ei keskendunud sellele, mis on siin ja praegu, vaid paremale elule tulevikus.

      Mis üldse on igavene elu? Taevas ja põrgu ei ole kohad, vaid teadvuse seisundid. Me kõik oleme kogenud põrgut. Me kõik oleme kogenud valu ja kannatust ja kui kaugel me olime praegusest hetkest, kui seda meenutasime. Me kogeme igavest elu, kui tuleme praegusesse hetke! Igavene tähendab ajatu. Intellekt ei mõista seda, sest mõistus on programmeeritud ajas, ajatus on väljaspool mõtte haardeulatust.

      Kas on olemas elu pärast surma? See küsimus puudutas mind siis, kui ma ei teadnud, mida selle eluga siin peale hakata. Võib tunduda šokeeriv mõelda, et väljaspool praegust hetke ei eksisteerigi midagi. Väljaspool praegust hetke pole ei jumalat, nirvaanat ega taevast. Küsimus pole selles, kas on olemas elu pärast surma. Peaks hoopis küsima: “Kas on olemas elu enne surma?” Märk sellest, et me hakkame ärkama ja praeguses hetkes elama, on see, kui me ei muretse järgmise elu või isegi järgmise nädala pärast.

      Eelmine nädal ja järgmine kuu ei eksisteeri muu kui mälestuse või ootusena. Nendes elamine tekitab illusioone ja ebaterveid kinnistumisi, mis tekitavad konflikte ja kurba meelt. Õnn on kas praegu või mitte kunagi.

      Kui me viibime iseendas, saavutame vaikse rahulolu ja ei tunne muret ühegi lõpptulemuse pärast. Sellel pole midagi pistmist hoolimatusega tagajärgede pärast ning see pole ka passiivse rolli võtmine elus. Laiendatud teadvus on vägagi seotud elu kõikide aspektidega. Me hoolime, sest me oleme huvitatud lõpptulemusest, kuid me ei ole kammitsetud hirmust selle ees. Me avastame, et selles hetkes ei saa hirm eksisteerida.

      Paanika ja ringirabelemine ei tekita muud kui segadust. See on umbes sama kui olla lennukis ja joosta ettepoole lootuses, et see paneb lennuki kiiremini liikuma. Lõpuks me mõistame, et ükskõik, mida ka teeme, elu läheb edasi ikkagi just sobivas tempos. Lennuk kannab meid. Me mõistame, et juhtimisest loobumine ei tähenda ohtu. Seevastu tähendab see meeldivat reisi.

      VIIES PEATÜKK

      TÄHELEPANU KVALITEET

      Laiendatud teadvustamine, teisisõnu eneseteadvustamine on otseselt seotud tähelepanuvõimega või täpsemalt öeldes suunatud tähelepanuga. Tihti haaravad meie tähelepanu välised ja sisemised atraktsioonid. Sellises olukorras käitume nagu programmeeritud masinad. Kui tahame olla vabad, siis on oluline mõista, kas mina tunnen midagi või juhtub see tunne minuga? Me võime igal ajal juhtimise enda kätte haarata ja suunata oma tähelepanu sellele, millele ise tahame.

      Ükski teema pole teisest tähtsam ega vääri kesksemat rolli traditsioonilistes õpetustes. Ometi on see tänapäeva maailma mõtteviisis kõrvale jäetud ja valesti mõistetud.

      Ärka praegusesse hetke!

      Selleks, et teadvustada, kus me tähelepanu on ja millele see on keskendunud, peame olema ärkvel. Mehaaniliselt käitudes, tunnetades või mõeldes ei ole me selles tähenduses ärkvel. Me ei käitu, tunne ega mõtle vastavalt oma valikutele, vaid nii, kuidas meid on programmeeritud. Kui meie masin, meie arvuti on programmeeritud positiivselt, siis on meie reaktsioon positiivne, kui see on programmeeritud negatiivselt, siis on ka käitumine vastav. Me võime vabandada oma kohmakuse, emotsionaalsete väljapursete või mõtlematu ja hoolimatu käitumise pärast ja isegi lubada tulevikus paremini käituda, aga see ei tööta. Kui me tähelepanu pole ärkvelolekus, siis toimime abitult vastavalt kontrollimatutele sisetungidele, õpitud käitumisele ja välismõjudele.

      Budismi on nimetatud ärkamisdoktriiniks