Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

ma tänan sind väga su hoolivuse eest, mida sa meile meie kitsikuse päevil oled ilmutanud. Siiralt.” Sõnad meenutasid talle viisakaid tänukirju, mida ta oli aidanud koostada vastuseks neile, kes olid lilli saatnud. Ta kirjutas alla oma nimetähed, voltis paberi kokku ja sulges kirja vahatilgaga. Seda Delole andes imestas Malta enda üle. Veel nädal tagasi oleks ta iga Cerwinile mõeldud läkituse koostanud suurima hoolega. Ta oleks selle täitnud vihjete ja sõnadega, mis tundusid ütlevat kõvasti enam, kui tegelikult ütlesid. Ta suutis näole manada kurva naeratuse. „Sõnad on ilmetud. Ma tunnen märksa enam, kui söandan paberile panna.”

      Nõnda. See jätab talle veidi lootust. Rohkemaks Maltal tänase palavusega jaksu ei jätkunud.

      Delo võttis kirja ja libistas kätise vahele. Ta vaatas toas ringi. „Nojah,” ütles ta pettunult. „Eks ma siis lähen koju.”

      „Minust pole täna suuremat seltsi,” tunnistas Malta. „Ma saadan su välja.”

      Ukse juures ootasid ponikaarik ja kutsar, et Delo koju viia. Ka see oli uus. Trellide perekond valmistus ilmselgelt kesksuvisel ballil Delot seltskonnas esitlema. Maltat esitletakse samal ballil. Nad emaga kasutasid mitme majas leidunud vana kleidi materjali, et teha tema jaoks uus pidukleit. Kingad saab ta uued nagu ka peaehte ja lehviku. Või vähemalt nii ta lootis. Miski polnud enam kindel. Ta kujutas ette, et küllap sõidab ta ballile kaubaisand Restarti vanas tõllas. Järjekordne alandus, millele ta ei suutnud hetkel mõelda.

      Delo embas teda uksel ja suudles põsele. Ta tegi seda, nagu oleks tegu hiljuti ära õpitud trikiga. Küllap see ongi nii, meenutas Malta endale kibedusega. Paljud paremate perekondade noored tüdrukud said enne seltskonda viimist õpetust etiketi peenemate nüansside osas. Veel üks pisiasi, mida Maltal kunagi olema ei saa. Ta sulges ukse, kui Delo veel oma uue lehvikuga talle hüvastijätuks lehvitas. See oli tühine kättemaks, aga ta tundis end pärast seda paremini.

      Malta viis väikese koti müntide ja sõrmustega oma tuppa. Ta puistas asjakesed voodile. Need polnud vahepeal kasvanud. Tüdruk silmitses neid ja pidas aru, kuidas ta saaks selle vähese laevafondi lisada, selgitamata, kust see pärit on. Ta kortsutas kulmu. Kas ta ei oska midagi õigesti teha? Ta kaapis mündid ja kulinad kotti tagasi ja pistis selle oma riidekirstu. Siis heitis ta voodile, et mõelda.

      Päev oli liiga kuum ja liiga palju oli vaja teha. Köögiviljaaed vajas rohimist, ürdid tuli ära korjata, kokku siduda ja kuivama riputada. Tema suveballiks mõeldud kleit oli alles pooleli. Tal polnud tuju selle kallale asuda, pärast Delo uhkete rõivaste ja ehete nägemist küll mitte. Kõik näevad kohe, et tema kleit on valmistatud vanadest hilpudest, Malta oli selles kindel. Talle meenus, kuidas ta oli unistanud oma esimesest suveballist. Ta oli end kujutlenud end sisse astumas luksuslikus kleidis, isa käekõrval. Tüdruk naeratas kibedalt ja sulges silmad. Tundus peaaegu, nagu oleks ta ära neetud. Ta ei saa kunagi midagi kaunist, imelist ja romantilist, millest on unistanud.

      Uniselt loetles Malta oma pettumusi. Pole ei ilusat kleiti ega tõlda ballile minekuks. Pole jalustrabavat laevakaptenit, kes teda saadaks. Cerwin oli teda alt vedanud – ta ei osanud isegi tüdrukut suudelda. Reyn polnud tema juurde tulnud. Ta vihkas oma elu. Kõik mured olid liiga suured. Ta oli püütud lõksu elus, mille muutmine polnud tema võimuses. Päev oli liiga kuum. Ta lämbus selle embuses. Oli nii umbne.

      Malta üritas end ümber keerata, aga ruumi polnud. Jahmunult tahtis ta istuli tõusta. Pea mütsatas vastu tõket. Ülestõstetud käed kohtasid vaid niisket, purukskistud puitu. Niiskus, mõistis Malta äkitselt, tuli tema enda hingeõhust. Ta avas silmad pimedusse. Ta oli selles lõksus, lõksus ja mitte keegi ei hoolinud temast. Tüdruk tõstis käed ja surus palavikuliselt seda, mis iganes oli tema ümber. „Appi! Laske mind siit välja! Aidake mind, keegi!” Ta rapsis vastu tõkkeid, peksis käte, küünarnukkide, põlvede ja jalgadega. Seinad ei andnud kusagilt järele. Vangla tundus kõigest veel väiksemana. Hingamiseks jäänud õhk oli juba soe ja tema hingusest niiske. Malta püüdis karjuda, kuid õhku ei jätkunud isegi selleks.

      „See on uni,” ütles tüdruk endale. Ta sundis end lebama täiesti liikumatult. „See on uni. Ma olen turvaliselt oma voodis. Ma ei pea tegema muud, kui üles ärkama. Ärka üles.” Ta sirutas ja pingutas lihaseid ning üritas silmi avada. Ta ei saanud. Polnud isegi niipalju ruumi, et ta oleks võinud käed näo juurde tõsta. Malta hakkas hirmust kramplikult õhku ahmima. Tema suust pääses valla halin.

      Kas sa nüüd mõistad, miks sa pead mu vabaks päästma? Aita mind. Sunni ta mind vabastama ja ma luban sulle, et mina aitan sind. Ma toon su isa ja su laeva tagasi. Sa ei pea tegema muud, kui sundima teda mind vabaks päästma.

      Malta tundis seda häält. Ta oli kuulnud seda kajamas läbi oma unede sellest ajast saadik, kui nad olid Reyniga unenägu jaganud. „Lase mind välja,” anus tüdruk lohet. „Lase mul üles ärgata.”

      Kas sa sunnid teda mind aitama?

      „Ta ütleb, et ta ei saa.” Malta leidis kõnelemiseks vaevu õhku. „Ma arvan, et kui ta saaks, siis ta teeks seda.”

      Sunni teda võimalust leidma.

      „Ma ei saa.” Malta ahmis õhku ja veel üks kiht pimedust hakkas tema ümber lähemale pressima. Ta oli minestuse äärel. Ta lämbub selles unenäos ära. Kas unes on võimalik minestada? Kas ta võib unes surra? „Lase mind välja!” hõikas tüdruk nõrgalt. „Palun. Mul ei ole Reyni üle mingit võimu. Ma ei saa sundida teda midagi tegema.”

      Lohe kuristas naerda, see oli sügav, rikkalik naer. Ära räägi rumalusi. Ta on kõigest isane. Sina ja mina, meie oleme kuningannad. Oleme loodud valitsema oma isaste üle. See on maailma õige tasakaal. Mõtle sellele. Sa tead, kuidas oma tahtmist saada. Tee seda. Vabasta mind.

      Malta tundis end järku üles pimedusse langemas. Tõkked tema ümbert olid kadunud. Tüdruk haaras pidepunkti järele, kuid väljasirutatud käed ei tabanud kõige vähematki. Ta pudenes läbi pimeduse, tuul mööda vihisemas. Lõpuks kukkus ta raskelt järeleandlikule pinnale.

      Ta avas silmad oma magamistuppa, kuuma suvepäeva ja aknast sissevoogavasse eredasse valgusesse. Pea meeles. Keegi lausus selle sõna otse ta kõrva ääres. Ta kuulis seda. Aga kedagi polnud.

      Õhtu leidis saabudes, et nad on ära teinud rohkem kui ühelgi kahel varasemal päeval. Sellegipoolest ei saanud Brashen jätta mõtlemata, kui paljud töömeestest homme tagasi tulevad. Ta ei saanud neid süüdistada. Ta ei saanud enam aru isegi sellest, miks ta ise jäi. Ohus polnud tema laev ega tema nõbu. Iga kord, kui ta endalt seda küsis, jõudis ta selleni, et tal pole muud targemat teha. Springeve oli sadamast kadunud teisel ööl pärast tema ärakargamist. Polnud vähimatki kahtlust, et Finney oli midagi kahtlast aimanud ning otsustanud kahjude vältimiseks varvast visata. Selle elu juurde enam tagasiteed polnud.

      Vaid harva tunnistas Brashen endale, et see oli ainus võimalus Althea lähedal olla. Uhkus ei lubanud tal seda teha. Naine pööras talle vähem tähelepanu kui Clefile. Poisile ta vähemalt naeratas. Brashen heitis Altheale vargsi pilgu. Naise juuksed olid higist pea külge kleepunud. Tal olid jalas laiad valged püksid ja samast materjalist lohmakas tuunika. Liiv kleepus tema rõivaste ja niiske naha külge. Ta vaatas, kuidas Althea kõndis veeämbrite juurde, jõi januga ning pritsis seejärel vett näkku ja kaelale. Ihalusvalu peaaegu lämmatas Brasheni. Ta meenutas endale, et Althea on sama hästi kui Grag Tenirale ära lubatud. Tenira polnud paha meremees. Ühel päeval saab temast rikas mees. Brashen püüdis Althea pärast rahulolu tunda. Tüdrukul oleks võinud palju kehvemini minna. Ta oleks ehk pidanud leppima pärandusest ilma jäetud kaubaisandapojaga. Brashen raputas pead ja viskas vasara liivale. „Lõpetame tänaseks!” hüüdis ta järsult. Valgus oli nagunii hääbumas.

      Althea ja Amber taandusid kambüüsi, samal ajal kui Brashen meestele ära maksis. Ta jäi pärast viimase töölise lahkumist raamatu ja pliiatsiga viivitama, lõi numbrid kokku ja raputas nende kohal pead. Ronica Vestrit oli andnud neile Paragoni taastamisel raha osas vabad käed. Althea oli üllatusega avastanud, et mehe teadmised laeva puusepatööst ulatuvad kaugelt üle tüürimehele vajalike piiride. Tema üllatus oli pakkunud mehele rahuldust, kuid ei muutnud tema ülesannet sugugi lihtsamaks. Ta piinles valikute kallal, kas eelistada parima kvaliteediga materjali või palgata tööle parimad