Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Iga mööduva päevaga muutus keerukamaks Vivacia jälje ülesvõtmine paigast, kus Brashen teda viimati oli näinud. Enamgi veel, tööd tuli ajastada tõusuhetkeks. Kuu lõpuks oli oodata erakordselt kõrget tõusu – Brashen lootis, et just see päästabki Paragoni jälle vette. Kõige hulluksajavam oli asjaolu, et nii paljusid asju, mille nad mõistlikkuse piires võisid loota ise ära teha, sai teha alles pärast seda, kui kõige mahukamad tööd olid lõpetatud. Iga töö sõltus sellele eelnevast.

      Selleks ajaks, kui ta naiste juurde läks, polnud nood enam kambüüsis. Brashen järgnes nende häälte vaiksetele helidele ja leidis mõlemad laeva kreenis ahtril istumas. Niimoodi külg-külje kõrval, jalad rippu, oleksid nad võinud olla kaks kasutult logelevat laevapoissi. Amber oli omaks võtnud kombe meekarva juuksed kuklasse sabasse siduda. Muutus ei kaunistanud teda – tema põsenukid ja ninajoon olid liiga teravad, et mõjuda naiselikult. Sellele vastukaaluks sundis aga Althea profiil Brashen südame rinnus võpatama isegi hoolimata tõrvatriibust ta põsel. Althea polnud pehmelt naiselik. Ta oli naiselik kassilikul moel, ühtaegu ohtlik ja erutav. Ja ta polnud sellest teadlik. Mees silmitses teda ja soovis palavikuliselt, et poleks teda iial puutunud. Asi polnud mitte selles, et ta oleks asja kuidagi ära rikkunud, nii et naine ei suuda talle nüüd isegi enam silma vaadata. Kõige hullem oli see, et Brashen ei saanud nüüd teda vaadata, ilma et talle oleks meenunud ta naha maitse ja keha ausus. Mees sulges hetkeks silmad. Siis tegi ta need uuesti lahti ja kõndis ahtrisse.

      Nii Amberil kui Altheal oli aurav teekruus käes. Nende kõrval kükitas kogukas keraamiline kann, mille kõrval seisis veel üks tass. Brashen kallas endale teed. Ta kaalus, kas istuda nende vahele maha, aga eelistas siis seisma jääda. Amber vahtis merele. Althea libistas sõrmeotsaga mööda kruusiserva ja silmitses laineid. Nende vestlus oli tema lähenedes katkenud. Amber tajus ebamugavust. Ta vaatas Brasheni poole üles: „Homme jälle varajane algus?”

      „Ei,” vastas Brashen lakooniliselt. Ta rüüpas lonksu teed ja lisas: „Ma ei usu. Ma kahtlustan, et pean kulutama hommiku uute töömeeste jahtimise peale.”

      „Mitte jälle,” ägas Althea. „Millest ma ilma jäin?”

      Brashen hingas otsekui jutustama hakates sisse, aga surus siis hambad kokku ja raputas pead.

      Althea hõõrus meelekohti. „Ta vähemalt hakkas teiega jälle rääkima?” Tema sõnad olid lootusrikkalt Amberile suunatud.

      „Meiega mitte,” vastas Amber nukralt. „Aga töömeestele oli tal öelda piisavalt. Enamasti vastikud sosinad, kuni jõudis lõpuks selleni, et nende lapsed sünnivad jalutu ja pimedana, sest nad töötasid neetud laeva juures.” Ta lisas kibeda imetlusega: „Ta oli väga piltlik.”

      „Nojah. See on loominguline. Vähemalt ei loopinud ta pärast seda esimest rohkem palke.”

      „Ehk tahab ta mõned homseks hoida,” märkis Brashen.

      Nad jagasid ühist heitunud vaikust. Siis küsis Amber kurvalt: „Niisiis. Me siis anname alla?”

      „Mitte veel. Las ma joon selle teekruusi lõpuni ja mõtlen läbi, kui lootusetu see kõik täpselt on,” vastas Brashen. Ta kortsutas kulmu ja pöördus Althea poole. „Ja üldse, kus sina täna hommikul olid?”

      Naine ei vaadanud talle vastates otsa. Tema hääl oli jahe. „Sul pole õigust küsida, aga ma käisin Gragil külas.”

      „Ma arvasin, et Tenira varjab ennast ikka veel. Arvestades tema pea eest välja pandud tasu ja puha.” Brasheni hääles oli äärmine huvipuudus. Ta rüüpas teed ja vaatas merele.

      „Varjabki. Ta leidis võimaluse mulle sõna saata. Ma läksin tema juurde.”

      Brashen kehitas üht õlga. „Noh, see vähemalt lahendab ühe probleemi. Kui meil raha otsa saab, võime ta alati satraabi ametnikele välja anda. Auhinnaraha saaks kasutada veel ühe tööliste meeskonna palkamiseks.” Ta naeratas, nii et hambad välkusid.

      Althea eiras tema märkust, et öelda Amberile: „Grag ütles, et ta tahaks mind kuidagi aidata, aga tema olukord teeb kõik nii keeruliseks. Tema perekond sai murdosa sellest, mida Ophelia last väärt oli. Ja nad on otsustanud Bingtownis või Jamaillias enam mitte kaubelda, kuni satraap ebaõiglased tariifid tühistab.”

      „Kas Ophelia ei seilanud mitte mõned päevad tagasi minema?” küsis Brashen sihikindlalt.

      Althea noogutas. „Jah. Tomie arvas, et oleks mõistlik ta Bingtowni sadamast enne minema viia, kui siia veel rohkem galeere jõuab. Satraabi ametnikud on ähvardanud, et laev arestitakse. Nad väidavad nüüd, et satraap otsustab, kus eluslaevad kaupa teevad ning et Vihmaoru kraami tohib müüa ainult Bingtownis või Jamaillialinnas. Ma kahtlen, kas nad suudavad selle nõude ka maksma panna, kuid Tomie arvates polnud mõtet tüli ootama jääda. Tenira perekond jätkab võitlust nende vastu, aga nad ei sea Opheliat selle keskele.”

      „Kui see oleks minu teha,” sõnas Brashen kalkuleerivalt, „siis viiksin ma ta mööda Vihmajõge üles. Miski peale teise eluslaeva ei saa talle sinna järgneda.” Ta kallutas pead. „Selline plaan neil ongi, mis? Grag smugeldatakse ülesjõge ja teine eluslaev tuleb neile sinna vastu. On mul õigus?”

      Althea viskas talle silmanurgast pilgu ja kehitas õlgu.

      Brashen tundus solvunud. „Sa ei usalda mind?”

      „Ma lubasin, et ei räägi kellelegi.” Naine silmitses vett.

      „Sa arvad, et ma lasen jutu liikuma?” Brashen oli üdini solvunud. Mis meheks Althea teda õieti pidas? Arvas ta tõesti, et tema rivaalitsemine Gragiga läheks nii kaugele?

      „Brashen.” Häälest oli aru saada, et Althea kannatus on katkemas. „Asi pole selles, et ma sind ei usaldaks. Ma andsin talle sõna, et vaikin sellest. Ma kavatsen oma sõna pidada.”

      „Või nii.” Vähemalt rääkis Althea nüüd lõpuks temaga otse. Teda põletas küsimus. Ta kirus ennast, aga esitas selle ikkagi. „Kas ta kutsus sind endaga kaasa?”

      Althea kõhkles. „Ta teab, et ma pean siia jääma. Ta mõistab isegi seda, et ma pean Paragoniga merele minema.” Althea kratsis lõuga ja kaapis siis mustust põsel. Ta lisas ärritunult: „Ma tahaksin, et suudaksin selle ka Keffriale selgeks teha. Ta kiunub ikka veel emale, et see ei ole sünnis. Ta ei kiida ka seda heaks, et ma siin abiks käin. Ta ei salli silmaotsaski, kuidas ma end siia tööle tulles riidesse panen. Ma ei tea, mida ta üldse heaks võiks kiita. Ehk seda, kui ma kodus istuksin ja murelikult käsi ringutaksin.”

      Brashen teadis, et Althea üritab teemat muuta. Aga ta ei võinud asja rahule jätta. „Muidugi Grag teab, et sa pead Vivacia järele minema. Aga ta palus sellegipoolest sul endaga kaasa minna, eks ole? Ta tahtis ikkagi, et sa läheksid. Ilmselt sa oleksid pidanudki minema. Päästma, mis päästa annab. Mängima võitja peale. Üks kaubaisand ei oota tegelikult, et meil võiks edu olla. Sellepärast pole keegi neist ka abi pakkunud. Nende arvates on see aja ja raha raiskamine. Ma võin kihla vedada, et Gragil oli terve hulk kõiksugu mõistlikke põhjusi, miks sa peaksid meid maha jätma, kaasa arvatud see, et me ei saa seda vrakki iial liivast lahti.” Brashen tümistas kontsadega vastu laevakeret. Teda haaras järsku seletamatu vihahoog.

      „Ära nimeta teda vrakiks!” nähvas Amber.

      „Ja lõpeta vingumine,” lisas Althea õelalt.

      Brashen põrnitses teda, endast väljas. Siis tõstis ta häält ja hõikas: „Vrakk! Tükk rannarämpsu! Kas kuuled mind, Paragon? Ma räägin sinust.”

      Tema sõnad kajasid nende selja tagant rannakaljudelt vastu. Paragon ei vastanud. Amber jõllitas meest altkulmu, hingates järsult läbi nina. „Sellest küll mingit abi ei ole,” hurjutas ta.

      „Äkki lähed ja kerjad parem kuskilt jupi erkverohtu, selle asemel, et kõigiga tüli norida?” soovitas Althea sarkastiliselt. „Me kõik teame, et see on sinu tegelik häda.”

      „Jah?” Brashen pani oma kruusi maha. „Ja mina tean, mis on sinu tegelik häda.”

      Althea hääl muutus vaikseks ja tapvaks. „Ah tõesti, sina tead? Noh, eks sa siis ütle otse välja.”

      Mees