S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

suudles – esiteks põske ja siis ülahuult.

      „Mis sul hakkas … Mis asja … Oi! Jäta järele, idioot, ma panin juba värvi peale … Tõsiselt …”

      Kuid Grõm ei jätnud järele, mõni minut keskendunud nohisemist ja juba oligi Chloe selili ning võidurõõmus Grõm tema peal ning tegi tõeks kõike, mida oli seni endale lubanud ainult mõtetes.

      Chloe ei ergutanud tema tegevust mingil moel, kuid ei osutanud ka erilist vastupanu – ta vaatas mujale, krimpsutas nägu ja ohkas põlglikult, nagu oleks see kõik juba palju aastaid tagasi ta hirmsasti ära tüüdanud. Grõm polnud just eriti osav, sest tal polnud peaaegu mingeid kogemusi, kuid kõik vajalikud nööbid said lõpuks lahti tehtud, riideribad eest lükatud, ja ta taipas, et nüüd see tõepoolest juhtubki.

      See hakkaski tegelikult juba juhtuma, kui Chloe laksas talle äkki tugevasti peopesaga vastu selga.

      „Vaata,” sosistas ta ja nooksas peaga murulapi poole.

      Grõm tõstis pilgu.

      Tema ees ei olnud mitte midagi. Ent sellest, kuidas Chloe keha pingule tõmbus, sai ta aru, et tüdruk ei tee nalja.

      Ja siis nägi ka tema.

      Murulapi kohal õhus virvendas midagi. Seal võbises mingi ebamäärane laik. Õigupoolest ei võbisenud mitte laik, vaid puud teisel pool murulappi – seda juhtub, kui vaadata palaval päeval läbi kuuma õhu lainete. Algul oli see peaaegu märkamatu, kuid mida kauem Grõm vaatas, seda imelikumad paistsid puud selles laigus: nagu ei olekski seal päris tüved ja oksad, vaid nende peegeldus, mis on peegelkoridoris moondunud.

      „Kas sa näed?” sosistas Chloe.

      „Jah.”

      „Mis see on?”

      „Oota,” ütles Grõm.

      Laskmata Chloel enda alt välja libiseda, haaras ta pihku mullakamaka koos rohukõrtega, kergitas end ja viskas selle võbisevasse sõõri.

      Seda poleks ta pidanud tegema.

      Selle asemel, et laigust läbi lennata, pudenes muld maha. Löök polnud üldse tugev, kuid laiguga toimusid seejärel täiesti jahmatavad muutused.

      Sekundi murdosa jooksul koondus laik oma keskpunkti ja kadus. Ning sellesse kohta, kus ta nüüdsama oli olnud, tekkis Surm.

      Grõm sai otsekohe aru, et see on tema – just nagu oleks talle seda juba näidatud ja seletatud, missuguseks osutub nende viimane kohtumine. Ta tundis Surma ära ja peaaegu ei ehmunudki.

      Surm oli tuhmilt must ja sarnanes pika madala mootorrattaga – sel polnud rattaid, kuid ninas oli see-eest hulganisti ebasümmeetrilisi laternaid. Mõned olid läbipaistvad ja mõned valkjad nagu pimeda silmad. Mootorrattal polnud sõitjat, kuid Surma puhul ei tundunudki see ebaharilik. Surmal olid lühikesed mustad tiivad, mis sirutusid viltuselt mitmele poole, ja tema viltune ebasümmeetriline kere koosnes paljudest sujuvalt õõtsuvatest pindadest, need olid nagu mingid vahetpidamata avanevad ja sulguvad klapid.

      Surmal oli koguni tätoveering – ninasse koonduvad punased nooled, mis kere keskel olid murtud siksakiks. Noolte all olid pisikesed märgid, mis tähistasid võite – need olid suuremad ja väiksemad inimkogud, arvud kõrval, väga soliidsed arvud. Kohe arvude järel paistsid kerel tahmunud terasplaadid, mille keskelt vaatasid vastu lühikesed kahuritorud. Ja Surm sumises – kuid päris tasakesi. Kui Grõm poleks hoolega kuulatanud, poleks ta seda ilmaski tähele pannud.

      „Kaamera,” sosistas Chloe puhtalt hingeõhuga, ja Grõm mõistis, et Chloel on õigus.

      Kuid see ei tähendanud üldsegi, et ta oleks Surma suhtes eksinud.

      Ta polnud kunagi näinud sõjaväe telekaamerat nii ligidalt. Ainult piltidel.

      „Ära värise nii hullusti,” sosistas Chloe. „Kui see oleks tahtnud tappa, oleks ta juba tapnud. Sel on midagi vaja. Tõuseme püsti, ainult hästi aeglaselt … Ja tõsta käed.”

      Püüdes järskudest liigutustest hoiduda, ajas Grõm end jalule – ja sai aru oma olukorra kogu täbarusest. Chloel polnud muret: püsti tõustes kohendas ta lihtsalt kleiti. Kuid Grõmi püksid vajusid rebadele ja nii ta seal seisiski, häbist punane, ja vaatas tema ees rippuva musta mootorratta valkja kaega silmaaukudesse.

      Äkki kostis valju muusikat – kaamera välisvaljuhääldid hakkasid tööle.

      Muusika oli kummaline, üldse mitte orkilik. See oli ähvardavalt läbitungiv ja tõi meelde muistsed ajad, unustatud kuulsuse ja surma. See mängis terve minuti, mitte vähem – ja muusika lõppedes tundis Grõm rinnus niisugust vaprust, et kummardus, tõmbas püksid üles ja pani nööbi kinni.

      Muusika vaibus ja kaamera õõtsatas õhus sujuvalt, otsekui näidates, kuhupoole minna. Grõm astus ebalevalt sammu selles suunas ja kaamera noogutas otsekohe oma valget nina – just nagu inimene, kes väljendab nõusolekut.

      Grõm astus sammu, siis teise. Kaamera nihkus edasi koos temaga.

      „Ta tahab, et me läheksime tee peale,” ütles Chloe.

      „Ma sain aru,” vastas Grõm. „Või jookseme parem metsa? Kuidas ta meid ikka puude vahel püüdma hakkab?”

      Seda oli raske uskuda, kuid kaamera oleks nagu kuulnud tema sõnu. Ta keeras end metsa poole, mis jäi muruplatsi ja tee vahele, ja Grõm nägi tema koolduvat keret profiilis. Ühel stabilisaatoril tuli nähtavale Byzantioni embleem – peegelpildis topelt-B, mis nägi välja nagu püstkriipsuga poolitatud number kaheksa.

      Kostis vali ragin, kaamera mähkus suitsupilve ja metsa poole sööstsid mingid väga kiired punased niidid, suitsune jälg järel. Seal, kus need niidid põrkasid kokku tüvedega, kerkisid purustatud puusäsi kollased pilved ja kõrged vanad puud varisesid mitmele poole otsekui läbiraiutud küünlad.

      Siis jättis kaamera tulistamise, pööras end Grõmi ja Chloe poole ja vangutas mitu korda nina – täpselt nagu inimene, kes eitavalt pead raputab. Kui ta liikumatuks jäi, oli langevate tüvede raginat veel kuulda.

      „Nii ta meid püüabki,” ütles Chloe. „Said aru?”

      „Sain,” vastas Grõm ega teadnud ise, kas kaamerale või Chloele.

      Tee poole viis nüüd suitsev siht ja marsruuti valida polnud raske. Kaamera laskis nad endast mööda ja järgnes neile läbi õhu.

      Tee peal jäid Grõm ja Chloe seisma.

      „Mis siis nüüd?” küsis Grõm.

      „Kohe tehakse selgeks,” oletas Chloe.

      Grõm pööras end kaamera poole.

      Kaamera käitus imelikult. Nendelt oma valkjaid silmakoopaid pööramata liikus ta üles ja kõrvale, päikese poole – ning kadus äkki ära. Grõm sai aru, et ta oli jälle kamuflaaži sisse lülitanud. Nüüd oligi käsitamatu, kus ta on – mingit õhu võbelemist polnud enam võimalik silmaga tabada.

      Grõm uuris mõned sekundid taevast.

      „Võib-olla lendas ta minema?” oletas ta.

      Keegi ei vastanud.

      Grõm pööras end ja nägi, et Chloe lamab keset teed, ise ilusasti keras. Ta näis rahulikult magavat ja tema käest paistis mingi roheline noolejupp. Grõm tahtis kummarduda, kuid kuulis mingit klõpsatust ja miski torkas teda. Ta nägi samasugust rohelist noolejuppi paistmas oma rinnast. Ta tõmbas selle välja – plastpulga otsas oli lühike painduv nõel, nii peenike, et polnud näha verepiiskagi.

      „Pole lugu,” jõudis ta mõelda.

      Ja siis tuli tal hirmus tahtmine tee peale maha istuda ning polnud vähimatki võimalust sellele soovile vastu seista. Ja kui ta oli istunud, sai selgeks, et tuleb pikali heita, ja ta heitiski.

      Chloe lamas tema kõrval, ta nägi tüdruku kleiti, õlga ja natuke nägu. Tüdruku silmad olid lahti, kuid ta vaatas kõrvale.

      Grõm ei saanud toimuvast kuigi hästi aru. Talle tundus, et peab ennast natuke koguma ja siis suudab ta püsti tõusta. Oli tarvis, et keegi oleks teda natuke aidanud, andnud