Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

„Miks peaksite lootma, et üldse nii kaua elate?”

      Brashen oli vihurina laeva poole pöördunud. „Kas sa räägid minuga?” nõudis ta. „Kõik need päevad vaikimist ja siis ütled sa mulle midagi sellist?”

      Hetkeks Paragoni ilme muutus. Brashen ei osanud öelda, mis tunnet see väljendas, kuid see jäätas tema hinge ja pitsitas südant. Viiv hiljem asendas selle üleolev jõllitus. Käilakuju hingas sisse ja jäi liikumatuks.

      Brashen ei suutnud end enam ohjeldada. Päeva eredus lõõskas tema koljus ja õhutas valu talumatult kuumaks. Ta haaras töömeestest laevanina kõrvale jäänud joogiveeämbri. Iga viimast kui jõuraasu appi võttes heitis ta vee Paragonile näkku.

      Kogu laev vabises ning Paragon tõi kuuldavale vihase möirge. Vesi tilkus tema habemest ja jooksis mööda rinda alla. Tema all liival lasi Brashen tühjal pangel maha kukkuda. Ta röögatas laevale: „Ja ära teeskle, nagu ei kuuleks sa mind. Ma olen sinu kapten, neetud, ja ma ei kannata allumatust ei sinu ega kellegi teise poolt. Tao see oma puust pähe, Paragon. Sa hakkad seilama. Ühel või teisel moel lohistan ma su jälle vette ja tõmban purjed su kontidele. Nüüd pead sa valima, aga parem tee seda kärmelt, sest minu kannatus on viimseni otsa saanud. Sa võid siit lahkuda kreenis ja loksudes, mossitades nagu lapserajakas, ja kogu paganama laevastik näeb sind niimoodi minemas. Või sa võid tõsta oma pea püsti ja purjetada siit minema, nagu ei huvitaks sind karvavõrragi, mida keegi kunagi kusagil sinu kohta öelnud on. Sul on võimalus näidata neile kõigile, et nad eksivad. Sa võid panna nad alla kugistama iga viimase kui kurja sõna, mis on kunagi sinu kohta öeldud. Sa võid siit minema purjetada nagu Bingtowni eluslaev ja me läheme kütame paaril piraadil persed kuumaks. Või siis võid sa tõestada, et neil kõigil oli kogu aeg õigus ja mina olen loll. Ma räägin sulle seda sellepärast, et see on ainus asi, mida sa valida saad. Sa ei saa valida, kas lähed või mitte, sest mina olen kapten ja ma olen selle juba ära otsustanud. Sa oled laev, mitte lillepott. Sa oled mõeldud seilama ja seda sa ka teed. Kas on selge?”

      Käilakuju surus lõuapärad kokku ja ristas käed rinnal. Brashen pöördus kiiresti ja haaras teise ämbri. Pingutusest urahtades läigatas ta selle sisu üles käilakujule näkku. Paragon tõmbus tagasi ja puristas jahmatusest.

      „Kas on selge?” möirgas Brashen. „Vasta mulle, neetud!”

      Töömehed tema ümber olid aukartusest paigale tardunud. Nad ootasid, et kohe on tal ots peal.

      Althea oli haaranud Amberi käsivarrest. Helmenikerdaja silmad leekisid raevust. Ainult see haare takistas tal tormamast Brasheni ja laeva vahele. Althea andis talle käega märku vait püsida. Amber surus käed rusikasse, kuid hoidis keele hammaste taga.

      „On küll selge,” vastas Paragon lõpuks. Tema sõnad olid hakitud ja neis polnud leppimist. Aga ta oli vastanud. Brashen klammerdus selle tillukese võidu külge.

      „Hästi,” vastas mees üllatavalt rahulikul toonil. „Ma jätan su nüüd nende valikute üle mõtlema. Ma usun, et sa suudad panna mind enda üle uhkust tundma. Ma pean nüüd uuesti tööle asuma. Ma tahan, et sa näeksid teele minnes välja täpselt sama uhke, nagu sa olid esimest korda vette lastes.” Ta vaikis hetkeks. „Ehk suudame ühtlasi sundida neid alla kugistama kogu seda rämpsu, mida ka minu kohta on räägitud.”

      Laia naeratusega pöördus ta Amberi ja Althea poole. Kumbki naine ei vastanud sellele. Viivu pärast kadus naeratus Brasheni näolt. Ta hingas sügavalt sisse ja raputas alistunult pead. Ta ütles vaikselt: „Ma teen temaga, mida suudan – ainsal viisil, kuidas oskan. Ma lähen merele. Ma teen mis iganes, et see laev vette saada.” Kulm kortsus, põrnitses ta nende hukkamõistvat vaikimist. „Ehk peaksite teie kaks kah järele mõtlema, kui väga te seda tahate. Aga seni, kuni te mõtlete, oleme meie vööritööde meeskond. Ehk õnnestub mul täna õhtul palgata mõned uued mehed, kes teda ei karda, aga ma ei saa praegu selle peale päevavalgust raisata.” Mees osutas eemale heidetud palgi poole. „Paneme selle kohale tagasi.” Ja lisas kõige vaiksemal häälel, mida ta teha suutis: „Kui ta arvab, et me teda kardame … kui ta arvab, et selline käitumine on talle lubatud … siis oleme kõik kadunud. Paragon ise kaasa arvatud.”

      See oli pika, higise päeva algus. Jalasepalgid olid hiiglasuured. Põikpäisushoos ei säästnud Brashen ei kumbagi naist ega iseennast. Ta töötas päikese käes, kuni tal oli tunne, et ta aju keeb. Nad kaevasid kuiva liiva eest ja vedasid minema. Ettejuhtuvad kivid olid alati omavahel kokku kiilunud või just täpselt nii suured, et üks inimene neid liigutada ei suutnud. Ta kannustas oma keha halastamatult takka, karistades seda vaibumatu iha pärast erkvereohu järele. Kui kas Althea või Amber oleksid armu palunud, oleks ta neile puhkust lubanud. Aga Althea oli sama kangekaelne kui ta isegi ning Amber hämmastavalt sitke. Nad pidasid temaga sammu. Enamgi veel – otse käilakuju nina all töötades kaasasid nad laeva ka vestlusesse, jättes märkamata tema jonnaka vaikimise.

      Tundus, et naiste jõupingutused ja kartmatus tekitasid palgatud töömeestes piinlikkust. Alguses asus üks, siis teine neile vööri juures appi. Kui Amberi sõber Jek linnast kohale jalutas, et näha, mida nad teevad, laenas ka tema neile paariks tunniks oma tugevat selga. Clef tuli ja läks, jäädes sama sageli jalgu kui temast tolku oli. Brashen lõrises poisi kallal sama palju, kui kiitis, aga elu orjana oli kasvatanud talle paksu naha. Poiss rühmas visalt edasi, piiriks pigem kasv kui oskuste puudumine. Tal olid kõik eeldused saada heaks meremeheks. Südametunnistuse kiuste võtab Brashen ta ilmselt retkele kaasa, kui nad minema purjetavad. See polnud õige, aga tal oli poissi vaja.

      Ülejäänud töölised laeva juures silmitsesid neid salamahti. Ehk oli neil häbi, et naised töötasid seal, kuhu nemad olid keeldunud minemast. Ka nende töötempo kiirenes. Brashen poleks osanud kunagi arvata, et sellisel armetul kaikõntsal olid säilinud veel mingid uhkuseräbalad. Ta kasutas juhust, et neid jõulisemalt tagant sundida.

      Õhtupoolik hommikutoas oli rammestavalt palav. Akende avamine polnud aidanud – õhk ei liikunud hingeõhu võrragi. Malta sikutas kleidikaelust ja tõmbas niiske kanga nahast eemale.

      „Ma mäletan, kuidas me siin vanasti jääteed jõime. Ja teie kokk valmistas neid tillukesi sidrunikooke.” Delo tundus Malta kahanenud võimalustest rohkem torssis kui Malta ise. Tegelikult see lausa ärritas Maltat, et sõbratar osutas nii rõhutatult nende kodu vajakajäämistele.

      „Ajad on muutunud,” märkis Malta väsinult. Ta kõndis avatud akna juurde ja kummardus välja, et vaadata hooletusse jäetud roosiaeda. Põõsad õitsesid meelalt ning levisid laiali, rõõmustades korra puudumise üle. „Jää on kallis,” nentis ta.

      „Minu paps ostis eile kaks kamakat,” ütles Delo hooletult. Ta lehvitas endale tuult. „Kokk teeb täna õhtul magusroaks jäätist.”

      „Oh. Nii tore.” Malta hääles puudus igasugune tunne. Kui palju ta Delo meelest taluda suutis? Kõigepealt oli sõbratar välja ilmunud uues kleidis koos sellega sobiva lehviku ja kübaraga. Lehvik oli valmistatud vürtspaberist ning levitas meeldivat aroomi, kui Delo seda kasutas. See oli Bingtowni uusim mood. Siis polnud Delo isegi küsinud, kuidas laevaga asjad lähevad, või kas nad on saanud juba lunarahanõude. „Läheme istume väljas varjus,” pakkus Malta.

      „Ei, mitte kohe.” Delo vaatas toas ringi, nagu kahtlustaks ta, et teenrid nende järele luuravad. Malta oleks äärepealt ohanud. Neil polnud enam teenreid, kes oleksid võinud pealt kuulata. Tehes salatsemisest terve etenduse, tõmbas Delo seeliku vöö vahel välja väikese kukru. Ta pihtis häält vaigistades: „Cerwin saatis selle sulle, abiks neil murelikel aegadel.”

      Viivu jooksul suutis Malta peaaegu jagada naudingut, mida Delo sellest dramaatilisest hetkest tundis. Siis kaotas ta tunde käest. Esmakordselt isa röövimisest kuuldes oli see tundunud talle põnev, tulvil tragöödiat. Ta oli asunud täiel rinnal olukorra teatraalseid võimalusi ära kasutama. Nüüd olid päevad üksteise järel mööda läinud, täis ärevust ja muret. Häid uudiseid polnud saabunud. Bingtown polnud tõusnud, et seista nende kõrval. Inimesed oli väljendanud osavõtlikkust, kuid vaid viisakusest. Mõned üksikud olid saatnud lilli, millele oli lisatud kaastundekirjad, nagu oleks tema isa juba surnud. Hoolimata tema palvest, et Reyn tema juurde tuleks, polnud mees seda teinud. Mitte keegi polnud teda toetanud.

      Päev