Täiuslik lootus. Nora Roberts

ja ta väikesi mehi köögiaknast. Kui armas, mõtles ta. Ju lähevad Vestasse sööma.

      Ta leidis, et peaks vist ise ka varsti midagi suhu pistma, enne kui külastajad tulevad tagasi ja selleks enam võimalust pole. Ta oli juba toad üle vaadanud, korjanud kokku klaasid ja tassid ning muud laokile jäänud asjad. Klaasialuseid tuleb juurde tellida ja halli tualetti käterätte. Kruuse samuti, kuna külastajad kippusid nendega lahkuma.

      Kuid praegu oli võõrastemaja tühi ja siin oli vaikne: naised olid ilusalongis ja Carolee koos Justine’iga terviseklubile seina- ja põrandaplaate – ja jumal teab, mida veel – vaatamas.

      Koristusfirma tuleb tunni aja pärast ja teeb külastajate toad korda. Siis tuleb majale uuesti ring peale teha. Nii et õigupoolest tuleks teha jäätee valmis, panna külmikusse vett ja karastusjooke juurde. Ning pidada siis väike paus, enne kui asuda kaupa tellima ja dokumente ära panema.

      Kuid just siis, kui ta pani kannu suurte tumedate viinamarjade kõrvale lauale, helises vastuvõtu uksekell.

      Ta ei oodanud saadetisi, kuid vahel unustas mõni külastaja võtme maha – või tuli keegi lihtsalt maja vaatama.

      Ta läks ukse poole, näol professionaalne naeratus.

      See aga kadus kohe, kui ta nägi läbi ukseklaasi teisel pool ust seisvat meest.

      Mees kandis ülikonda – otse loomulikult –, mis oli suvist aega arvesse võttes tuvihall. Täiusliku Windsori sõlmega lips oli täpselt sama tooni, kontrastiks sees punane triip.

      Mees oli päevitunud ja kuldne, pikk ja sale, klassikaliselt uhkelt nägus.

      Ja Hope ei tahtnud tema varjugi näha.

      Ta avas vastumeelselt ukse. „Tere, Jonathan. See on küll ootamatu.“

      „Tere, Hope.“ Jonathan naeratas võluvalt, just nagu polekski jätnud teda aasta eest maha nagu moestläinud riideid. „Sa näed imeline välja. Uus soeng, see sobib sulle.“

      Tundus, et mees tahab teda kallistada. Hope astus kindlalt sammu tagasi.

      „Mida sina siin teed?“

      „Praegusel hetkel mõtlen, miks sa mind sisse ei kutsu. Imelik on leida, et hotelli uks on keset päist päeva kinni.“

      „Meil on selline poliitika ja me oleme tegelikult pansionaat. Meie külastajad hindavad privaatsust.“

      „Arusaadav. Tundub päris võluv kohake. Vaataksin hea meelega ringi.“ Ta ootas hetke ja manas siis näkku naeratuse. „Professionaalsest uudishimust?“

      Ukse Jonathani nina all kinni lajatamine pakuks küll rahuldust, kuid oleks lapsik. Nii võib mees veel arvata, et tal on Hope’i üle mõjuvõimu.

      „Enamik tubasid on hõivatud, kuid kui soovid, võin näidata sulle ühisruume.“

      „Soovin. Vägagi.“

      Hope ei saanud sugugi aru, miks. „Mida sa siin teed, Jonathan?“

      „Tahtsin sind näha. Vanemad saadavad sulle tervisi.“

      „Võid neid minu poolt samuti tervitada.“ Ta hingas sügavalt sisse. Hea küll, mõtles ta, mis seal siis ikka. „See siin on vastuvõtt.“

      „Üsna väike, aga õdus ja isikupärane.“

      „Jah, me ise arvame sama.“

      „Kas need kivid on algupärased?“

      Hope vaatas pika kiviseina poole. „Jah, ja fotodel on võõrastemaja ja peatänav.“

      „Mhmh. Kamin kulub vist talvel marjaks ära.“

      Hope võitles mehe siinolekust tingitud vastumeelsusega; sellega, et mehel on tema võõrastemaja kohta ütlemist.

      „Jah, see nurk meeldib kõigile. Meil on avatud köök,“ jätkas Hope ees minnes ja soovis, et tal oleks olnud pisut aega meiki ja soengut kohendada. See oli uhkuse küsimus. „Külastajad võivad siin ise õiendada.“

      Jonathan vaatas valgusteid, roostevabast terasest köögitehnikat, graniidist töötasapinda. „Usaldate neid?“

      „Me ei võta selle eest eraldi raha. Toit ja joogid on toa hinna sees. Tahame, et külastajad tunneksid end koduselt. Hall on siinpool.“

      Jonathan seisatas Hope’i kabineti lävel ja saatis talle taas naeratuse. „Sama korras ja organiseeritud nagu ikka. Sinu järele tuntakse igatsust, Hope.“

      „Tõesti või?“

      „Vägagi.“

      Hope kaalus erinevaid vastuseid, kuid ükski neist poleks olnud viisakas. Ning ta oli otsustanud olla viisakas.

      „Eriti uhked oleme nende plaatide üle. Siin suure laua all võid näha plaadimustrit. Lilleseaded teeb kohalik lilleäri ning lisaks sellele, et seaded tehakse parasjagu õitsvatest lilledest, kajastavad need ka iga toa eripära.“

      „Kenad ja ilusad detailid. Ma…“

      „Samuti nagu puidutöö.“ Ta katkestas – viisakalt – Jonathani poolelt sõnalt. „Vanad kaarkäigud. Montgomery perekond kujundas ja ehitas vana võõrastemaja ringi. See on linna vanim kiviehitis ja oli omal ajal kõrts. Halli kohal oli omal ajal juba tänav.“

      „Hope.“ Jonathan tõmbas sõrmega mööda ta käsivart, enne kui Hope’il õnnestus käsi ära tõmmata. „Luba ma teen sulle pärast võõrastemaja ringkäiku lõuna välja. Me pole nii kaua näinud.“

      Võiks kauem olla. „Jonathan, ma olen tööl.“

      „Su tööandja lubab sul ju kindlasti lõunatundi pidada. Kuhu sa soovitad minna?“

      Hope’il polnud vaja jäist tooni teeselda. See tuli iseenesest. Jonathan eeldas, et ta jääb nõusse. Mees eeldas, et Hope on õnne tipul, meelitatud, võib-olla isegi pisut erutatud.

      Hope pakkus talle suurima rõõmuga pettumuse.

      „Kui sul on kõht tühi, siis võid minna üle tänava Vestasse. Aga mina ei taha sinuga lõunat süüa. Enne ülemisele korrusele minemist soovid ehk heita pilgu siseõuele.“ Ta avas halliuksed ja läks õue. „Eriti just ilusa ilmaga on siin väga mõnus istuda ja klaasikest nautida.“

      „Vaade pole just parim,“ märkis Jonathan, vaadates kauni aia ja parkla taga olevat rohelist hoonet.

      „See on ajutine. Montgomeryd ehitavad seda just ringi.“

      „Jätkub neil vast tegemist. Võta vähemalt hetkeks istet. Mul poleks midagi klaasikese vastu.“

      Tuleb olla külalislahke, mõtles Hope. Kõigiga. „Hea küll. Üks hetk.“

      Ta läks tagasi sisse ja püüdis pingest vabaneda. Võib juhtuda, et Jonathan saadab neile külastajaid, mõtles ta endamisi. Kliente, kes otsivad kõrvalist, kuid ilusat ja efektiivse korraldusega kohta.

      Vaatamata vaenulikele tunnetele pidi ta tõdema, et Jonathan tunneb hotellindust.

      Tuleb kohust täita ja olla viisakas.

      Ta valas Jonathani klaasi jää peale teed ja pani taldrikule paar küpsist. Ning valas ka endale klaasi jääteed.

      Kui ta kandikuga väljus, istus Jonathan päikesevarju all laua ääres.

      „Olen üllatunud, et sa abikaasat kaasa ei võtnud. Loodetavasti läheb tal hästi.“ Tubli, õnnitles Hope end. Ei jäänudki kurku kinni.

      „Tänan, väga hästi. Tal oli täna komiteekoosolek ja tal oli vaja sisseoste teha. Sa tunned kindlasti Georgetowni järele igatsust – poodide, ööelu järele. Seda siin ei ole.“

      „Ausalt öelda tunnen end siin väga hästi. Olen siin väga õnnelik.“

      Jonathan saatis talle naeratuse, milles oli teatav annus kaastunnet. Sellest võis lugeda välja, et tema arvates valetas Hope talle, et oma uhkust päästa.

      Hope kujutas ette, kuidas kustutab mehe näolt selle ilme. Kuid see poleks viisakas.

      „Raske uskuda, et