Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson

õpivad inimesed läbi hariduse ja kasvatuse tõlgendama minevikumälestusi ja vastavalt sellele hindama oleviku kogemust.

      Üks teine eksperiment tehti rühma ülekaaluliste inimestega. Nad pandi dieedile, mis koosnes ainult veest ja vitamiinitablettidest. Iga päev veetsid nad kümme minutit kondiitriäri vaateakna ees. Iga katsealune võttis kahenädalase eksperimendi jooksul kaalus juurde. Me võime sellest järeldada vaid kahte asja. Assotsiatsioon kookide ja kaalutõusu vahel oli tugevam kui dieet või siis teeb vesi rohkem paksuks, kui me iial arvanud oleme!

      Sellest võime teha edasisi järeldusi. Vahe õnneliku ja kurva elu vahel sõltub tihti mälestuste tõlgendamisest või hoiakutest. Teisisõnu, meie elukvaliteet sõltub omandatud käitumisest või programmeeritusest. Meie enda teadmata oleme täielikult juhitud oma minevikust. Kui hakkame ärkama, hakkame juhtima käesolevat hetke.

      Õnnelikkus ei ole sama mis elevus, põnevus, sõltuvusest saadav rahuldus, heakskiit, edu või asjade omamine. Need on segaduses oleva inimkonna poolt leiutatud aseained. Õnnelikkuse aseained on alati seotud väliste nähtustega, milleks on olukorrad, inimesed ja asjad. Meid on programmeeritud, et õnnelikolemiseks on meil vaja kiitust, raha, edukat karjääri, tervist, sõpru, õiget kaaslast jne. Meid on programmeeritud uskuma, et õnn sõltub nendest asjadest. Nende järele püüeldes tekkisid meil sõltuvused, kinnistumised (attachments – tõlkija) ja me ohverdasime oma vabaduse.

      Me ohverdame oma vabaduse ja õnne, kui me pöörame kogu oma tähelepanu asjade omamisele ja ellujäämisele. Kas me tõepoolest peame hoidma oma reputatsiooni, käitumist ja eluviisi teatud tasemel, mis on kellegi teise poolt kindlaks määratud?

      Kuulus filosoof Diogenes ütles:

      “Sa kaotad selle elu, mida sa otsid, kui sa tunned mõnu tobedast luksusest. Sa ei vaja üheksat kümnendikku nendest asjadest, mille pärast sa rabeled. Ära karda omada mitte midagi. Ära kõhkle olla mitte keegi. Õnn ei peitu selles, mis sul on, vaid selles, kes sa oled. Sa juba oled täpselt see, kes sa olema pead. Näe seda!”

      Saavutamise rüseluses kaotame me oma hinge. Uinunud inimesed elavad hingetut elu, sest nad ihalevad mõnuainete järele, milleks on heakskiit, populaarsus, võim ja prestiiž, mida nemad seostavad õnnega. Kõik need välised asjad põhinevad hirmul, mis ei ole meie põhiosa ja neid on võimalik meilt ära võtta või kaotada. Õnne aseainete kaotamise hirm on põhjus, miks me tahame asju oma kontrolli all hoida. Me ei saa end kunagi piisavalt vabaks lasta, et elu nautida, sest see hirm on alati kohal. See on omal kombel paradoks. Me kardame kaotada seda, mis meil on ja mis meie arvates võrdub õnnega, kuid õnn on hirmu täielik puudumine. Hirm kaotada õnne on tegelikult just see, mis takistab meil olemast õnnelik.

      Aastate jooksul olen ma oma isikliku õnne otsingul osa võtnud mitmetest seminaridest. Ma õppisin neist kõigist palju, aga ei olnud eriti õnnelik, kuni ma taipasin, et õnn ei tähenda saamist, tegemist ega omamist. See pole isegi mitte tunne, vaid seisund. Mida see tähendab?

      Kord küsisin ma oma õpetaja Michael Freedmani käest: “Mida tähendab olemine tegelikult?”

      Ta vastas mulle: “Ole lihtsalt õnnelik, rõhk sõnal ole.”

      “Oo, tore. Nüüd on see mulle selge. Ole lihtsalt õnnelik”, vastasin ma talle mõningase sarkasmiga. Järgmise 10 aasta jooksul otsisin ma lihtsalt õnnelik olemist ja ühel päeval ma taipasin seda. See on sama lihtne, kui “ole lihtsalt õnnelik”, kuid mitte sama kerge.

      Õnnelik olemine ei ole midagi sellist, mida on võimalik õppida, täpselt samuti pole võimalik õppida positiivset mõtlemist ja armastust. Kui õnnetus, stress, trauma, viha, süütunne ja eelkõige hirm ei ole enam meie kehas ega mõtetes, on see loomuliku olemise seisund. Seda ei ole võimalik saavutada vabanedes nn negatiivsusest, vaid aru saades, kes me tegelikult oleme. Negatiivsus kaob sellega iseenesest.

      Inimestel on tavaliselt väga raske uskuda, et õnne on võimalik saavutada ilma võitluse, raske töö ja valuta. Veelgi raskem on omaks võtta seda, et õnn võib olla jääv, ilma et selle üle peaks olema kontroll või et seda peaks kaitsma.

      See meenutab mulle lugu noorest kassist, kes uskus, et õnn peitub tema sabas. Ta jooksis mitu tundi ringiratast ja ajas taga oma saba. Ühel päeval tuli üks vanem ja targem kass ja küsis selle noore kassi käest, mida ta teeb. Noor kass selgitas talle oma õnneteooriat. Vanem kass ütles: “Ka mina tean maailmast mõndagi ja ka seda, et õnn peitub mu sabas, aga ma olen märganud, et mida rohkem seda taga ajan, seda kindlamini ta minu käest ära lipsab. Nüüd kõnnin ma ringi rahulolevana ja panen tähele, et ta järgneb mulle, kuhu iganes ka lähen.”

      Õnn laiemas tähenduses

      Kui me jälgime lähemalt oma mõtteviisi, siis avastame, et me jagame maailma meeldivaks ja ebameeldivaks, heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Meil on nii palju isiklikke reegleid, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas neid tuleks teha. Me oleme loonud vastandite duaalsuse ja see lõhe teadvuses on põhjuseks, miks me tunneme eraldatust oma allikast, loodusest ja oma tõelisest Minast. See lõhe ja eraldatus tulenevad meie omandatud käitumisest ja uskumustest, mida minevik on meile peale surunud ja see on põhjus, miks me tunneme end õnnetuna. Meie jaoks on õnn midagi, mis on õnnetuolemise vastand. Kuni me elame sellises duaalsuses ja usume vastanditesse, kogeme paratamatult mündi mõlemat poolt. Meil on vaja teadvustada endale, et oleme midagi rohkemat, midagi väljaspool duaalsust. Meie ise olemegi õnn! Otsides õnne väljastpoolt, jääb meil see tabamata ja me kogeme vastupidist sellele, mida otsime.

      Vaatame seda teise nurga alt. Kuidas me teame, et oleme õnnetud? Mis see on? Õnnetus on õnne puudumine. Samuti nagu pimedus on valguse puudumine. Mis juhtub pimedusega, kui me tule põlema paneme? Kas ta hüppab aknast välja? Seda pole toas kunagi olnudki. Oli pime sellepärast, et ei olnud valgust. Seega, kui tahad olla õnnelik, siis ole õnnelik!

      Siin aga tuleb vastata ühele küsimusele: kas me tegelikult tahame olla õnnelikud? Endastmõistetav vastus on: “Jah, loomulikult!” Aga vaatame seda küsimust lähemalt. Selleks, et õnnelik olla, peame me ärkama ja kogema end sellisena, kes me tegelikult oleme. Selleks, et kogeda end sellisena, kes me tegelikult oleme, peame hakkama mõtlema, et meie uskumuste süsteemid, arvamused ja rollid, aga eelkõige meie kontroll ei pruugi olla tõelised või on lihtsalt illusioon! Kas me oleme valmis seda tegema?

      Kui me vaatleme tähelepanelikult kõiki oma elu aspekte, kui vaatame tegelikkusele otse näkku, siis on ausaks vastuseks ilmselt ei. Veelgi enam, oleks silmakirjalik öelda, et oleme valmis seda tegema. Me ei taha ärgata, sest see tähendaks midagi tundmatut. Me ei taha muuta midagi, mis sisendab meile turvatunnet ja seda, et kõik on meie kontrolli all; me ei taha lahti ütelda oma sõltuvustest ja kinnistumistest. Tõsiasi on see, et me ei taha olla õnnelikud. Mitte sellise hinnaga. Me pigem jääme alatise probleemi juurde, nii tüütu kui see ka on, kui et proovime midagi uut. Palju kergem tundub olevat edasi magada. Nii on palju mugavam! Teadlikul tasandil tahame olla õnnelik, terve, valgustatud ja armastav, muutuda ja olla vastutav oma elu eest, aga sügaval sisimas, alateadvuse tasandil on see viimane asi, mida soovime. Me eelistame, et keegi teine hoolitseks meie eest ja lahendaks meie probleemid. Miks käivad inimesed teraapias? Nad tahavad, et keegi võtaks vastutuse nende elu eest. Enamik terapeute võib öelda, et klientidel on sellised ootused:

      – Tehke mind terveks.

      – Parandage mu rahalist seisu.

      – Tehke, et mu kaasa minu juurde tagasi tuleks.

      – Võtke see mure ära.

      – Andke mulle ruttu kergendust.

      – Valgustage mind.

      Mida nad tegelikult ütlevad ja ise seda oma hüpnootilise seisundi tõttu ei tea, on: “Aidake mul jääda ohvriks.” Enamik terapeute ütleb, et inimesed ei taha tegelikult terveks saada, nad tahavad vaid, et valu järele annaks. Tervenemine on nagu ärkamine, see on ebameeldiv. On ärritav, kui keegi meid meie mõnusast unest üles äratab. Oleks häiriv näha seda jama, mida me oma elus oleme korraldanud, ja me ei saaks selles süüdistada mitte kedagi teist. Enamik meist eelistab jääda magama.

      Georgi Gurdžijevi