Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

loodust enda ümber: puid, taimi, linde ja loomi, nende omavahelisi suhteid ning sidet loodusega. Kujuta ette, mis tunne oleks näha maailma sipelga, liblika või pea kohal tiirleva linnu silmade läbi. Koge lille ta lõhna kaudu, puud tema kõrguse kaudu, kaljut ta kõvaduse kaudu, tuuleiili ta puhumise kaudu, päikest ta soojuse kaudu, ookeani või jõge ta voolamise kaudu. Ole loodusega üks. Kui su mõtted ei sega enam vahele mingi asja kogemisele, siis ei ole enam mõtteid ega kogetavat objekti, on ainult täielik ühtsus.

      William Blake kirjutas:

      “Näha maailma liivateras ja taevast põllulilles, hoida lõpmatust oma peopesal ja igavikku igas tunnis.”

      Alusta iga päeva otsast peale

      Iga päeva algus tõotab midagi uut ja pole midagi sellest, kui eilne läks raisku. Mis sellest, kui see oli täis ärevust ja muretsemist. Isegi kui eilne päev oli täielik ebaõnnestumine, on meil tänane päev, kus me saame otsast alata. Täna on võimalus uutmoodi mõtelda ja tegutseda. Eilne on läinud, igaveseks kadunud ja selles ei saa enam midagi muuta. Homset pole veel tulnud, aga täna on võimalus teha uusi valikuid. Tänane päev on täis võimalusi, sest me saame otsast alata, just praegu.

      KUUES PEATÜKK

      VÕLTSMINA

      Tõde inimeste kohta

      Vaatame näkku mõnele šokeerivale tõsiasjale. Tunnistagem, et inimesed on isekad, enesekesksed, hoolimatud, lahkusetud ja mõtlevad enamasti iseendale. Olgem ausad. Meil võib olla täiesti ebareaalne ettekujutus inimestest ja me imestame, miks nad meid alt veavad ja nii suure pettumuse valmistavad. Inimesed on sellised, sest nad on täpselt nagu meie, sügavas unes kõigi oma hirmude, eelarvamuste ja enesekesksusega ning üritavad kuidagi sellest maailmast aru saada.

      Isegi need inimesed, kes on seotud heategevuse ja igasuguste altruistlike ning ennastohverdavate tegevustega, on sageli enesekesksed. On oluline hakata aru saama inimeste enesekesksusest, sest me ei saa kunagi kedagi tõeliselt armastada, kui asetame ta ebareaalsele pjedestaalile. Me ei saa kedagi tõeliselt armastada enne, kui me teda tunneme. Kui me hakkame mõistma, missugused on inimesed tegelikult, on see nii vabastav. Siis me ei näe neid sellistena, nagu neid ette kujutame või tahaksime, et nad oleksid, vaid sellistena, nagu nad on tegelikult.

      Ometi on tõsiasi, et inimesed on isekad, enesekesksed, tähtsust täis ja väga hirmunud nagu meiegi. See ei tähenda, et nad ei oleks samas ka jumalikud, armastusväärsed, loomingulised ja ilusad. Häda on selles, et kellelgi meist pole täielikku sidet reaalsusega, vaid meil on illusoorne ettekujutus nii endast kui ka teistest.

      Missugune kergendus! On nii vabastav loobuda ootustest, kuidas teised peaksid käituma ja meid kohtlema. Inimeste suhtes illusioonidest loobumine tähendab mitte kunagi tunda end tõrjutuna, pettununa ja petetuna. Hoolimatud märkused ei puuduta meid enam. Nad ei saa ju hüpnotiseeritutena, oma programmeerituse tõttu midagi muud teha, “…sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Luuka 23:34) Kas me läheme endast välja, kui purjus inimene või nelja-aastane laps meid solvab? Miks lasta end siis mõjutada kolmekümneaastase “magaja” solvavatest sõnadest? Nad teevad sellel hetkel täpselt seda, mida nad peavadki tegema.

      Mitte seda mõista on sama, kui oodata purjus inimeselt kainet, lapselt täiskasvanulikku ja teadvuseta inimeselt teadlikku käitumist. Sellest arusaamisest algab kaastunne.

      Samastumine

      Me hakkame samastama end oma käitumise, tunnete ja mõtetega siis, kui usume, et need olemegi meie. Need on hinnangud, sildid ja uskumused, mis me oleme endale külge kleepinud.

      Me vihkame oma keha, sest me tunneme end vangis olevat milleski ebamugavas või sellises, mis vastavalt ühiskondlikele tõekspidamistele ei ole ilus. Me vihkame oma negatiivseid emotsioone, eriti kui meid on kasvatatud nii, et teatud tunded ei ole lubatud. Me oleme aheldatud oma eluviisi külge, sest me usume, et see on ainuõige.

      Meie kaks Mina

      Igal inimesel on kaks erinevat Mina – üks neist on tõeline, teine, mis on tekkinud isiklike tähelepanekute ja programmeerituse tulemusena ning on suurelt osalt võlts. Võltsmina tugineb aega (minevikku) kinni jäänud hirmu pettekujutelmadele. Enamikel inimestel on sellest alguses raske aru saada, aga selle mõistmine on esimene samm integratsiooni teel.

      Psühholoogia kirjeldab võltsmina kui ego või õpitud, treenitud käitumist. Religioonid näevad seda kui kuradit või patu allikat. Filosoofia nimetab seda madalamaks loomuseks, mis elab illusioonides. Ükskõik, kuidas me seda ka kutsume, põhjustab see sisemisi pingeid, mis väljenduvad vägivallas, kuritegevuses, sõjas ja teistes inimtragöödiates.

      Samastudes võltsmina ehk egoga ei suuda inimesed elada selles hetkes, vaid on juhitud mineviku poolt. Neis võtavad võimust sundmõtted, vihased reageeringud ja ettekujutatud mured. See on nagu samastumine filmi tegelastega põnevusfilmi vaadates. Kui kangelane on hädaohus, kogeme oma kehas adrenaliini tulva. Meie poolt kogetu on tõeline, kuid see põhineb ekraanil projitseeritud illusioonil. Kui me samastume oma egoga, oma rollide ja imidžitega, mis ei ole tõelised, ei erine see filmist, kuid ometi ei suuda me aru saada, et käitume nii, nagu oleks film päriselu. Vahe on selles, et me ei suuda oma elu illusoorset reaalsust sama lihtsalt välja lülitada nagu televiisorit, sest meid on oma minapildiga nii kaua samastatud. Me usume, et oleme võltsmina.

      Me võime olla unustanud, et vaid meie kõikide sees olev jumalik säde on see, mis on tõeline. Me võime teada seda intellektuaalsel või isegi emotsionaalsel tasandil, aga sellest ei piisa, et olla vaba ego halvavast haardest. Kõik inimkonna valud ja hädad tulenevad mõttetust püüdlusest tõestada seda ekslikku identiteeti. Kas me arvame, et tõeline Mina vajab kiitust ja imetlust, januneb heakskiidu järele ja nõuab kuuletumist? Mis osa meist tahab hoida asju oma kontrolli all, olla see, kellel on õigus, võistelda ja teiste arvel võita? Kas me arvame, et enese tähtsustamine ja haletsemine tähendavad midagi meie tõelisele Minale? Päris kindlasti mitte!

      “Nagu kaks kuldse sulestikuga lindu, lahutamatut kaaslast, istuvad individuaalne mina ja surematu mina sama minapuu okstel. Esimene neist proovib puu magusaid ja kibedaid vilju, teine aga jälgib seda rahulikult, maitsmata kumbagi.” (Mundaka Upanišad).

      Kui me ometi suudaksime näha probleeme ja hädasid oma surematu mina vaatevinklist.

      Kas me oleme kunagi näinud last sügavas ahastuses, kui talle keelatakse jäätist? Me pole seda mitte ainult näinud, vaid oleme lapsena olnud mitmeid kordi sellises olukorras, kus kogu meie maailm tundus kokku varisevat. Nüüd, täiskasvanutena, teame, et ei sobi sellepärast endast välja minna, et me jäätist ei saa. Kuid autost ilma jäämine võib olla juba hoopis teine asi.

      Ego pole midagi muud kui rida sinu reaalsust puudutavaid uskumusi. Kui sa usud, et oled komitee liige, siis võid kergesti endast välja minna, kui midagi läheb komitees halvasti. See on vaid üks sinu etendatavatest rollidest. Kui sa osaled isetegevuslikus näidendis ja sa mängid lurjust, ei võta sa seda isiklikult, kui kangelane sinusse halvasti suhtub. Sa lihtsalt mängid mingit rolli.

      Meil tasub endale meelde tuletada, et me oleme enamat kui meie rollid ja imidžid. Me samastume oma egoga, aga tegelikkuses ei ole meie ego midagi rohkemat kui meie tõelise Mina vari. Me saame oma varju näha vaid siis, kui me vaatame valgusest eemale. Pöörates end valguse, teadlikkuse valguse poole, meie varimina haihtub.

      Miks me usume, et ego on tõeline? Meid on pandud uskuma, et aeg on tõeline, kannatus on tõeline ja hirm on tõeline. Aja, hirmu ja kannatuse kogemine on iseenesest tõelised, sest me kogeme neid kui mõtteid, emotsioone ja füüsilisi aistinguid. Illusioon tekib, kui meie hinnangud muudavad millegi vääraks. Hormoonitaseme tõus organismis on tõeline, aga selle tekkepõhjuseks on hinnang, järeldus, millele me oleme jõudnud tänu mineviku uskumustele. Ego eesmärgiks on kaitsta meid uuesti haiget saamise eest – oluline ellujäämisoskus, mis hakkab oma tähtsust minetama.

      Tõhus ja teadlik elamine sõltub meie sisemiste sõnumite ja juhendite allikast. Kujuta ette, et elad kahe raadiojaama vahel. Ühel pool on jaam, mis laseb eetrisse vaid tõtt: häid uudiseid ja sõnumeid lahkusest. Teisel pool asub teine jaam, mis saadab maailma kohta välja