Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

olematuks,” anus Draquius oma vaikse peene häälega. „Ma olen kõigest mälestus Draquiusest. Kui ta oleks ellu jäänud, oleks ta olnud üks juhtidest, kes oleks teid turvaliselt koju toonud. Aga ta ei jäänud. Mina olen ainus, mis temast järel, elu kahvatu kest. Ma olen mälestused. Ei midagi enamat, Maulkin Maulkini parmast. Ma olen lugu, mida ei räägi enam keegi, sest kedagi pole jäänud. Nii et tehke mu mälestused enda omaks. Oleks Draquius oma muundumise üle elanud, oleks ta oma kesta ära õginud ja kõik oma mälestused tagasi saanud. Aga seda ei juhtunud. Nii et võtke need endale. Säilitage selle mälestused, kes suri veel enne, kui jõudis üle sinitaeva oma nime huigata. Mäletage Draquiust.”

      Maulkin sulges oma suured vasksed silmad. „Sellest saab vilets mälestusmärk, Draquius. Me ei tea, kui kaua me omaenda elu suudame hoida.”

      „Siis võtke minu oma ning ammutage sellest jõudu ja sihikindlust.” Olend vallandas haarde, milles oli Maulkinit hoidnud, ja ristas oma pulgataolised esijäsemed kitsal rinnal. „Vabasta mind.”

      Lõpuks kuuletusid nad talle. Nad rebisid, kiskusid ja lõhkusid ta tükkideks. Osa tema kehast, nagu nad oma õuduseks avastasid, koosnes kõigest surnud taimede ribadest. Aga kõik hõbedase, mis lõhnas mälestuste järele, nad võtsid ja õgisid ära. Maulkin sõi selle osa temast, mis oli vormitud pea ja ülakeha kujuliseks. Shreeverile tundus, et Draquius ei kannatanud, sest ta ei karjatanud. Maulkin nõudis, et kõik saaksid Draquiuse mälestustest osa. Isegi metsikuid madusid julgustati leebelt osa saama.

      Mälestuste hõbedased heided olid ammu pikaks, tugevaks ja jäigaks kuivanud. Kui Shreever oma osa lõugade vahele haaras, tundis ta üllatusega, et see pehmeneb ja sulab suus. Suutäit alla neelates koitsid mälestused kirkana ta meeles. Tal oli tunne, nagu oleks ta mustast veest selgesse ujunud. Kahvatunud mälestused teisest ajast kerkisid tema pähe, hiilgasid säravates värvides ja üksikasjaliselt. Ta sulges ekstaasis silmad ning nägi und tuulest tiibade all.

      Kahekümne viies peatükk

      PARAGONI VETTELASKMINE

      Tõusu kõrghetk pidi saabuma kohe pärast päikesetõusu, nii et viimased tööd lõpetati meeletu rutuga laternavalgel. Brashen kondas ja vandus terve öö mööda ehitusplatsi. Paragon oli küljele lükatud ja nügitud veepiirile nii lähedale, kui Brashen oli puidule liigset survet avaldamata vähegi suutnud korraldada. Ägav laevakere oli seestpoolt tugipostide ja kangide abil surutud võimalikult selliseks, nagu see olema pidi. Tehtud oli kerge eeltihtimine, aga mitte liigselt. Brashen tahtis, et plangutus saaks vabalt liikuda, kui vesi kere üles tõstab. Laev peab olema paindlik, et lainete ja vete vemmeldamisele vastu panna. Paragonile tuleb anda piisavalt vabadust, et laevakere ja vesi ise omavahel kokkuleppele jõuaksid. Kiil oli nüüd täies pikkuses nähtaval. Brashen oli seda haamriga koputanud – kiil tundus korralik. Ja pidigi olema, sest see oli hõbehallist võlupuust ja kõva nagu kivi. Sellegipoolest ei usaldanud Brashen midagi niisama sellisena, nagu see oleks pidanud olema. Tema kogemus laevaga näitas, et just need olid asjad, mis alt vedasid.

      Laeva vettelaskmisega seoses oli tal tuhandeid muresid. Ta pidas iseenesest mõistetavaks, et enne kui plangutis jälle paisub, lekib Paragon nagu sõel. Vanad talad ja palgid, mis olid nii palju aastaid ühes asendis püsinud, võisid lõheneda või murduda, kui said jälle kord tunda ujuva aluse pingeid. Kõike võis juhtuda. Brashen soovis kõigest hingest, et neil oleks olnud rohkem raha, nii et nad oleksid saanud endale lubada võtta palgale meistertsimmermanne ja töömehi, kes päästetööde sellel osal silma peal hoiavad. Praegu aga oli tal kasutada vaid tema isiklikud aastate jooksul varutud kogemused, millest suur osa olid peamiselt kuuldused, ja meeste töö, kes tavaliselt sel kellaajal peatäit välja magasid. See ei lisanud kindlust.

      Aga ikka ja jälle oli tema murede krooniks Paragoni suhtumine. See polnud tööde edenedes kuigivõrd paranenud. Nüüd laev küll rääkis nendega, kuid tema tujud olid pööraselt kõikuvad. Õnnetuseks näis meeleolude spekter piirduvat vaid süngemate toonidega. Ta oli kas vihane või morn, vingus ahastavalt või räuskas nagu hull. Nende hoogude vahel vajus laev kurvameelsesse enesehaletsusse, mis pani Brasheni soovima, et Paragon oleks tõepoolest lihtsalt üks poiss ja ta saaks selle temast välja raputada.

      Brashen kahtlustas, et distsipliin ja enesekontroll olid asjad, mida laev polnudki kunagi selgeks saanud. See, selgitas ta Altheale ja Amberile, oli kõigi Paragoni hädade allikas. Puudus kord. Ja seni, kuni Paragon õpib viimaks ise endaga hakkama saama, pidi kord tulema nende poolt. Aga kuidas üht laeva korrale kutsuda? Seda küsimust olid nad kolmekesi mitu õhtut enne süsüügiatõusu teekruuside kohal istudes arutanud.

      Õhtu oli lämbe. Nad istusid rannal ajupuupalkidel. Clef oli neile kõigile linnast õlut tassinud. See oli odav lurr, kuid isegi see oli nende eelarvet silmas pidades liiga kallis. Aga päev oli olnud erakordselt pikk ja palav ning Paragon eriti kiuslik. Nad olid kogunenud tema ahtri varju. Laev oli täna jälle pöördunud oma kõige lapsikuma käitumisviisi juurde, millega kaasnes solvangute hõikumine ja liivaga loopimine. Nüüd, kui ta oli rannal külili, oli liiva käepärast enam-vähem lõppematu varu. Brashen tundis torkimist, kus liiv higistesse juustesse ja kuklale kleepus. Karjumisel ja vandumisel ei olnud Paragonile mingit mõju. Lõpuks oli Brashen lihtsalt maha kükitanud ja vajalikud tööd ära teinud, vastamata laeva poolt teele saadetud liivavihmale.

      1

      Paragon (ingl k) – musternäidis, tipp, kroon