S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

oli juba peaaegu püsti, kui sai äkki niisuguse hoobi selga, et langes kohe siruli tolmu. Grõmile paistis, nagu oleks päike pilvede taha läinud. Ta vaatas üles.

      Poolt taevast varjates kõrgusid nende kohal relvastatud ratsanikud. Nende selja taga oli terve kavalkaad, millel Grõm ja Chloe olid tee peal ees.

      Ilmselt oli seal reisimas keegi väga tähtis isik. Tema kaitsesalgas olid hobustel Slava garnisoni gandžuberserkid – halli habemega vägilased, valejuustest rastapatsid tolmu täis ja lühikesed luust piibud hambus. Neil olid seljas mustad kamuflaažturvised ja relvadeks rasked odad. Üks ratsanik oli just torganud Chloed selga oda tömbi otsaga ja võttis nüüd hoogu, et teravik sisse lüüa. Berserkid tapsid ilma mõtlemata ja Grõm kangestus õudusest.

      Kuid siis kostis lühike käsklus ja berserk langetas oda. Ratsanike rivi jagunes kahte lehte ja nad taandusid teepervele.

      „Püsti!”

      Grõm ja Chloe ajasid end kuidagiviisi jalule.

      Nende ees oli must Motorenwagen, pikk ja lahtine, üks kõige kallimaid. Niisugune võis olla ainult ülimalt tähtsal vertuhail10.

      Kuid selles ei istunud üldsegi mitte globaalurkid, vaid sünged mustades tolmumantlites hüvaturvajad. Kaugemal seisis teine Motorenwagen– samuti must, kuid veel madalam ja uhkem, ainult kinnine. Ja veel kaugemal kõrgus punane kuldsete spastikatega palankiin, sees eesriide taga Manitu imettegev pale. Seda kandsid higised rammumehed, lühikesed sametpüksid jalas, neli meest iga kandepuu juures.

      Teise Motorenwageni katus avanes sujuvalt, keerdudes istmete taga teokarbiks. Ukse juurde sööstis otsekohe suurest innust hüplev õukonnasekretär-kastraat, jalas vapimustriga sukkpüksid ja ees kukemask.

      Motorenwagenis istus …

      Grõm ei uskunud oma silmi.

      Seal istus Rvan Durex, urkide kagaan ja valitseja, seitsme sõja suur kangelane. Temast vasakul lösutas tagaistmel üleni maiustustest kleepuv lemmikpoisu. Paremal säras kuldkettides kummist naine – seesugune, nagu neid tehakse Big Byzis. Kagaan ei armastanud naisi ja seda teadsid kõik. See oli lihtsalt staatuse, tolerantsuse ja kultuuridevaheliseks dialoogiks valmisoleku sümbol.

      Suure juhi sünge nägu – viltu lõigatud põskhabe ja hallid kotid silmade all – ei tõotanud midagi head. Ta tõstis käed ja haigutas, sirutades oma mustast atlassist juudikuube surutud keha.

      „Mis see on?”

      Sekretär tõmbus kooku, et tema maski nokk ulatuks lähemale isanda kõrvale, ja hakkas vaikselt rääkima, osutades Grõmi ja Chloe poole.

      Kortsud Rvan Durexi näol silenesid ja ta muigas.

      „Tee peal?” küsis ta.

      Sekretär noogutas.

      Rvan Durex heitis Grõmile hindava pilgu – otsekui aru pidades, kas võtta ta paažiks. Grõm pani tähele, et kagaani lemmik silmitseb teda samuti hoolega. Durex pööras pilgu Chloele, siis vaatas uuesti Grõmi – ja mõtles nähtavasti ümber.

      „Jalust ära,” viipas ta käega.

      Ja nüüd juhtus midagi ootamatut.

      „J’accuse!”kõmises tee kohal võimukas hääl.

      Nii kohkunud, kui Grõm kõigest juhtunust oligi, kohkus ta nüüd veel hullemini. Kagaani juuresolekul ei võinud keegi niisugust tooni kasutada.

      Mitte keegi peale diskursmongerite.

      See vihisev, piitsaplaksuga sarnanev hüüatus oli Urkainas kõigile teada. Sellega hirmutati lapsi, sest selle järel tuli surm. J’accuse tähendas „ma süüdistan”, kuid mitte kirikuinglise, vaid mingi teise iidse suguharu keeles – tollest suguharust pidavat pärinema diskursmongerid.

      Chloele astus kiirel sammul lähemale teadmata kust tekkinud inimene – ilmselt oli ta rongkäigule lähenenud sellal, kui kõikide pilgud olid pööratud kagaanile.

      Inimene oli pikka kasvu ja temast kiirgas majesteetlikkust, kuigi ta oli rõivastatud lihtsalt, koguni vaeselt – kotiriidest hõlsti, nöörijupp vööks. Majesteetlikkuse mulje lõid hallid õlgadeni lokid ja kotkanina. Nii nägid välja rüütlid ja kangelased.

      Grõmile meenus miskipärast otsekohe Esivanemate Muuseumis nähtud vanaaegne kuldrandiga münt – üks oiro – , millel oli kujutatud kaks teineteisega kokkusulavat inimkontuuri, käed ja jalad laiali. Selles kujutises oli nii palju vabadust ja uhket väärikust, et kohe sai selgeks – münti polnud verminud ei orkid ega isegi mitte byzantlased. Sildil oli selgitav kiri: „Nn. „Vitruvia mehearmastajad”, Leonardo da Vinci gravüür.” Paljastavast selgitusest hoolimata jättis münt Grõmile sügava mulje. Ja umbkaudu samasuguse tunde tekitas temas see diskursmonger.

      Too oli nähtavasti ka ise toimuvast elevil: tema alumine lõualuu vabises vaevumärgatavalt, nagu lausuks ta väga kiiresti mingeid pisitillukesi sõnu, ja silmad läikisid eredalt. Ta hoidis käes kaardus otsaga saua, otsa ümber oli põimitud nahkrihm. Kui ta käed üles tõstis, paistis hõlsti hõlmade vahelt sellega täpselt samas toonis soomusvest. Niisuguseid oli ainult inimestel.

      Kagaan vaikis ja vahtis süngelt võõrast – etiketi järgi oleks niisugusele etteastele vastamine tähendanud au kaotamist.

      Esimesena kogus end kukemaskiga sekretär.

      „Kes sa niisugune oled?” tuli ta süseräänile appi. „Mida sa teed urkide maal ja mis õiguse ja voliga astud sa ette urkagaani teele?”

      Inimene tegi sammu Chloe poole ja embas tema õlgu vaba käega.

      „Ma vastan sulle,” müristas ta, tõstes oma saua veel kõrgemale. „Ma olen filosoof. Aga kui sulle on arusaamatu, mida see sõna tähendab, siis las ma olen sulle lihtsalt üks hooliv mööduja. Mööduja, kellel pole mingeid volitusi peale nende, mida annab talle tema enda südametunnistus …”

      Grõm pani tähele, et inimene ei vaata mitte kukemaskiga sekretäri ja kagaani, vaid hoopis teisele poole – ta vaatab õhku metsa kohal. Poiss taipas, et kaamera ripub ikka veel kuskil seal. Toimuv muutus lõpuks ometi väheke arusaadavamaks.

      „Ja kuigi mul pole volitusi, on mul uudiseid!” kõmises inimese hästi koolitatud hääl. „Ning need ei meeldi teile. Teie timukate ja mõrvarite kamp ei tee enam kahju sellele lapsele ega pane nendest sinistest silmadest voolama enam ainsatki pisarat!”

      Grõm mõtles, et ilmselt ei räägita temast – tema silmad olid kollakashallid. Ja siis nägi ta, kuidas inimene pöörab Chloed vähehaaval nähtamatu kaamera poole ja nügib kõrvale – niiviisi, et jätta Grõm oma selja taha. Ja orkide iidne vaist ütles äkki Grõmile – et ellu jääda, ei pea nüüd põgenema kaamera eest, vaid vastupidi, tuleb iga hinna eest kaadris püsida. Ta astus sammu ettepoole ja seisis Chloe kõrvale. Diskursmonger heitis talle sünge pilgu, kuid teha polnud midagi. Tema hääl kõmises sedaaegu laulvalt tee kohal.

      „Iga inimene sünnib vabana, nagu tema on kavandanud Manitu! Ja ma ei saa, ma ei taha vaikida, kui mingi monstrum, täitmatu ja õel elajas, tallab lapsepõlve helge rõõmupeo oma limusiini, lugematute leskede pisaratega kinnimakstud limusiini musta rattakummi alla. Ma ei tea – kuigi teisest küljest oleks väga huvitav teada saada, ja otsekohe –, kui kaua veel kavatseb vaba maailm leppida selle pimeduse sünnitise, selle vabaduse kägistajaga, tehes nägu, et ta ei märka süütuid pisaraid ja verepritsmeid, mis lendavad otse meie optikasse! Mitte miski ei saa õigustada kaitsetu puhtuse mõnitamist, mitte mingid tropid ükskõiksetes kõrvades ei summuta lapsesüdame tukseid, kui see on heidetud roaks koerte ja sigade ette! Täna ma süüdistan orkide urkagaani selles, et ta on oma rahva timukas. Kui kauaks veel me jätame tähelepanuta selle perverdi, sarimõrtsuka, psühhiaatri unelma ja ülimalt ohtliku sadisti elajalikud teod? Kuid ma ei taha enam rääkida sellest värdjast, sest ta ajab mind oksele. Ma tahan päästa seda … Seda … Neid lapsi, kellelt nende karm kodumaa on võtnud õiguse lapsepõlvele ja noorusele … Ma annan teada, et nad on nüüdsest peale Byzantioni kaitse all! Nad saavad õiguse siseneda Big Byzi!”

      Ta osutas kaugele mustale kerale

10

Tänapäeva vene vanglaargoos vangivalvur. Tlk.