S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

väitel tõstavad vanusepiiri elatanud feministid – lootuses, et näljaga võtab ehk keegi ette ka nende üleküpsenud võlud.

      Jama muidugi. Võitlus teiste seksuaalse õigusetuse eest on sugulise eneseväljenduse ekstreemne moodus, umbes samasugune nagu seksimine vana sandaaliga või anaalne ekshibitsionism. Vaadake maadlejate nägusid ja te saate kõigest aru. Kahtlemata on julm keelata neile õigust teostada oma seksuaalseid fantaasiaid. Probleem on paraku selles, et üheainsa seksvähemuse egoistlik tegevus tekitab probleeme tohutule inimhulgale.

      Kuid asi pole isegi mitte ainult nendes hüsteerikutes – nad on siin lihtsalt kattevarjuks. Neid kasutatakse üksnes rääkivate peadena, ning seda tööd suunavad ja rahastavad hoopis teised jõud.

      Võimud tõstavad vanusepiiri filmitööstuse pideva surve tõttu, selle nimel käib raevukas lobitöö. Tõsi, filmimaffia katsed vanusepiiri tõsta leiavad ühiskonnas mõningast vastukaja, sest on kooskõlas kehtiva silmakirjaliku moraaliga. Patukahetsejatest gerontokraadid mõtlevad, et jõuavad enne surma Manitule meeltmööda olla, ohverdades talle teiste rõõme. Kuid me ei rõõmusta Manitud nende andidega. Me üksnes solvame Teda.

      Kui meie, uue aastasaja vabad inimesed, tuleme pühapäeviti pühakotta, et vaadata värsket snaffi, siis satume iga kord silmitsi lõpmatu silmakirjalikkusega, millest on läbi imbunud meie moraal. See silmakirjalikkus on ruumiline, reljeefne ja värviline.

      Ei, meie annetus ei ole tervenisti valelik. Meie, piloodid, oleme Manitu ees puhtad: surmad on snaffides kõik ausad. Kuid armastus, mida me pakume tema puhastele kiirtele, on läbinisti võlts. Ja kui Manitu võtab meid selle eest nuhelda – ja see juhtub varem või hiljem –, siis sellest pühaduseteotusest kasusaajaid ei päästa ei kontod ega aarded.

      Väliselt paistab kõik üsna ontlik. Meesnäitlejad ei kutsu esile jälestust, nende keha on ikka veel ilus (kuigi see ilu kiiskab väheke üleküpsenult), liigutused hoolega läbi mõeldud, režissuur täiuslik. Aga olgu pealegi, et plastiline kirurgia on meie ajal saavutanud enneolematu taseme, loodust on siiski raske petta.

      Meeste puhul polegi asi eriti hull. Lõppude lõpuks on meessugu piisavalt näotu juba oma olemuselt – ilu asemel on tal, nagu öeldakse, testosteroon ja raha. Kuid näitlejannad …

      Teie ees on näiteks voodis istuv lapsuke, kaks heletumedat patsikest peas ja plüüsjänku süles, ja te usutegi juba, et näete nooruse õrna koidikut. Ja siis äkki vilksatab selle omaenese nahatükkidest kokkulapitud olevuse kaelal vaevumärgatav pterodaktülosevolt ning te taipate silmapilk, et see on vanaeit, ja soe laine teie kõhu alaosas muutub vastikusvärinaks, mis läbistab kogu keha.

      Naine on nõiduslik õis, üksainus pilk sellele peab paiskama teid meeltesegadusse, mis on küllalt võimas innustama teid lastesaamise vaevadele. Niisugune on Manitu tahtmine.

      Ja siis te tulete pühapäeval pühakotta ning õie asemel näidatakse teile hiigeleelarvelist implantaatidest paisunud rinda, millel kõikide loodusseaduste järgi oleks juba poole sajandi eest olnud aeg laguneda silikooniks ja proteiinideks. Ning vabandatakse, et kõik ülejäänud õielehed on esialgu veel pärast iluoperatsiooni sidemetes. Ja oodatakse teilt bakchoslikku elurõõmupuhangut.

      Pealegi on kõigile teada, et selle Manitu poolt äraneetud näitlejatekasti „õpipoiste ja – tüdrukute” seas leidub tõepoolest kauneid noori inimesi. Väga kauneid, mis seal öeldagi. Ja kõik saavad aru, et pühakojatselluloidil näeksid nad välja palju paremad.

      Nimelt sellepärast ongi vanusepiiri kergitatud neljakümne kuue aastani. Pornonäitlejad on väga rikkad inimesed, sest pühakojavõtete eest makstakse uskumatult palju. Poleks liialdus nimetada neid inimesi võimsaks maffiaks, see teeb tõhusat poliitilist lobitööd ja tema päralt on ühiskonna tugev toetus, sest Big Byzi elanike keskmine vanus on üpris kõrge. Filmimaffias mõistavad kõik üksteist poole sõna pealt ega taha üldsegi, et neile tekiksid noored konkurendid.

      Avatud infoühiskonnas ei saa keegi kriminaliseerida filmivõtteid. Kuid võimsa lobitööga on üsna võimalik kriminaliseerida ülesvõetavat. Kodanike isiklikule elule ei avalda see suuremat mõju tollesama don’t look – don’t see reegli tõttu, kuid noorte näitlejate osavõtt pühakoja-pornovõtetest osutub silmanähtava ja dokumentaalselt fikseeritud seaduserikkumise pärast otsekohe võimatuks.

      Paradoks, eks ole.

      Ja seepärast peavad noored näitlejad – need, kel on aastaid üle kahekümne ja kolmekümne – aastakümneid olema „õpipoiste” kirjas ehk otsesõnu sellesse maffiasse sisse kasvama. Pühakojapornos aga mängivad ätid ja mutid, kes on üle viiekümne ja mõni üle seitsmekümnegi. Kui tegemist oleks digivõtetega, oleks kõik probleemid lahendatavad materjali töötlemisega manitul. Kuid pühakojatselluloidiga niimoodi talitada ei saa, sest snaff on sakrament. Sellepärast ma ütlengi, et meie annetus pole puhas. Ent niisuguste teemade arutamine on meie ühiskonnale liiga valuline. On asju, millest lihtsalt ei räägita. Ja see on üks neist.

      Õnneks ei mängi vanusepiir gloomy people’i elus mingit rolli, sest see puudutab ainult inimeste vahel toimuvat. Meie kasutame surasid ja nendega ei teki kunagi niisugust juriidilist probleemi nagu consent – sest nõusolek ei tule kõne alla ei sura ega temaga kontakti astuva inimese puhul. Surasid on keelatud üles võtta snaffides (nad ei saa olla usulise rituaali subjektid) ja pornos (nad „imiteerivad isikuid, kes pole saavutanud vanusepiiri”). Aga kui te kasutate surat oma kodus, ei teki teil mingeid probleeme. Senikaua muidugi, kuni te ei hakka võrku üles panema videoaruandeid oma võitudest isiklikul rindel – seda tuleb ette igal aastal ning õnnetud ohmud tuuakse hallipäiste feministide kileda huilgamise saatel otsekohe ohvriks ühiskonna moraalile Surasid on väga mitmesuguseid – punase värviga täidetud kumminukkudest, mida kasutavad hälviksadistid ja orkide kagaanid (Rvan Durexil oli see küll puhtalt staatusesümbol), sääraste täiuslike imedeni nagu minu Kaya – „isereguleeruv biosünteetiline toode, klass „premium I””, nagu teda uhkelt nimetab kasutusjuhend.

      Nagu ma juba ütlesin, ei ole minu kaamera võib-olla parim saada olev, kuid Kaya on parim. Ja midagi täiuslikumat, ma arvan, ei tule enam kunagi. Kõiki lugematuid iidseid tehnoloogiaid, mis annavad elu ja hinge tema väikesele kehale, osatakse praegu ainult reprodutseerida – nii et vaevalt suudab keegi teda veel paremaks teha. Seda enam, et erilist vajadust selleks pole.

      Niisugust mudelit nagu minu Kaya saavad endale lubada üksnes väga vähesed meie väikese kitsa maailma asukad.

      Mis on tema sees, seda ma ei tea.

      See tähendab, teatavates piirides on see mulle muidugi teada, ja üsnagi hästi, kuid ma ei tahaks minna labaseks. Pean silmas seda, et ma ei kujuta kuigivõrd ette, kuidas funktsioneerib tema elektrooniline ja mehaaniline täidis. Ma ei teagi õigupoolest, kuidas see kõik välja näeb, – kuid üldine ettekujutus on mul olemas, sest mõni aasta tagasi saagis üks hullumeelne sama kategooria sura tükkideks ja mõned neist fotodest jõudsid juhtumisi ka minu manitusse.

      See noormees kuulus vististi Filmilindipõletajate sekti. Uudistes öeldi, et ta olevat tahtnud saada oma tüdruku seest kätte tuumapatareid ja teha sellest pommi või midagi sellesarnast, kuid see on jama, sest patarei on täiesti ohutu ja sumbub igasuguse sanktsioneerimata ligipääsukatse puhul iseenesest igaveseks. See on roheline aatom, sama põhimõte, mis kõikides iidsetes masinates. Säärane patarei ei tooda mitte mingitel asjaoludel reostust ja on väga kallis – niisugust patareid pole isegi minu Hennelorel. Piiripealne tehnoloogia. Sõjatehnikale, mis võib sattuda vaenlase kätte, seda ei paigutata.

      Idiootsus muidugi. Esiteks võib ka sura põgeneda alla – vähemasti teoreetiliselt. Ja teiseks, kui vaenlane kougibki tuumapatarei allatulistatud kaamerast välja, pole tal ometi sellega midagi peale hakata. Asi on lihtsalt kaameratootjate kokkuleppes, kel pole lusti uut konkurentsitiiru alustada. Seepärast vajab Hennelore aeg-ajalt laadimist, kuid Kaya mitte. Tuumapatareid jätkub sajanditeks ja sura elab alati peremehest kauem. Nii et tollest tegelasest võib küll aru saada.

      Ma ei tea, kuidas see tuumapatarei ja kogu sünteetiline bioloogia tema kehas töötavad. Ma tean ainult, et kehalises mõttes pole ta eristatav noorukesest, ideaalselt tervest ja nüüdsama pestud inimolendist. Tal on koguni olemas