Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

varjatud motivatsiooni

      Kõik saab selgeks, kui me mõistame, mis meid motiveerib. Duaalses maailmas elades on meie peamisteks motivatsioonideks:

      – vältida valu (halb),

      – kogeda naudingut (hea).

      Kui silmapiirile ilmub midagi uut, aktiveeruvad need kaks motivatsiooni ja me uurime iga olukorda, et näha, kas see ohustab meid füüsilisel, emotsionaalsel või intellektuaalsel tasandil; kas mõningad naudingud satuvad ohtu. Me kipume jääma juba tuntud minevikukogemuste juurde, mis meile kõige rohkem kindlustunnet pakuvad. Muutus toob endaga kaasa riski, et me võime kogeda valu või jääda ilma naudingutest. Pealegi on tuntud halb parem kui see, mis on meie jaoks tundmatu.

      Kord küsisin ma ühelt oma kliendilt, mida ta kardab oma elus kõige rohkem. Ta vastus oli kiire: “Ebaõnnestumist.” Ma küsisin, kas ta on elus edukas? Ta lausus: “Noh, ei … Üldsegi mitte.” “Siis võib-olla sa ei kardagi ebaõnnestumist, kuna sa juba koged seda? Võib-olla on see tõeline edu, mida sa kardad?”

      Pärast seda, kui ta oli jõudnud selgusele oma tunnetes ja nende taga peituvas vastuseisus, jõudis ta ühe vana uskumuseni: edukus on ohtlik ja selleks, et olla edukas, peab kaotama kõik endale olulised inimesed. See hirm takistas tal alateadlikult edu saavutamast. Kui ta integreeris oma hirmu, mida oli alateadlikult tõlgendanud kui armastusest ilmajäämist, siis hirm lahustus ja ta tundis, et oli vaba olema milline tahes ilma armastust kaotamata.

      Tegelikult ei saa me kunagi kogeda ebaõnnestumist, sest sellist asja pole olemas. See on umbes nagu koera haukumise hindamine: “See on edukas koer ja see on ebaõnnestunud, sest ta ei haugu teise peale nii valjusti.”

      Me teame, et sel pole mõtet, aga ikkagi üle- ja alahindame sel kombel kaasinimesi ja ka iseennast. Enamik inimesi peab end ebaõnnestunuks tänu töötusele, raha puudumisele, halvale tervisele, alkoholismile, narkootikumide kuritarvitamisele, õnnetutele suhetele jne. Nende usk niisugustesse asjadesse hoiab neid selles lõksus. Nad usuvad ikka veel, et õnn ja õnnetus tulevad väljastpoolt. Nad ei mõista, et nad on midagi palju suuremat kui ajutised ja pinnapealsed eluaspektid.

      Ebaõnnestumine ei ole midagi enamat kui kellegi teise arvamus sellest, kuidas ei tohiks toimida! Kogu edu ja õnn on seotud iseendaga ja ei ole sõltuvuses teiste inimeste või institutsioonide väärtustest. Me saame olla targad, varakad ja õnnelikud lihtsalt niimoodi mõeldes ja endasse uskudes, tuginedes iseenda, mitte teiste standarditele. On kindlam unistada suurtest asjadest, teades, et sa neid väärid. Kui kuningas sulle külla tuleks, kuidas sa teda vastu võtaksid? Kas sa kaunistaksid tema tulekuks oma kodu, valmistaksid head toitu ning puhastaksid ja korrastaksid oma ümbrust? Ometi keelad sa seda enda sees olevale kuningale/kuningannale. Me oleme nii mõjutatud sellest, mida teised inimesed arvavad. Me nii väga pelgame nende hülgamist, kardame nende halvakspanu, et loobume oma elu juhtimisest.

      Edu on teadlik kogemine ilma sellele tingimusi või hinnanguid lisamata. Oluline sõna eelmises lauses on kogemine. Esimene samm õnne kogemise suunas on oma alateadliku kannatuse teadvustamine. Hirm edukuse ja hirm ebaõnnestumise ees on omavahel seotud. Nad mõlemad pidurdavad meid, sest kui meie olukord korraga muutuks, sunniks see meid oma sisemas muutuma. Ja muutusega kaasneb risk kogeda valu või jääda ilma naudingust. Seepärast loobuvad inimesed oma unistusest elada teadlikumat elu. See on oht kogeda valu või jääda ilma nendest vähestestki naudingutest, mis neil on. Ma küsin tihti inimestelt, kes on mulle ütelnud, mida nad elult tahavad: “Mida sa teed, et seda saada ja miks sul seda praegu ei ole?” Küsi enda käest sedasama. Ainuke põhjus, miks meil seda pole, on see, et oleme siis sunnitud muutuma ja muutus on liiga suur risk. Me hoiame kinni oma hirmu mentaliteedist, kardame proovida midagi uut, välja tulla oma mugavustsoonist. Ma pakun välja, et elu mõte on saada teadlikuks sellest, kes ma tegelikult olen. Elu on oma sisemiste kogemuste teadvustamise protsess. Meie võime kogeda vabadust ja tõelist õnne sõltub sellest, kui teadlikud me igas elusituatsioonis oleme. Avagem end sellele. Selle kaudu õpime tundma oma imelist mina! Lõppude lõpuks on õnnelikkus valik. Abraham Lincoln väljendas seda hästi, öeldes: “Inimesed on just nii õnnelikud, kui nad otsustavad olla.”

      On väga lihtne moodus teada saada, kas me oleme uinunud või mitte. Kui me oleme õnnetud, kannatame ja elu on raske, oleme me unes. Õnnetuolemine on väga selge sõnum sellest, et me ei ole ühenduses tõega, ühenduses reaalsusega. Valu tuleb meie juurde selleks, et panna meid nägema tõde. Õnnetuolemine on sõnum sellest, et midagi meie elus on võlts. Pimedus on valguse puudumine. Me peame tooma teadlikkuse valguse oma olemuse kõige pimedamatesse soppidesse, sest ainult siis saab alata meie teekond koju, see imeline ja seiklusrikas teekond.

      KOLMAS PEATÜKK

      ELLUJÄÄMISE VÕI ARMASTUSE TEADVUS?

      Mõistes meie kahte varjatud motivatsiooni (naudingute otsimine ja valu vältimine) avastame, et tegelikult tulenevad mõlemad enesealalhoiu tungist või motivatsioonist ellu jääda. Seepärast ei eksisteeri hirmu tundes midagi muud peale vajaduse ennast kaitsta. Seetõttu on meil vajadus kogu aeg kõike oma kontrolli all hoida. Motivatsioon ennast iga hinna eest säästa väljendub keha igas rakus kaasasündinud alalhoiumehhanismina, mida tuntakse kui võitle või põgene reaktsiooni.

      Me kõik oleme kogenud hirmu ja võitle või põgene reaktsiooni. See on jäänuk oma koopaelanikest esivanematelt ajast, mil ellujäämine oli igapäevane ülesanne. Hirmutunne mängib olulist rolli meie ellujäämismehhanismis, millele me tõelise ohuga silmitsi olles toetume, ja ilma milleta poleks me iialgi olnud suutelised liigina ellu jääma. Näiteks kui kõnnime mööda kaljupealset rada ja kui äkki hakkab teerada meie jalge all järele andma, on meie loomulikuks reageeringuks hirm. Me ei jää ootama ning arutlema, kas peaks ohutusse kohta hüppama või mitte. Meie reaktsioon on automaatne ja olukorrale vastav. Kui teade ohust jõuab ajju, vabaneb verre hormoonide kokteil, mille hulgas on ka adrenaliini. See aine annab lihastele kiire energialaengu, võimaldades neil olla tugev kas võitlemiseks või põgenemiseks. Selles on ka vere hüübimist soodustavaid aineosakesi, et inimene ei kaotaks viga saades liiga palju verd. Metslooma rünnaku puhul on sellisest keha reaktsioonist palju kasu.

      Tänapäeval ei ole enamike inimeste elu ja tervis pidevas ohus, kuid ometi reageerime tihti nii, nagu kipuks keegi pidevalt meie elu kallale. Näiteks saame osakonnajuhatajalt memo, milles on ettepanek teha muudatusi ja nõue teha tööd paremini. Pauh! Hormoonid vallanduvad.

      Naaber kritiseerib seda, kuidas me oma lapsi kasvatame, ja me reageerime sellele kohe hirmuga. Me kas pöördume naabri poole sellise raevuga, mis oleks kohane metslooma rünnaku puhul või siis pöörame selle raevu sissepoole.

      Kaaslane on meiega mingis olukorras rahulolematu. See meenutab meile vanemate hukkamõistu ja tekitab rusuva tunde. Me võime tunda viha või ärevust, aga mõlema emotsiooni taga peitub hirm.

      Kõik need reaktsioonid on hormonaalsed ning nende põhjustajaks on ajju saadetud sõnum, et meid ähvardab mingi emotsionaalne oht. See juhtub iga kord, kui me arvame, et:

      – me võime kaotada kellegi või millegi,

      – me võime rumalad välja näha,

      – me ei meeldi teistele või meid ei võeta omaks,

      – me oleme silmitsi tundmatuga jne.

      Läbi aegade on inimeste jaoks olnud oluline ellujäämine. Aja jooksul hakkas see väljenduma vajadusena omada teiste üle võimu, eriti suhetes. Nii inimeste kui keskkonna kontrolli all hoidmine ja nendega manipuleerimine on saanud ebateadliku inimkonna alateadlikuks ja mitmel puhul ka teadlikuks eesmärgiks. Meie varasem areng oli seotud teiste hõimude alistamisega. Tsivilisatsiooni parema organiseerituse ja mehaniseeritusega algas teiste rahvaste allutamine. Samal ajal tugevnes religiooni roll ja inimkonnale sai peale füüsilise ellujäämise tähtsaks ka hingeline ellujäämine (hinge päästmine). Nii suur, kui see nihe inimese teadvuses ka pole (eriti viimase kahe tuhande aasta jooksul), on ellujäämine teatud tasemel siiski primaarne. Koos tsivilisatsiooni arenguga jõudsid uuele tasemele ka füüsiline ja emotsionaalne kindlustatus, vajadus heakskiidu ja tunnustuse järele jne. Aga needki tulenevad vajadusest ellu jääda.

      Kui me vaatleme inimarengu eelmist