S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

igavlema, mina niisamuti, kuid poiss muudkui õngitses. Ning kala võttis.

      Kui kolonni tulekuni oli jäänud pool tundi, hakkasid asjad neil liikuma pisut huvitavamas suunas. Ent minul oli paraku juba aeg sekkuda.

      #

      Grõm vaatas taevas rippuvat Byzantioni musta kera.

      Kui pea hästi madalale lasta ja silmi vidutada, siis võis kujutleda, et see on siinsamas puu otsas elutseva hiigellinnu pesa. Kui silmi veel rohkem vidutada, võis kujutleda, et see on mingite titaanlike jalgpallurite pall, mis on lennanud siia kaugest muinasajast, kui ümberringi polnud veel palme, palju päevi aastas sadas lund ja mööda valget lumevaipa kõndisid karvased mammutid …

      Grõm vaatas Chloe poole.

      „Seda peab kohe tegema,” mõtles ta. „Pärast on hilja … Aga kuidas? Et tõusengi kohe nüüdsama püsti, astun ligi ja võtan ümbert kinni? Ja tema küsib seepeale – mis sul äkki hakkas? Miks just praegu, ja mitte varem? Kuramuse õnged …”

      Kõikide märkide järgi tahtis Chloe sedasama mis temagi. Ta ei olnud end enne kohtumist värvinud – noorte käitumistava põhjal anti nii mõista, et oodatakse otsusekindlat tegutsemist, mille aegu meik võib kannatada saada.

      Ja hea oligi, et ta polnud end meikinud.

      Tema ümarik pea, naljakalt õieli kõrvad, õhetavad põsed ja sile nahk – nagu lahingutrummil – meeldisid poisile ilma kosmeetikata palju rohkem. Chloe lõhnas ka väga meeldivalt, üldse mitte orkilikult – arvatavasti pani ta ööseks oma riiete vahele lõhnataimi. Või oli ta ostnud sel hooajal moes olevat lõhnaõli Ancient Serpent – tema perekond ei kuulunud just vaeste hulka.

      Ka tema rõivastus oli stiilne. Tal oli seljas uus koolikleit, mis ühteaegu tuletas meelde lapsepõlve ja samas kutsus sellega hüvasti jätma. Ja veel oli tal seljas vest, mida kaunistasid Nicolas-Olivier Laurence von Trieri portreed tema eri aastatel mängitud rollides. Niisuguseid vestikesi kirjaga Two cultures – one world valmistati Kollases Tsoonis ja need maksid vähemalt sada manitud. Grõmi peres tühja-tähja peale nii palju ei raisatud. Ja üle õla rippus Chloel dobermanni nahast kosmeetikakott – ka see polnud just odavate killast.

      „Ära tuku, sul võtab jälle.”

      Grõm tõmbas õnge välja, sikutas kala konksu otsast ja viskas Chloele. Tüdruk püüdis selle kinni ja laksas kergelt kala peaga vastu kivi. Itsitas siis ja laksas veel kord. Ja veel.

      Grõmi kannatus katkes, ta tuli ja võttis tüdrukul viskleva kala käest. Ta lõi selle üheainsa hoobiga oimetuks, viskas maha ja läks oma õngede juurde tagasi.

      Sõimelda ta ei tahtnud – teiste orki plikadega võrreldes oli Chloel hea süda. Ta ei piinanud kunagi moskiitosid, enne kui need surnuks lõi.

      „Mis sa tigetsed,” ütles Chloe ja torkas kala kilekoti põhja, kus kaks tükki juba veenatukeses vaevlesid. „Mul on igav. Täitsa ilmaaegu vantsisin siia.”

      Grõmil võttis sisemuse külmaks.

      „Läbi kõik,” mõtles ta. „Ja pärast ta enam ei tulegi …”

      „Kui sul on igav, eks räägime siis,” pakkus ta.

      Õnneks jätkus tal kätele tegevust – uus ussike tuli konksu otsa ajada.

      „No olgu,” ohkas Chloe ja pani käed ümber põlvede.

      Grõm heitis õnge vette, tuli Chloe juurde ja istus tema kõrvale, niimoodi, et talle kogemata külge ei puutuks.

      „Kas sul on kirjand juba kirjutatud?”

      Chloe noogutas.

      „Kirjutasin maha. Ja sul?”

      „Ei ole,” ütles Grõm. „Ma pole veel alustanudki.”

      „Siis oled jännis,” konstateeris Chloe.

      „Miks nii,” vastas Grõm. „Ma kirjutan päevaga ära. Viksin „vabast entsüklopeediast” maha.”

      „Sa muudkui kelgid oma entsüklopeediaga,” ütles Chloe. „Viid iga kord jutu sinnamaale, et saaksid selle ära mainida. Mis oleks, kui mina hakkaksin kelkima, et minu isal on mootorratas?”

      Grõm läks näost punaseks – tüdruk oli märki tabanud.

      „Loll oled,” ütles ta. „Ega ma sellepärast entsüklopeediast rääkima ei hakanud. Mul tuli meelde, et ma ei suuda isegi sealt mõnda asja leida.”

      „Mida siis?”

      „Kas või seda, et miks kõikide orki dünastiate nimed valitakse kõrgemalt poolt? Rvanid näiteks. Ja Visit, ja Durex – need pole ju orki sõnad, eks ole?”9

      „Ega ei ole küll,” jäi Chloe nõusse.

      „Võetakse iidsed sõnad, millest rahvas aru ei saa. Võib-olla on neil solvav mõte, mida meie ei teagi. Ja ka sõdurite rõivad mõtlevad nemad välja. Meile saadetakse enne sõda ainult lõiked. Entsüklopeedias pole selle kohta sõnakestki. Turul räägiti, et Rvanid hoiavad kogu riigikassat inimeste käes. Muidu ei trükiks inimesed meile manitusid.”

      Chloe andis Grõmile kerge võmmu kuklasse.

      „Sina pea sellest parem suu,” ütles ta. „Muidu keedetakse sind sita sees koos leppimatutega. Kus mul Kollase Tsooni kangelane väljas.”

      Võmmu andes nihkus tüdruk lähemale, et Grõm tunneks tema külje puudutust. See oli väga meeldiv. Kuid poiss tõmbus miskipärast eemale. Chloe ohkas.

      „Ja vaata veel seda,” ütles Grõm, pistis käe taskusse ja võttis välja viiemanituse rahatähe.

      Ta voltis selle keerulisel moel kokku, nii et hambulise peakattega holograafiline hiiglane, kes hoidis õlgadel Byzantioni kera, muutus ääretult jälgiks kääbuseks, kelle jalad kasvasid välja kaenla alt.

      „Sa oled mu oma poliitikaga ära väsitanud,” ütles Chloe. „Ja sul võtab jälle.”

      Grõm pani raha taskusse tagasi, jooksis õngede juurde, tõmbas kala osavalt välja ja viskas selle Chloele. Seekord surmas tüdruk kala ühe hoobiga.

      „See on juba neljas,” andis ta teada, torgates kala veega kilekotti. „Hakkame ehk nüüd astuma, enne kui krokodill meid nahka paneb.”

      Grõm noogutas stoiliselt.

      „Ma panen siis natuke värvi peale,” ütles Chloe ja vaatas varjamatu pilkega talle otsa.

      Grõm pööras pilgu kõrvale.

      Chloe sidus kalakoti kindla topeltsõlmega kinni, avas oma koeranahast koti ja asus end ilusaks tegema.

      Silmanurgast tema poole kiigates korjas Grõm õnged kokku. Kui ta meel poleks olnud nii mõru, küllap siis oleks asi talle siis naljagi teinud. Ta teadis peast kogu järgnevat tegevuskava, sest oli seda eelmise, samavõrd lootusetu kalalkäigu ajal juba näinud.

      Chloe võttis kotist söepliiatsi ja joonistas laubale kolm murtud siksakki, mis meenutasid vanaduskortse – need olid niinimetatud tarkusejooned. Orki tüdrukud uskusid, et see annab neile targa väljanägemise, kuid Grõm kahtles selles. Nüüd sigines tüdrukule kätte valge savipliiats. Ta võõpas oma rõõsad põsed paksult valgeks, pani savi ära ning võttis kotist põsepuna ja maalis valgele savile kaks erepunast sõõri, mis pidid kujutama noorusvärsket jumet.

      Protseduuri lõpetuseks surus ta ettevaatlikult ninale massiivsed mustad klaasideta prilliraamid, mis olid kahest kohast niidiga kokku seotud: plikamoe viimane viiksatus.

      Kuid isegi pärast kõiki neid sooritusi oli temas Grõmi meelest ometi säilinud midagi veetlevat, ehkki Chloe meenutas talle praegu orki rahvajutu kangelannat notsu Ruikut, kes püherdas mudas ja heintes, et Suure Õgimispäeva eelõhtul teeselda vana rotti ja pääseda oma saatusest. Rahvajutu moraal oli lihtne – kõik notsud söödi ära vaikuses, ainult Ruiku üle visati nalja.

      Kosmeetikatarbed jälle kotis, keeras Chloe oma armsa näolapi ülespidi ja läkitas Grõmile

9

Valitsejate nimesid Rvan ja Prosr võiks eesti keeles seostada näiteks nimedega Rebendus ja Pasaus. Tlk.