Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

Kristus ütles oma jüngritele: “Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?”, kõnetas ta kogu inimkonda. Tuleta meelde, et asi ei ole füüsilises unes, vaid segaduses oleva tähelepanu pidevas liikumises, mis teeb meist teadvusetud ja masinlikud olendid. Ilma ennast teadvustamata, see tähendab ilma iseendast teadlik olemata kujutab inimene vaid ette, et ta ennast juhib, et tal on vaba tahe ja et ta on võimeline oma kavatsusi täide viima. Ainult neil harvadel eneseteadvustamise hetkedel, kriisiolukorras või situatsioonides, mida me varem pole kogenud, on meil see vabadus.

      Eemaldumine praegusest tekitab võitlust

      Praegune hetk ei domineeri, manipuleeri ega hoia kunagi oma kontrolli all. Minevik ja tulevik domineerivad võitluse ja stressi kaudu, aga praeguses hetkes võime rahulikult puhata. Märk praeguses hetkes elamisest on see, et puudub vajadus pingutada. Pane tähele, kuidas me praegusest hetkest väljaspool olles kasutame pidevalt ja alateadlikult energiat, et end seal hoida. Mida kaugemale hetkest triivime, seda rohkem energiat tarbime ja seda enam kaotame sideme reaalsusega. Me ei teadvusta endale seda energiakadu, sest minevikus elamine on nii automaatne. Praegust hetke saab kõige paremini kirjeldada kui rahulikku erksust.

      Tajumine ja teadvustamine

      Meie mõtetel, tunnetel ja aistingutel on ajaliselt oma algus ja lõpp, aga meil mitte. Vaimsel tasandil on aeg alati olevikuhetk. Seepärast mõjutavad muutused teadvuses koos füüsilise maailma teistmoodi tajumisega meie ajatunnetust. Näiteks koske vaadeldes ei ole meie mõtetes vesi, me ainult tajume ja teadvustame koske. Sama saab öelda igasuguse tajumise kohta. Viha teadvustamine ei ole vihane olemine. Segaduse teadvustamine ei ole segaduses olemine. Kui me eraldame ennast praegusest hetkest, hakkame samastama end oma tajudega ja mattume segaste tunnete ja viha alla.

      Tajumine on teadvustamise tulemus. Selle näiteks on aja möödumine, mis tegelikult aega ei võta. Me mõõdame aega korduvates vastastikustes mõjudes füüsilisel tasandil. Mida kõrgemal tasemel on teadvus, seda vähem mehaanilised ja subjektiivsed me oleme. Meie subjektiivne ajatunnetus on sageli erinev kellast. Näiteks jälgides muna keemist või oodates bussi võib aeg liikuda väga aeglaselt. Kui mingi väline sündmus köidab meie tähelepanu, võib aeg lennata väga kiirelt. Taju on nagu filmikaamera, mis salvestab sündmusi nii nagu nad aset leiavad ja edastab selle teate ajju. Ütleme, et keegi müksab lauda ja tass kukub maha. Kui me ei teadvusta seda, siis toimib taju väga aeglaselt ja salvestab ühe sõnumi selle kohta, kus on tass kukkuma hakates, teise, kui see on poolel teel ja järgmise, kui see kukub põrandale. Kui taju on terav, saame palju rohkem sõnumeid tassi kukkumisest ja see teatab liikumise suuna. Meile jääb tunne, et on piisavalt aega tass kinni püüda, kui me vaid tahame.

      Inimeste sõnul on nad kriisisituatsioonis olles oma elu päästnud tänu kiirele ja instinktiivsele tegutsemisele. Sekundi murdosa tundus siis nagu mitu sekundit. Nad suutsid kergesti tegutseda.

      Vietnamis võideldes oli mul kaks sellist kogemust. Esimene oli siis, kui meie jagu (15 meest) leidis end äkitselt vaenlase poolt ümber piiratuna ja ilma igasuguse võimaluseta varjuda või põgeneda. Ma suutsin oma hirmu sekunditega integreerida ja tänu sellele hakkas kõik liikuma nagu aegluubis. Korraga suutsin ma sekundi murdosa jooksul tegeleda üheaegselt mitme asjaga ja ometi tundus mulle, et aeg ei liigu üldse. Ma ei tundnud hirmu, vaid suurt elevust.

      Sellised täieliku teadvustamise hetked paneksid elu justkui seisma. Kui taju on teadvustamatuse tõttu nüristatud, tundub kõik toimuvat liiga kiiresti selleks, et taju suudaks seda salvestada, ja me satume kergesti segadusse. Laiendatud teadvustamise puhul saame rohkem sõnumeid meid ümbritsevast. See tähendab elamist täiel rinnal. Me elame iga olulist sekundit siin ja praegu.

      Hetkes elamise strateegiad

      Pane tähele. Oskus panna tähele, olgu see kedagi kuulates, ostunimekirja koostades või voodit tehes, tähendab olla praeguses hetkes. Kui tihti rändab aga mõte mõne teise idee, mälestuse, unistuse või mure juurde. Keskendu sellele, mida iganes sa teed. Pane tähele, kuidas meid õhutatakse tarbima arvukaid meelelahutusi, mis üritavad meie elu kõigega täita ja tekitavad hirmu, et me võime millestki olulisest ilma jääda. Rabeledes kõige omamise ja tegemise nimel jääb see meil tegelikult tabamata. Elu läheb mööda neist, kes ei ole selles kohal. Need, kes otsivad põnevust väljastpoolt, jäävad ilma iseendast, ilma sellest, mis on elus tõeline.

      Õpilane küsis oma õpetajalt: “Mis on suure Tao kõige olulisem põhimõte?”

      Tao vastas: “See on lihtsalt terve mõistus. Kui ma olen väsinud, siis ma magan. Kui ma olen näljane, siis ma söön.”

      “Aga kõik teevad ju nii,” lausus õpilane.

      “Mitte kõik pole kohal selle juures, mida nad teevad,” ütles õpetaja.

      Meditatsioon on iseendas kohaloleku kunst. Sa märkad äkitselt, et vaim on rändama läinud ja haaratud mingist mõttest, tundest või segavast tegurist väljaspool sind ennast. Too siis oma tähelepanu tagasi selle juurde, mida sa olid tegemas, olgu selleks nõudepesemine või su igapäevased toimetused. Sul võib olla tarvis teha seda korduvalt. Pole tähtis, kui mitu korda, aga iga kord, kui sa uuesti keskendud, tugevdad sa oma kontsentratsioonivõimet ja oskust olla kohal. Selles seisnebki mediteerimine. Rohkem teadvustades või tähelepanu koondades võtad kogemuse täielikult omaks ja jõuad reaalsuse uude dimensiooni.

      Lihtsusta oma elu

      Oma elu lihtsustamine tähendab loobumist hullumeelsest rabelemisest, et nn tähtsate asjadega õigeks ajaks valmis jõuda. Kõik see rabelemine mõne lisadollari või kellegi poolehoiu võitmise nimel tähendab ilmajäämist elust. Ülesärkamisega kaasneb rõõm lihtsatest asjadest, nagu looduse, lille või rahuliku vestluse nautimine. See tähendab ärkamist igal hommikul teadmisega, et sul pole midagi varjata oma kaasa, seaduse, ülemuse või sõbra eest ning sa võid maailmale otsa vaadata, tundmata hirmu ja häbi. Loodus on üks lihtsamaid uurimisobjekte. Meid ümbritsev võib olla inspiratsiooniallikaks ja aitab mõista kõige loodu rahulikku kooseksisteerimist.

      Jälgi, kuidas väikesed lapsed avastavad reaalsust ja iseennast – nad uurivad midagi uut, nagu see oleks ainuke asi maailmas. Nende jaoks on iga kogemus täiesti uus, vaba hinnangutest ja analüüsist. Väga väikesed lapsed avastavad vaimseid protsesse loomulikul teel ja unustavad need siis nüristava õpetuse tulemusena. Me võime jõuda uuesti selle suure tarkuseni, kui vaatame maailma, nagu oleksime just praegu saabunud esimest korda sellele planeedile.

      Ühel mehel tekkis avarii tagajärjel mälukaotus. Pärast füüsilist paranemist tuli naine talle haiglasse järele, et ta koju viia. Juba aastaid enne õnnetust polnud nende kooselu õnnelik. Nüüd ei mäletanud mees naist ja oli tänulik tema hoolitsuse eest. Naisel oli alguses seda tänutunnet raske mõista, sest teda oli nii kaua võetud endastmõistetavana. Päevad möödusid ja tänu mehe jätkuvale tänulikkusele hakkas ta allasurutud viha mehe vastu lahtuma ja ta hakkas isegi temasse uuesti armuma. Ta kaasa sarnanes mehega, kellega ta oli aastaid tagasi abiellunud. Mees oli esimestel päevadel pärast haiglast koju saabumist märganud naise tõrksust, kuid ei saanud seda võrrelda nende varasema õnnetu suhtega. Ta tundis rõõmu sellest hoolitsusest, mida naine pidas oma kohuseks. Varsti sai kohustusest hoolimine, siis armastus ja viimati nähti neid jalutamas käsikäes vastu päikeseloojangule. Nad elasid õnnelikult elu lõpuni…

      Tegelikus elus nii ei juhtu, sest me hoiame kinni sellest ajaloost, mida me oleme koos loonud. Me ei võta vanu suhteid nagu uusi. Me ei pane tähele kõrval istuvat inimest, sest meie taju varjutavad mälestused solvumistest, pettumustest ja igavusest, mida koos olles tundsime. Kujuta ette, et sa ei suuda mäletada minevikku ja sul on ainult see hinnaline hetk selle erilise inimesega. Lase ajalugu vabaks ja hakka otsast peale. Katseta seda kellegi lähedasega, kellega sul on probleeme.

      Ela praeguses hetkes

      Kas sa vaatad ilma nägemata, räägid tegelikult midagi ütlemata või arvestamata oma sõnade mõju, puudutad ilma tundmata, kuulad ilma kuulmata, kõnnid ilma teadvustamata, sööd ilma maitsmata ja hingad ilma lõhna tundmata? Kui erksad on sinu aistingud?

      Pane silmad kaheks minutiks kinni ja loe ära, mitut erinevat