Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

eksinud koduteelt ja kerjavad tänavatel leivapalukesi. Kui see võrdlus ei meeldi, toon teise, mis pakuti inimkonnale tuhandeid aastaid tagasi. Me oleme nagu kadunud pojad, kes on ära raisanud kõik, mis isa meile on andnud. Me peaksime vaid avama oma silmad, ärkama üles ja tulema koju.

      Sisemine ärkamine

      Kuidas me üles ärkame? See küsimus on olnud tõeliste otsijate huultel sellest ajast peale, kui inimesed hakkasid mõtlema. Vastust on otsitud teadusest religioonini, filosoofiast poliitikani, kuid pole ikka leitud. Võib-olla seepärast, et me otsime seda valest kohast. Kas me saame loota sellele, et leiame tõe ja lahendame oma probleemid, kasutades midagi endast väljaspool olevat?

      Enamik inimesi usub ikka, et nad suudavad seda ja nad otsivad pingsalt, kuid maailm on endiselt täis südamevalu, üksildust, konflikte, haigusi ja hirmu. Rahvad on segaduses, tervishoiusüsteemis valitseb korralagedus, lokkab kuritegevus ja kõikjal on õnnetuid. Inimesed on kindlalt kinni oma vanades väärtustes, kuid nad elavad oma elu sel kombel mitte seepärast, et see neile meeldib, vaid sest nad ei tea mingit teist viisi.

      Aga mis siis, kui neile näidataks elu, kus rahu, armastus, rõõm ja vabadus oleksid normiks? Kas nad tahaksid seda? Inimestele on seda näidatud ajaloo jooksul lugematuid kordi ja ikka ei ole see neil silmi avanud.

      Noore üliõpilasena õppisin ma ühe targa õpetaja juures. Mulle anti ülesanne istuda vaikselt ja jälgida oma mõttekäiku kaks tundi iga päev, muud mitte midagi. Ei olnud mingeid õppetunde, mingeid tõdesid, mingeid seletusi, lihtsalt vaikselt istumine ja oma mõtete jälgimine. Pärast kolmandat päeva hakkas see tüütavaks muutuma, sest ma janunesin teadmiste järele. Ma kurtsin seda oma õpetajale ja ta vastas: “Et õiget teed leida, pead sa kõigepealt teada saama, kui sügavas unes sa oled ja seda on võimalik teha vaikselt istudes.” Ma vastasin: “Kui see vastab tõele, siis kas mul on vaja teid, et te õpetaksite mulle midagi sellist, mida ma juba ise tean ja mida ma saan ise teha?” Ta naeratas ja ütles: “Täpselt.”

      Me ei vaja selleks, et valgustatud saada, õpetajat, sest meis endis on see juba olemas. Õpetajat võib meil vaja minna selleks, et ta julgustaks meid piisavalt kaua vaikselt istuma, et see võime endas avastada. Siis oleme me vabad, vabad õpetajast ja vabad oma minevikust. Otsida tõde mõnes suures õpetuses, mõnes teises inimeses või mõnes raamatus on sama, mis otsida õunaseemet väljastpoolt õuna. Tõde peitub igaühe enda sees. Aga kuidas sellele sisemisele tõele ligi pääseda?

      Aldous Huxley kirjutab: “Kuna me ei tea, kes me oleme, kuna me ei mõista, et Taevariik peitub meis endis, käitume me üldjuhul rumalal, tihti hullumeelsel, mõnikord kuritegelikul viisil, mis on inimkonnale nii tüüpiline. Meid päästetakse, meid vabastatakse ja valgustatakse, kui me märkame seni märkamata head, mis on juba meie, kui me tuleme tagasi igavikumaale ja jääme sinna, kus me iseenda teadmata oleme alati olnud.” 1

      Ärkamine, see on kõik, mida meil on tarvis. Lihtne! Paraku raskendavad seda meie haritus ja teadmised, uskumine, et me juba teamegi tõde. Meie kõige suuremaks komistuskiviks ärkamisel on oletus, et me juba olemegi ärkvel.

      Oli kord üks munk, kes oli kuulus oma ravitsejavõimete poolest. Kuulsus temast levis üle kogu maa. Üks õpetatud mees kuulis sellest mungast ja otsustas tema juurde õppima minna. Ta saabus kloostrisse ja kohtus mungaga ning tahtis oma loodetavale õpetajale muljet avaldada, et teda õpilaseks vastu võetaks. Ta rääkis kogu järgneva tunni jooksul oma saavutustest, unistustest ja püüdlustest. Munk ei katkestanud teda ja laskis tal rääkida. Varsti toodi neile lauda tavalist rohelist teed. Munk tõstis kannu ja hakkas mehe tassi teed valama ning jätkas valamist ka siis, kui tass oli juba täis. Tee voolas lauale ja isegi põrandale. Ehmunult küsis mees mungalt, mida ta teeb. Munk vaatas talle lahkelt otsa ja ütles: “Sa oled mulle enda kohta kõigest rääkinud, sa oled tõepoolest palju teinud ja sa tead väga palju. Sellegipoolest soovitan ma sul tagasi minna sinna, kust sa tulid. Unusta ära kõik, mida sa õppinud oled ja tule siis minu juurde tagasi. Ainult siis saan ma sulle midagi õpetada. Sest täita on võimalik ainult tühja tassi.”

      Kas sina oled täis tass? Kas sa loed neid sõnu siin nõustudes või mitte nõustudes? See oleneb sellest, kuidas need sobivad kokku või lähevad vastuollu sinu seniste uskumustega.

      Mingit uut ideed kohates on see tihti vastuolus meie seniste ideedega. Nagu pall, mis visatakse kappi, põrkub vastu seinu, põrkab ka uus idee vastu kinnistunud ideid, hoiakuid ja arvamusi. Tänu sellele ei pruugi me tabada mingit üliolulist mõtet, millest võiks alguse saada ärkamisprotsess.

      Kord ütles üks mees oma vaimsele õpetajale: “Ma olen kümme aastat palunud Jumalat, et mul oleks võime teisi tervendada ja neid nende muredes aidata. Nüüd on Jumal mu soovi täitnud. Ma saan olla suur ravitseja ja õpetaja nagu teiegi.” Vana mees vaatas teda kaastundlikul pilgul ja vastas: “Parem palu, et Jumal sinult need võimed ära võtaks ja annaks sulle selle asemel oskuse näha iseenda patte.”

      Mõned inimesed võivad mõelda: “Aga ma olen teadlik oma pattudest. Ma olen teadlik kogu oma valust ja kannatusest. Ma tunnistan, et ma olen selle “patuse” maailma ohver ja et ma olen patune ning mind tuleb karistada. Pealegi, kas elu polegi siis loodud kannatuseks?” Mõned inimesed usuvad, et vaimne areng saab toimuda ainult läbi kannatuse. Teised eelistavad jääda lõksu oma ohvriseisundisse, sest nii on mugavam. Nad tunnevad enda suhtes nii suurt vastumeelsust, et nende süütunne ja vajadus ennast karistada takistab neil nägemast, kes nad on tegelikult. See on tõsi, et kannatus võib olla väga võimas ärataja, aga see on lõpptulemuse saavutamise vahend, mitte eesmärk omaette.

      Et avastada seda, kes me tegelikult oleme, on vaja uuel tasemel ausust iseenese suhtes. Enda suhtes aus olemine ei tähenda enese hukkamõistu, moraliseerimist, see ei puuduta isegi mitte käitumist. Ausus iseenda suhtes tähendab 100 %-list siirust oma tunnetes, mõtetes ja motiivides. See on väljatulek eitamisest, mis juhib enamike inimeste elusid. See on loobumine teesklusest, et kõik on korras, samas kui meie tunded ütlevad meile, et ei ole. See tähendab tõeliste tunnete tunnistamist ja nende eest vastutuse võtmist.

      Esimene samm ärkamise suunas on arvestamine võimalusega, et me võime olla uinunud!

      TEINE PEATÜKK

      MIDA ME TAHAME?

      Kui uurime seda küsimust lähemalt, siis avastame, et me kõik tahame armastust, õnne ja vabadust. Vastata pole raske, aga neid asju leida on hoopis keerulisem. Armastus, õnn ja vabadus on nagu peidetud aarded, mis ootavad avastamist.

      Niisiis, mis on õnn? See on valik armastada. Ja mis on armastus? See on valik olla millegi üle õnnelik. Neist saab kokku vabadus. Oled segaduses? Sellistele küsimustele ei saagi paari sõnaga vastata, seega uurime parem armastuse, õnne ja vabaduse mõju.

      Viimased immuunsüsteemi puudutavad uuringud näitavad, et tervis ja õnn on otseselt seotud. Väga harva võib leida õnnelikku inimest, kes oleks pidevalt haige. Tegelikult võib üsna harva leida täiesti õnnelikku inimest. Kui inimene on juba üle 45, ei saa tervist võtta enam endastmõistetavana. Eluaegsed hoiakud, uskumused, valikud ja harjumuslikud mustrid hakkavad tunda andma füüsilises kehas ja mõned inimesed nimetavad seda vananemiseks. Vanadusse pole keegi kunagi surnud. Inimesed surevad haiguste ja stressi tõttu, mida põhjustab õnnetuolemine.

      Immuunsüsteemi võib võrrelda apteegiga. Kui me tunneme end õnnelikena, täitub organism loomulike tervistavate ainetega. Kui tunneme end olevat stressis ja õnnetu, tekib verre teatud hormoone ja aineid, mis võivad viia vähi ja teiste haiguste tekkeni. Neid aineid ei esine õnneliku inimese organismis. Kui inimene tunneb armastust ja rõõmu, tekib verre teistsuguseid aineid ja need tugevdavad immuunsüsteemi. See ei ole teooria, vaid tõestatud füsioloogiline fakt.

      Ühel oma loengul rääkis Deepak Chopra Ameerika Ühendriikides tehtud eksperimendist, kus hiirtele anti ainet, mis hävitas aeglaselt nende immuunsüsteemi, samal ajal anti neile nuusutada kamprit. Teistele hiirtele anti ainet, mis ergutas immuunsüsteemi ja neil lasti samuti nuusutada kamprit. Siis lõpetasid teadlased mõlemale rühmale nende ainete andmise, kuid jätkasid kampri kasutamist. Esimese rühma hiirte immuunsüsteemi seisund järjest halvenes ja lõpuks surid kõik

1

Aldous Huxley, “The Perennial Philosophy” (Harper & Row, Pub. Inc.)