Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

kallutas pead ja vaatas läbi pimeduse Althea poole üles. „Miks sa selle pärast siis muretsed? Mulle tundub, et aeg parandab kõik haavad.”

      Althea kõneles väga vaikselt. „Võib-olla ma ei taha, et need paraneks. Mitte niimoodi.” Ta silmitses oma käsi. „Võib-olla vajan ma Brashi sõprust rohkem kui Gragi heakskiitu.”

      Amber kehitas üht õlga. „Siis peaksid sa ehk temaga jälle rääkima hakkama. Ja ütlema midagi muud, kui et „vasar on siin.””

      Kahekümne teine peatükk

      MEELEMUUTUS

      Vivacia marutas. Wintrowl oli tunne, nagu istuks ta pulbitseva katla serval, mis ähvardab iga hetk üle keeda ja kõiki kõrvetada. Kõige hullem oli see, et ta ei suutnud laeva rahustada. Vivacia mitte ainult ei lasknud end maha jahutada, vaid lausa tõrjus tarmukalt kõik katsed end maha jahutada.

      Nüüdseks oli see kestnud juba peaaegu terve kuu. Wintrow tajus laevas lapse kättemaksuhimulist jonni, kellele on öeldud, et ta on millegi tegemiseks liiga väike. Vivacia oli otsustanud end tõestada – ja mitte ainult Kennitile. Tema trotslik innukus hõlmas ka Wintrowd. Opali surmapäevast alates oli laeva otsustavus kasvanud ja tugevnenud. Ta hakkab röövima. Iga kord, kui Wintrow püüdis teda ümber veenda, Vivacia otsusekindlus vaid kasvas. Märksa murettekitavam oli aga asjaolu, et laev kaugenes temast iga päevaga. Ta küünitus nii himukalt Kenniti poole, et oli jätnud Wintrow hüljatuks ja üksi.

      Kennit tajus laeva rahutust. Ta oli hästi teadlik tunnetest, mille ta oli Vivacias äratanud. Piraat ei jätnud teda tähelepanuta. Ta rääkis laevaga leebelt ning kohtles teda äärmise viisakusega. Aga mees ei peibutanud teda enam. Ta oli oma näo päikese pööranud hoopiski Etta poole ning too lõi selles valguses külluslikult õitsele. Kennit oli ta süüdanud nagu tulesäde hakatise. Etta kõndis tekkidel nagu saaki varitsev ematiiger ning kõik pead pöördusid tema möödumist vaatama. Pardal oli vähe teisi naisi – Kennit oli lubanud paaril vabastatud naisel pardale jääda, kuid Ettaga võrreldes tundusid nood vaid mõõdukalt naisolevustena. Kõige segadusseajavam oli Wintrow jaoks see, et ta ei osanud nimetada ühtki konkreetset muutust, mida naine oleks enda juures teinud. Ta riietus nagu alati. Kenniti kingitud ehetest hoolimata kandis ta harva rohkem kalliskive kui pisitilluke rubiiniga kõrvarõngas. Tema muutumist võis rohkem võrrelda hõõguvate sütega, mis ilmuvad nähtavale, kui tuhk pealt pühkida. Etta töötas endiselt tekil, ta tuiskas endiselt pantrikiirusel ringi purjede vahel ning naeris ja lobises madrustega, kui ta nõel päikese käes välkus. Naise keel oli niisama terav kui alati ja naljad sama lõikavad. Ometi – kui naine silmitses Kennitit, kas või üle teki, tundus elu temas mitmekordistuvat. Kapten Kennit omakorda paistis selles aupaistes mõnulevat. Ta ei suutnud naisest mööduda teda puudutamata. Isegi otsekohene Sorcor peaaegu punastas neid kahte tekil koos nähes. Wintrow sai neid silmitseda vaid hämmelduse ja kadedusega. Tema meelehärmiks kergitas kapten Kennit iga kord, kui tabas poisi neid jälgimas, tema poole kulmu. Või tegi talle silma.

      Sellele uuele virgutusele reageeris kogu meeskond. Wintrow oleks oodanud armukadedust või rahulolematust selle üle, kuidas kapten oma daamiga uhkeldab. Aga tema mehed tundsid selle üle hoopis uhkust, nagu oleks Kenniti mehelikkus ja tema naise ihaldusväärsus auasi nende kõigi jaoks. Meeskonna vaim kerkis hüppeliselt kõrgemale kui Wintrow kunagi näinud oli. Uued meeskonnaliikmed sulasid vanadega sujuvalt ühte. Hajus viimanegi rahulolematus, mida vabastatud orjad olid tundnud. Milleks lärmata laeva omandiõiguse üle, kui sul on võimalus olla osa Kenniti meeskonnast tema enda laeval?

      Opali surmast alates oli Vivacia olnud tunnistajaks veel kolme laeva rüüstamisele. Kõigil puhkudel olid nad kohanud väikeseid kaubalaevu, mitte orjavedajaid. Wintrow tundis mustrit. Kenniti ja Sorcori poolt varitsuseks valitud väin sobis selleks oivaliselt. Sorcor luuras ohvritest lõuna pool. Tema valis laevad ja alustas tagaajamist. Vivacia ootas väinasuudmes. Tema ülesanne oli jälitatav alus karile ajada. Kui laev oli kividel, läksid Marietta madrused pardale ja tegid selle puhtaks kõigest, mida hing ihaldas. Väikesed kaubalaevad polnud ei hästi mehitatud ega kaitsevalmis. Kennitile tunnustuseks tuleb öelda, et ta ei tapnud meeskondi. Verevalamist oli vähe, sest kui laev oli juba karil, vastupanu rauges. Kennit ei võtnud neid isegi lunaraha nõudmiseks pantvangi. Ta kooris nende laadungilt vaid koorekihi ning lasi neil minna, kaasas karm käsk levitada hoiatust, et Piraadisaarte Kennit ei kavatse lubada oma vetest läbi ühtki orjalaeva. Ta ei nimetanud ennast kuningaks. Veel mitte. Kõik kolm laeva olid suutnud pärast temaga kohtumist minema liibata. Jutt levib kiiresti.

      Vivacia oli ühtaegu tusane ja ärritunud, et tema toimuvast osa ei saanud. Nagu täiskasvanute vestlusest kõrvale jäetud last ei kaasatud teda enam Kenniti vestlustesse piraatlusest ja poliitikast. Mees veetis enamiku oma õhtutest Etta ja Sorcoriga Marietta pardal. Just seal planeerisid nad oma rünnakuid ja tähistasid võite. Kui piraat hilisõhtul oma daamiga tagasi laevale tuli, oli naine alati ehitud Kenniti viimaste kingitustega. Veinist lustakad, taandusid nad otsekohe oma kambrisse. Kuigi Wintrow kahtlustas, et see on sihikindel vandenõu Vivacia uudishimu ja armukadeduse ärgitamiseks, ei rääkinud ta sellest laevaga. Tema suust poleks Vivacia seda kuulanud.

      Röövkäikude vahepeal oli piraatide elu peaaegu loid. Kennit hoidis meeskonna küll tegevuses, kuid toitis neid rüüstatud laevade varude arvelt hästi ning andis neile aega nii mängudeks kui muusikaks. Ta kaasas oma tegevustesse ka Wintrow, kutsudes poisi tihti oma kajutisse. Ja mitte lihtsateks täringu- või kaardimängudeks. Kapten proovis poisiga jõudu strateegia-, mitte õnnemängudes. Wintrowl oli rahutust tekitav tunne, et piraat hindab teda. Sageli lebas mängulaud juba kaua enne pika õhtu lõppu unustatult nende vahel, samal ajal kui Kennit küsitles teda Sa filosoofia osas. Teisel nende rüüstatud laeval oli leidunud korralik laadung raamatuid. Kennit oli ablas lugeja ning ta jagas oma aaret Wintrowga. Wintrow ei saanud eitada, et need vahepalad olid meeldivad. Vahel istus Etta nendega nii mängulaua ääres kui vestlusringis. Wintrow oli õppinud hindama naise ergast taipu, mis oli Kenniti omaga vähemalt võrdne, kuigi vähem koolitatud. Ta pidas nende mõlemaga hästi sammu, kuni jutt käis üldistest asjadest – alles siis, kui nad hakkasid arutlema kindlate filosoofide vaadete üle, muutus naine alguses tõrksaks ja tõmbus seejärel endasse. Ühel õhtupoolikul, kui Wintrow üritas sihilikult teda vestlusse tõmmata, põrkas ta tõrksuse otsa. Ta tahtis ulatada Ettale raamatut, millest parajasti jutt käis. Naine ei võtnud seda tema käest vastu.

      „Ma ei oska lugeda, nii et ära näe vaeva,” oli ta vihaselt teatanud. Ta oli istunud pingil Kenniti selja taga ja masseerinud vestluse ajal õrnalt mehe õlgu. Nüüd tõusis naine järsult ja kõndis kajutiukse poole. Etta käsi oli lingil, kui Kenniti hääl ta peatas.

      „Etta. Tule tagasi.”

      Naine pöördus näoga tema poole. Esimest korda nende kohtumisest saadik märkas Wintrow Etta silmis trotsi, kui too Kennitit vaatas. „Miks?” tõrkus ta vastu. „Et ma veel selgemalt aru saaksin, kui loll ma olen?”

      Üle Kenniti näo libises vihagrimass. Wintrow jälgis, kuidas kapten näojooned siledaks sundis ja seejärel naisele käe sirutas. „Sest ma tahan, et sa tuleksid,” ütles ta peaaegu leebelt. Etta tuli tagasi, kuid põrnitses raamatut, mille mees oli kätte võtnud, nagu vihatud rivaali. „Sa peaksid seda lugema.”

      „Ma ei oska.”

      „Ma soovin, et sa seda loeksid.”

      Etta surus hambad risti. „Ma ei tea, kuidas!” raevutses ta. „Mul pole kunagi õpetajaid või tunde olnud. Kui mitte arvestada mehi, kes õpetasid mulle mu ametit juba enne, kui minust üldse naine sai! Ma ei ole nagu sina, Kennit, ma …”

      „Vait!” haugatas kapten. Ja ta sirutas jälle raamatu naise poole. „Võta.” See oli käsk.

      Naine napsas tema käest raamatu ja seisis seda hoides, nagu oleks tegu kotitäie jäätmetega.

      Kennit pööras pilgu Wintrowle. Tema näol mängles õhkõrn naeruvirve. „Wintrow õpetab su lugema. Ja seni loeb ta sulle seda ise ette.” Ta viis pilgu uuesti Ettale. „Ma ei anna talle laeva pardal ühtki teist tööd, enne kui see on tehtud. Mind ei huvita, kaua see aega võtab.”

      „Meeskond hakkab minu üle irvitama,” protestis Etta.

      Kenniti