S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

pööras hetkeks tema poole oma ebamaist rõõmu kiirgava palge ja keeras end kohe jälle asjasse pühendamatuile tühja taevasektori suunas.

      „Ja kes temaga üldse räägib, selle sinu kagaaniga?”

      Grõmile tundus, et ümberringi jäi väga vaikseks.

      Kagaan vaikis endistviisi mornilt, vaadates otse enda ette. Kuid kukemaskis sekretär ei suutnud seda taluda.

      „Auhaavamine!” pahvatas ta, tõmbas tupest oma mõõganatukese ja sammus otse diskursmongeri poole.

      Too ootas rahulikult, sau kõrgele tõstetud, ja tema näol mängles ikka seesama enesekindla mehe naeratus, kes ei karda surra oma sõnade eest. Ja kui Grõm arvas, et just nimelt see kohe praegu juhtubki, kostis taevast raginat ja juba nähtud punased niidid lõikasid kukemaskiga sekretäri pooleks. Ümberringi kerkisid õhku kõrged põrmusambad.

      Kõik, kes tee peal seisid, tardusid liikumatuks.

      Ja järgmisel hetkel läks kõik liikvele.

      Esimesena liikus paigast Chloe – ta sööstis välja inimese käe alt ja jooksis eemale.

      Seejärel toibusid Durexi Motorenwageni ümber seisnud sõdurid, nad haarasid oma relvad ja marssisid inimese poole. Ent niipea, kui nad jõudsid punases loigus ujuva sekretärini, rabasid neid jalust needsamad suitsused punased nooled. Kuigi sõdurite samm oli kiire, jahvatasid kahurid nende rünnaku vaevata läbi. Tee kohale kerkis tolmupilv, mille tagant kagaani Motorenwagenit oli juba vaevu näha, maapinnal kõrgusid lademes lõhkikistud kehad, ja ainult inimene sirutas ikka endiselt naeratades ründajatele vastu oma saua.

      Grõm taipas lõpuks, et on viimane aeg tee pealt kadudada. Keegi ei takistanud teda. Ta kihutas mööda berserkidest, kes püüdsid paigal hoida oma hirmul hobuseid, ja tormas metsa. Ta jooksis mõne minuti, komistas siis juurika otsa ja kukkus. Pärast kukkumist jäigi ta pikali, püüdes saada kontrolli alla oma meeletult töötavaid kopse.

      Tagapool oli mõnda aega kuulda laske. Siis saabus vaikus.

      Ta ootas veel umbes pool tundi ja hakkas mööda metsa minema ning tuli lõpuks välja teele. Mahalastud kolonn oli jäänud metsanuka taha – laibad siia ei paistnud.

      „Chloe!” hüüdis ta.

      Valjusti hüüda oli hirm, kuid ometi söandas ta hõigata veel kord.

      „Chloe!”

      „Ma olen siin!” kostis vastus.

      Grõm silmas puude äärjoontest eraldunud väikest kogu – Chloe tuli teele umbes sada sammu eespool. Grõm läks talle vastu, kissitades otse näkku paistva päikese käes silmi.

      Ta tegi juba suu lahti, et hakata rääkima hiljutisest õudusest, kui selgus, et õudus polnud veel mõelnudki lõppeda.

      Chloe selja taga vilksatas läbipaistev vari. Siis tekkis tühjusse kolmnurkne auk, mille servalt ulatus alla ahenev trepp. August ilmus nähtavale pruuni hõlstiga diskursmonger, ta tuli alla, ja enne kui tüdruk jõudis teda märgata, krabas ta Chloe kaenlasse ja lükkas tolle mustava kolmnurga sisse.

      Grõm sööstis talle järele, kuid diskursmonger astus juba trepist üles. Grõm jõudis tema jalast kinni haarata, kuid kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma.

      Diskursmonger vaatas oma jalgu.

      Päike paistis tema õlgadel laotuvatele juustele ja hetkeks oli Grõmil tunne, et teda vaatab mingi taevast maa peale laskunud päikesejumal. Kuid siis tõmbas päikesejumal oma labajala vabaks, kergitas seda ja tõukas Grõmi oma magusalt lõhnava sandaaliga alla tolmu.

      &

      No need olid lihtsalt vapustavad kaadrid. Üks seeria igaviku tarbeks: päike, mis kütab otse kaamerasse piikidega sõdalaste rivi kohal. Ja teine, juba ilma igasuguste viguriteta – uudistele.

      Ma filmisin ühekorraga kõikidele kandjatele ja mul oli nüüd peaaegu minuti jagu pühakojatselluloidil, kus ühes kaadris oli näha Motorenwagenis lösutavat Rvan Durexi koos tema armetu kumminaisega (see polnud isegi animeeritud ja nahk oli tal kõige odavamast bioplastikust), metsikuna mõjuvaid habemikke sõdalasi, löögiks tõstetud relvad käes, ja nende ees seisvaid lapsukesi, kusjuures eriti hästi oli välja kukkunud Chloe, sest ta volksutas kogu aeg oma hiigelsuuri silmi, püüdes nutma hakata, mis ei läinud tal kuidagi korda, ja see nägi välja nii, nagu ei saaks ta tõepoolest aru, kus ta on ja mis nimelt toimub. Tema orkilik maaling oli väga asjakohane, need siksakid laubal on moodi minemas ka meie noorsoo hulgas. Mõjutab soodsalt empaatiat ja see on selge igale sommeljeele.

      Asjakohased olid ka orkidest habemikud.

      Orkidel on kaht liiki eliitkaardiväge: rühmad, mis peavad rivistuma kagaanist paremale ja vasakule , hüvaturvajad ja gandžuberserkid (kuraturvajateks neid ei nimetata, sest orkid peavad vasakut poolt ebapuhtaks). Sõjalises mõttes on nad enam-vähem võrdväärsed, kuid oma piipude, habemete ja rastapatside tõttu näevad gandžuberserkid manitul palju efektsemad välja. Mul vedas, et lastega õiendama hakkasid just nemad – hüvaturvajad kannavad pikki musti spastikaga tolmumantleid ja sarnanevad rohkem pappide kui sõduritega.

      Ka Grõm oli sattunud kaadrisse, kuigi ma polnud seda üldse taotlenud. Ent oli ligi viisteist sekundit, kus Chloe laksutas oma ripsmeid üksinda – sälgitud odaotsa kõrval, pisut udune kagaan tagaplaanil. Grõm võidi nüüd välja lõigata, kuid geiauditooriumi silmas pidades kaadrissegi jätta, ta oli päris sümpaatne. Ent sellised küsimused pole minu rida.

      Ja nüüd kargas areenile see kloun Bernard-Henri, kelle ma olin ausalt öelda hoopiski unustanud, ning asus oma numbrit ette kandma. Nii lohkus polnud ma teda veel kunagi näinud, kuid parata polnud midagi, tuli filmida – see on ju lõpuks minu töö. Noh, eks ta siis süleles orkide noorsugu, näitas sõduritele rusikat ning siis oli tal paras aeg end tee pealt koristada. Kõik oleks lõppenud puhtalt – ega kagaan ju loll pole, talle on mäng teada. Kuid tolvan pingutas üle ja ma pidin tule avama.

      Ma ei kannata silmaotsaski niisugustes tingimustes tööd teha – tantsi nagu elevant portselanipoes. Ma ei tohtinud mingil juhul tabada kagaani ega seda orkide paarikest, sest nad olid juba pühakojatselluloidile jäädvustatud. Selge see, et ka Bernard-Henri ei tohtinud pihta saada, kuigi ma juba peaaegu tahtsin seda. Tema ja kagaani vahele jäi kitsas ruumiriba, kuhu ma võisin oma kahuritule suunata, kuid rikošettide puhul, mis sattusid autole ohtlikult lähedale, polnud mul midagi teha.

      „Kao direktrissilt, idioot !” karjusin ma Bernard-Henrile sidekanali kaudu.

      Kuid ta nagu ei kuulnudki – või oli lihtsalt side välja lülitanud. Ma mõtlesin juba, et panen kagaanile ära ja kaotan töö, kuid mind päästis pime juhus.

      Kagaanil oli sellal ühendus olemas, ja kuigi ta teadis, et tema pihta ei tulistata, ehmus ta ometi. Niipea kui kõmmutamiseks läks, surus ta end vastu oma kumminaist. See juhtus tal tahtmatult, sest ta on kogenud mees ja teab, kuidas kaamera ees käituda. Aga naljakas oli see ikka.

      Ja edasi läks veel naljakamaks.

      Direktrissiks nimetatakse meie argoos kuulikoridori, kuhu võtterühma liikmed ei tohi sattuda. Kuid kagaan, see nürimeelne ork, arvas, et inimesed nimetavad niimoodi kummist naisi ja et ta rikub mul kaadrit. Sestap kallutas ta end reipalt kõrvale. Ja väga õigel hetkel – üks rikošett läbistas täpselt tema kummist mamsli ja sellest purskas igale poole punast värvi. Tähelepanelikule vaatajale andis see otsekohe väga palju teada kagaani intiimsete maitse-eelistuste kohta. Tema Motorenwageni kate hakkas kerkima, kuid juba oli liiga hilja.

      Alles siis jõudis Bernard-Henrile pärale, et on viimane aeg end tee pealt koristada. Kaitsemeeskonna piigid kerkisid harjastena, nende ring sulgus nüüd juba kinnise Motorenwageni ümber ja rongkäik vantsis mööda teed edasi, otse üle laipade, et rivi ei peaks hargnema. Bernard-Henri hoidis üha oma saua kõrgel, kuid ma ei filminud teda enam. Ja et keegi teda enam ei rünnanud, polnud mul ka põhjust tulistada.

      Kui orkid olid läinud, selgus, et tee peal on vähemalt nelikümmend sõdurilaipa. Nad olid mustjad, ära tallatud ja nägid jubedad välja – seda uudiste jaoks talletada