Название | S.N.U.F.F. |
---|---|
Автор произведения | Viktor Pelevin |
Жанр | Научная фантастика |
Серия | |
Издательство | Научная фантастика |
Год выпуска | 2014 |
isbn | 9789985331699 |
Bernard-Henri seisis ikka veel teepervel, ta ei suutnud ilmselt kuidagi toibuda oma M-vitamiinidest. Ma kutsusin ta treileri kohale ja otsustasin ära oodata, kuni ta sinna sisse ronib – oli ta ju operatsiooni lõpuni minu vastutusel. Ei hakanud teda ka sõimama, sest kõik oli siiski hästi lõppenud, ja sõjaväelise traditsiooni järgi jäetakse lendude arutamine sellisel puhul hilisemaks. Kuid tema hakkas ise minuga rääkima.
„Kus plika on?” küsis ta kähinal.
„Kust mina tean,” vastasin ma. „Mina tal silma peal ei hoidnud.”
„Ma pole temaga lõpetanud,” ütles ta.
Nüüd läks mul kops üle maksa, sest mulle oli täiesti selge, millest ta tegelikult räägib.
„Ma oleksin praegu sinu pärast äärepealt kagaani ära tapnud, idioot,” möirgasin ma. „Ja mina pean veel sinu litsikeste järele valvama?”
„Kellega sa räägid, lendav taguots?” röökis tema vastu. „Mina olen Bernard-Henri Montaigne Montesquieu! Ja idioot oli sinu papa, et ei lõpetanud poo …”
Ja läks lahti – kuni tema küna saabus, jõudsime oma kümme korda välja laduda, mida me teineteisest mõtleme, ja rohkemgi veel. Seejärel suundus ta tüdrukut otsima ja teatas üsna varsti, et plika on leitud – too oli olnud metsas peidus. Ta toppis tüdruku treilerisse ja asus teele Rohelisse Tsooni – tal on tehnoloogia juba ammu täiuseni viidud. Sedakorda oli tema sõbrataril lootust ellu jääda veidi kauemaks kui tavaliselt: Bernard-Henri oli võtnud vedada sõjajärgse maailma korrastamise projekti ja võis pikemaks ajaks alla pidama jääda.
Nüüd oli mul täielik õigus jätta kaamera automaatpiloodi juhtida ja parkida. Kaamera lendas koju ja mina olin vaba.
Nagu ma olin lahingupatjadelt maha roninud ja prillid eest võtnud, tõstis Kaya pilgu minule ja ütles:
„Lihunik.”
Ma olin selleks ajaks juba unustanud, et olin ise pannud ta kontrollmanitu taha istuma ja lendu jälgima, sest tulistamist polnud mul plaanis. Kes võis teada, et kõik niimoodi välja kukub. Mu tüdruk sai muidugi näha palju inetut.
„Lendav taguots,” kordas Kaya tigeda häälega. „Miks sa tapsid nii palju rahvast? Mul on neist kahju. Rasvunud tõbras. Verejanuline debiilik. Ma ei vaata enam mitte kunagi, kuidas sa lendad. Kas kuuled? Mitte kunagi!”
Nüüd olin ma solvunud, sest ma olen tõepoolest tüse. Bernard-Henri lööb alati allapoole vööd. Kaya niisamuti.
Kedagi ülekaalu pärast mõnitada lubab endale ainult igas mõttes niru inimene. Või tema aru saab, et kosuda aitab Manitu üksnes äravalitutel. Ega siis ilmaaegu kujutata rikkurit juba mäletamata aegadest peale priske naerulagistajana.
Teie mass – see on teie kohalolek universumis. Kui teid on sada viiskümmend kilo, siis jätkub teisse kätketud elu kahele statistiliselt keskmisele kodanikule. Pole ime, kui te olete tavalisest inimesest targem või ületate mõnes valdkonnas märkimisväärselt teisi.
Paksud ei ole muidugi alati geeniused, kuid põhiliselt on nad huvitavad, heasüdamlikud ja ühiskonnale ülimalt kasulikud inimesed. Ma olen hea piloot just seetõttu, et usaldan Henneloret juhtides vaistu – see tähendab, lendan kõhule toetudes. Kogu kõhule.
Tõsi, tehnoloogilistel põhjustel olid iidsete aegade piloodid enamasti kõhnad ja väikest kasvu, kuid siingi võin ma nimetada niisuguseid tuntud ässasid nagu Hermann Göring ja Benito Mussolini. Ja see polnud sugugi juhus, et mõlemad olid kuulsad ka riigimeestena. Kuid Kayale ei tähenda see tuhkagi.
Ma olen, muide, tähele pannud huvitavat asja. Kui ta nimetab mind rasvunuks, ei solva see mind, ma olen juba harjunud. Kui ta nimetab mind imbetsilliks, pugistan ma ainult naerda. Aga kui ta nimetab mind ühteaegu imbetsilliks ja rasvunuks, olen ma solvunud. Ega suuda sellest kuidagi üle olla.
Süüdistada ei ole mul kedagi peale iseenda. Ma ise panin tal mõrdsuse maksimumile, mitte keegi ei sundinud mind selleks.
See on niisugune häälestusnupp tema punases plokis. Mul on ühekorraga maksimumis „mõrdsus”, „ahvatlus” ja „vaimsus”. Kuid sellest, mida see tähendab, räägin ma veidi hiljem.
Lühidalt, ma solvusin ja läksin õnnetuppa, kus seisab manitu, mille kaudu toimub Kaya juhtimine. Seal lõin ma parooli sisse ja panin ta pausi peale.
Ma ei tegele tema häälestamisega niisuguses ruumis mitte sellepärast, et näen selles mingit sümboolset kanalisatsiooniga seotud mõtet, vaid Kayal pole lihtsalt kunagi põhjust siia sisse astuda. Risk, et ta võiks kunagi ise juhtimiseni pääseda, on väiksem. Kuid ma tunnen, et mul on aeg mõningaid selgitusi jagada.
Kaya on minu elu õis, minu peamine investeering, mu südame valgus, mu ööde õnn ja veel palju-palju aastaid laenumakseid.
Kaya on minu sura.
Ma tahan kohe selgeks teha, et oma seksuaalorientatsiooni poolest olen ma sajaprotsendiline gloomy. Klumikas, nukunikkuja, puparast – nimetage mind, kuidas tahate. Kui te olete pupafoob ja teil on selles asjas eelarvamusi, siis on see teie probleem, mida teil vaevalt õnnestub minu omaks teha. Me oleme sajandeid võidelnud oma õiguste eest – ja oleme saavutanud, et tänapäeval kirjutatakse sõna gloomy austava koma järel sõna gay kõrvale. Ent see on poliitkorrektne termin, meie ise kutsume end puparastideks.
Kui te pole asjaga kursis, siis „puparast” oli kunagine solvav termin gloomy people’i kohta, see moodustati vanaladina sõnast pupa – nukk. Me võtsime selle relvana kasutusele – täpselt niisamuti, nagu geid tegid kunagi solvavast hüüdnimest queer endale iroonilise identiteeditähistuse. Big Byzil on see ülimalt respektaabel väljend. Solvanguna kasutavad sõna „puparast” tänapäeval ainult orkid, kes ajavad selle segi „pederastiga”. Kuid nende pruugis ei viita need terminid tingimata seksuaalorientatsioonile, vaid tähistavad kõige sagedamini inimest, kes eirab kõlblusnorme (on muidugi omaette küsimus, mida orkid sellega silmas peavad).
Mõistagi pole mul kõige vähematki bioloogiliste partnerite vastu ja ma olen neid isegi oma elus mitu korda proovinud. Kuid mulle see lihtsalt ei sobi. Minu valik on sura.
Mulle meeldib pööraselt juba see sõna ise. Niisugust nime peaks minu meelest kandma laul, palve või mingi paradiisivärvides lind. Kuid see on lihtsalt lühend kirikuinglise sõnast surrogate wife, mis on jõudnud meieni aegadest, mil puparaste võis veel avalikult alandada. Ma pole ainult kuigi kindel, kas on õige nimetada surat surrogaatnaiseks (eriti veel kumminaiseks, nagu me seda slängis vahel ise teeme).
Surrogaadid on meie ajal pigem elus naised. Veel rohkem just seejärel, kui vanusepiir tõsteti neljakümne kuueni. Ja kumminaisteks on neid ka üsna asjakohane nimetada – implantaatide tõttu, mida nad tänapäeval lasevad endale paigaldada sõna tõsises mõttes kuhu tahes.
Sestsaadik, kui filmimaffia ja elatanud feministid on meie vananevas ühiskonnas võimu haaranud, on põhiline, mida nad teevad, consent age’i tõstmine. Nüüd on neil plaanis jõuda neljakümne kaheksani. Geidele ja lesbidele on vanusepiir praegu nelikümmend neli, sest neil on vägev lobitöö ja nad surusid selle paranduse enda tarvis läbi affirmative action’i11 toel – kuid neilgi tahetakse tõsta see neljakümne kuueni. Ja kui poleks GULAG-i (ma teen selles liikumises kaasa juba üheksa aastat), oleks vanusepiiri tõstetud kohe kuuekümneni.
Meie ühendus on tegelikult see viimane ankur, mille varal meie ühiskonnas veel püsivad vabaduse ja kaine mõistuse riismed. Kuid GULAG-ist kõnelen ma kunagi hiljem – see on aeganõudev teema. Praegu ütlen ainult niipalju, et see on ainus tõepoolest ühiskondlik jõud, mis on suuteline vajaduse korral vastu seisma nii võimudele kui ka uudistele. See, mida nimetatakse grassroots power12. Ja rindejoon, ha-ha, läheb otse läbi mu südame.
Tegelikult pole kõik muidugi üldse nii hirmus.
11
Diskrimineerimisvastane tegevus.
12
Lihtsate inimeste jõud.