Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

Читать онлайн.
Название Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1
Автор произведения Raul Sulbi
Жанр Научная фантастика
Серия
Издательство Научная фантастика
Год выпуска 2016
isbn 9789949578016



Скачать книгу

sõnad kõmasid läbi võimendite, mille olid jätnud dhuchay’yd, mahajäetud Terra unustatud ja ammulahkunud vallutajad. Ja kai juures sülgas Dovirr vihaselt. Argpüks! mõtles ta.

      «Kai vabaks!» käskis Morgrun, ja võimendid röökisid tema häälega. Dovirr mõistis, et vanema sõnad olid talle suunatud; ujuvlinna mõistlikud kodanikud olid juba ammu oma mugavates pesades, kössitades seal, kuni mehed merelt oma saagi võtnud ja edasi liikunud olid.

      Dovirr pöördus ning nägi tõmmut punases rõivas ohvitseri tema poole jooksmas. Ta tundis mehe ära: see oli noor Lackresh, Vythaini vahimehe poeg.

      «Dovirr, sa sõgedik! Kao sillalt minema, enne kui Mereisandad saabuvad!»

      «Ma jään siia, Lackresh. Ma tahan näha, millised nad välja näevad.»

      «Nad tapavad su, idioot! Tule nüüd – mulle on käsk antud.» Lackresh vehkis närvipiitsaga – veel ühe vanade dhuchay’y vallutajate pärandiga. «Kao koju, ja kiirelt!»

      «Ja kui ma ei lähe?»

      Higi valgus Lackreshi nägu mööda alla. Siin Vythainis oli elu rahulik; politseinikul oli alalise rahu tingimustes vähe tööd – rahu, mida Dovirr nii väga vihkas. «Kui sa ei lähe – kui sa ei lähe…»

      «Jah?»

      Mereisanda laev oli nüüd sadama lähedal ja tuli kiirelt ligemale. Lackreshi värisev käsi hoidis ebakindlalt kompaktse närvipiitsa käepidet. Vaadates Dovirri poole, näol tuim mõistmatus, sõnas ta: «Miks sa ei võiks käituda nagu normaalne inimene, Dovirr?»

      Dovirr naeris kalgilt: «Sa tead, et sa ei jõua mind veenda püüdes kuhugi. Parem kasuta jõudu.»

      Lackreshi alahuul värises. Ta tõstis närvipiitsa ja sõnas aralt: «Olgu. Ma käsin sul su elukohta naasta. Olen niigi küllalt aega raisanud, ja…»

      Dovirr kargas irvitades ettepoole ja krahmas ühe tugeva käega Lackreshi randmest. Seda alla väänates sundis ta ohvitseri närvipiitsast lahti laskma. Ta haaras relvast ja tõukas Lackreshi mitu jalga tahapoole.

      «Mine,» käskis Dovirr kähedal häälel. «Mine, Lackresh, või ma tõukan su otse vette!»

      «Sa oled hull!» sosistas Lackresh.

      «Võibolla – kuid see pole sinu asi. Mine!» Ta pööras närvipiitsa apertuuri madalale intensiivsusele ja tõmbas nõelava jõukiirega üle ohvitseri. Lackresh värises hoobi all, tundudes olevat peaaegu valmis nutma hakkama, kuid vaatas siis end kogudes Dovirrile otsa.

      «Sa võitsid mind,» sõnas ta. «Ma jätan su siia – õgigu Merelsündinud su kondid paljaks!»

      «Küll mina muretsen selle pärast,» naeris Dovirr Lackreshi taandudes. Ohvitser ronis suurema väärikuseta tahutud kivitreppi mööda üles, mis viis kailt linna, ning kadus Vythaini käänuliste tänavate segadikku.

      Dovirr pöördus ja pani jala meremüüri harjale. Meri rullus ikka edasi – lõputu meri, mis kattis kogu Maad, välja arvatud seal, kus vallutavate dhuchay’yde ujuvad linnad radadeta laineid kündsid.

      Mereisanda laev jõudis sadamasse. Dovirr arvas end peaaegu kuulvat rämedat laulu, mille saatel karmid merekuningad sõudsid. Ta silmad tõmbusid piludeks. Must puri voogas ja laev oli juba piisavalt lähedal, et aeruridasid loendada.

      Neid oli neli. See oli kvadrireem, mis tähendas, et thalassarh ise oli kulda koguma tulnud! Kannatamatusest haigena ootas Dovirr laeva saabumist.

      Gowyn, Läänemere thalassarh, oli pikk kogukas mees, kelle jõhker lõunajoon kõneles karmist juhist. Ta kandis tuunikat, mis oli tehtud rohelisest villast – hinnalisest materjalist, mida toodeti Hicanthro ujuvlinnas – ning uhkeldas musta lokkis habemega, mis ulatus tema õhukeste kuivade huulte juurest poolde rinda.

      Thalassarh oli kuus jalga kuus tolli pikk; tema ümber olid koturne kandvad alamad, nemadki üle kuue jala pikad. See oli uhke seltskond. Mereisanda laev jäi Vythaini äkitselt vaikinud sadamas ankrusse. Kai äärde seoti Gowyni uhkelt kaunistatud julla. Dovirr, kes peidus kükitas, kissitas silmi ja luges välja musta laeva käilale kirjutatud tähed: Garyun.

      Ta naeratas. Dovirr Stargan, Garyuni navigaator. See oli väärt tiitel, mille poole püüelda.

      Vythaini valitsejad tulid pidulikus protsessioonis tervitama ootavat Gowynit. Dovirr vahtis neid põlgusega: kaheksa koperdavat vanaätti, keda juhtis vanem Morgrun. Nad lähenesid, kandes aardekirstusid.

      Kuld – kuld, mis oli merepõhja süvendamise ning aeganõudva hüdriidprotsessi teel saadud. Aastajagu tööd, et koguda mõned peotäied hinnalisi metalle – ning thalassarh võttis, mis oli tema osa, tasuks merede valvamise eest.

      Mõned väitsid, et mingeid piraate polnudki, et Mereisandad olid nad ujuvlinnade kuulekana hoidmiseks välja mõelnud. Oli selle asjaga, nagu oli, laevad aga läksid kaduma, kas piraatide või Mereisandate endi käe läbi. Ning kaubandus oli ujuvlinnade eksisteerimiseks eluliselt vajalik.

      Vythain tootis aedvilju; Korduna aga liha. Hicanthrost tuli hinnatud vill, Dimnonist kummi, Lanobulist tööstuskaubad. Ükski linn ei saanud üksi hakkama; iga suurel Panthalassal triiviv kogukond, ankurdatud kadunud Terra, vete alla uppunud muistse maailma külge, vajas Mereisandate laevade abi, et ellu jääda.

      «Andam, härra,» sõnas vanem Morgrun vagalt. Ta põlvitas, tehes oma kallid rõivad thalassarh Gowyni ees poriseks. Tema seitse kolleegi astusid esile ja panid kullakirstud Mereisandate ette.

      «Võtke need,» urises Gowyn oma alamatele. Igaüks neist kummardus, tõstis raske kirstu vaevata üles ning paigutas selle jullale. Gowyn võttis kuratliku poosi, üks jalg alandliku Morgruni kehal.

      «Veel üheks aastaks,» kõmistas thalassarh, «kuulutan mina, Läänemere Gowyn, Vythaini linna enda kaitse all olevaks. Kulda on ikka terve kogus, jah?»

      «Muidugi,» mõmises Morgrun.

      «Parem oleks.» Gowyn tõukas vanema põlastades jalaga eemale. «Tagasi peitu, kalake! Jookse! Varju! Mereisand paneb su nahka, kui sa põgeneda ei suuda!»

      Ebaväärikalt kiirustades ronis Morgrun jalule. Ta korjas oma ürbid kokku, kummardas põgusalt, pomises tänusõnu ning pööras ringi ja taganes kiiresti ülejäänud seitsmest nõukogulasest ümbritsetult tahutud treppide poole. Gowyni sardooniline naer kajas nende pagemise taustal läbi vaikse linna.

      Thalassarh pöördus ootavate kaaslaste poole. «Selles linnas pole mingit võitlusvaimu,» märkis ta. «Iga aasta maksavad nad andamit nagu kartlikud kirbud. Neetud, kuidas ma tahaks, et nad mõni aasta korralikult vastu hakkaksid!»

      Tugevalt päevitunud punahabe mees, peas kalliskividega ehitud kiiver, lausus: «Ei iialgi, söör. Nad vajavad teie kaitset selleks liiga palju!»

      Gowyn möirgas naerda. «Kaitset! Kujutage ette – nad maksavad meile asja eest, mida meile üle kõige teha meeldib!» Ta vaatas ujuva linna tohutu kogu poole ja itsitas põlgavalt.

      Mereisandad pöördusid, et jullale naasta. Järsku tõusis Dovirr oma peidupaigast.

      «Oota, thalassarh!» hüüdis ta.

      Gowyni üks jalg oli juba julla pardal. Ta tõstis selle ülimas hämmastuses tagasi, et näha, kes teda kõnetanud oli. Dovirr vaatas talle otsa. «Tribuut on sul käes, võimas Gowyn, aga sa lahkud liiga ruttu.»

      «Mis sa tahad, poiss?»

      Dovirr turtsatas viisakusetu «poisi» üle. «Ma pole rohkem poiss kui teie, Mereisandad! Tahan Vythainist lahkuda. Võtate mind kaasa?»

      Gowyn möirgas lõbustatult ja müksas üht kaaslast. «Hahaa! Imikala tahab koos haidega ujuda! Viska ta vette, Levrod, et me saaks laevale minna.»

      Mereisand nimega Levrod naeratas agaralt. «Kohe, söör!» Ta astus Dovirri poole, kes taganes pool sammu ja jäi siis seisma. «Tule minu juurde, maamees,» ümises Levrod. «Tule ja maitse merevett!»

      «Sina tuled minu juurde,» urises Dovirr vastu. «Mina jään paigale.»

      Levrod ründas vihaselt. Dovirr ootas, et raevunud Mereisand betoonist kai