Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Ta viipas teiste kajutis laiali pillutatud röövitud raamatute poole. „Sul on siit kõvasti õppida, Etta. Luulet ja ajalugu samavõrd kui filosoofiat.” Kennit nõjatus ettepoole. Ta püüdis kinni Etta käe ja tõmbas naise lähemale. Vaba käega silus ta tema juuksed näolt. „Ära jonni. Ma tahan, et sa naudiksid seda.” Ta heitis Wintrowle kummalise vaevumärgatava pilgu. Tundus lausa, nagu tahaks ta olla kindel, et poiss neid jälgib. „Ma loodan, et te mõlemad saate sellest suurt naudingut ja teadmisi.” Ta libistas huultega kergelt üle Etta näo. Naine sulges tema puudutuse peale silmad. Kuid Kenniti silmad olid pärani lahti ja pilk Wintrowl.

      Wintrow tundis teravat piinlikkust. Mingil ebaloomulikul moel tundis ta end olevat sellesse embusesse kaasatud. „Vabandage mind palun,” pomises ta ja ajas end kärmelt mängulaua tagant püsti. Kenniti hääl peatas ta uksel.

      „Sa pole Etta õpetamise vastu? Ega ju, Wintrow?” Tema hääles polnud erilist küsimust. Kapten hoidis naist enda ligi ja piidles poissi üle tema langetatud pea.

      Wintrow köhatas kurgu puhtaks. „Muidugi mitte.”

      „Tore. Alustage siis üsna pea. Tegelikult juba täna.”

      Kuni Wintrow kobas vastuste järele, kuulis ta nüüdseks juba tuttavat hõiget: „Puri!” Ta tundis kergendusraputust. Läbi kogu laeva kõmas jooksvate jalgade kõu. „Tekile!” haugatas Kennit ja Wintrow kuuletus innukalt. Ta kargas uksest välja ja oli läinud veel enne, kui piraat oma kargu kätte sai.

      „Seal! See on seal!” karjus Vivacia parajasti kui Wintrow vööritekile jõudis. Vivacial oli vaevu vaja osutada. Isegi nii kaugelt kandis tuul nendeni orjalaeva leha. Nägemisulatuses ulpiv laev oli kõige räpasem ja ärahooratum alus, mida Wintrow eales näinud oli. Kohtadest, kus jäätmed olid lohakalt üle parda heidetud, läikis laevakere ligast. Alus istus sügavalt vees, ilmselgelt liiga raskes lastis. Ebaühtlaselt pingutatud kliiver laperdas tuules. Kohatised veepursked pardalt näitasid, et mehed töötasid pilsiveepumpadel – küllap olid need orjad. Mingi väike osa Wintrow meelest märkis, et see pidi ilmselt olema pidev pingutus, et küljelt-küljele õõtsuv laev üldse vee peal püsiks. Laeva kiiluvees olid silmaga näha sellele järgnevate madude V-kujulised rajad. Need jõletud elukad tundusid aduvat, et pardal on paanika, sest nad kergitasid oma suuri lakaga päid, et vaadata selja taha Marietta poole. Elajaid oli vähemalt tosin, nende soomuselised kehad sädelesid päikeses. Wintrowl läks süda pahaks.

      Vivacia naaldus ettepoole, näol agarus. Tema ind oli nii äge, et tundus lausa, nagu veaks käilakuju laeva enda järel. „Vaata neid, vaata, kuidas nad pagevad!” Tema konksus sõrmed ja väljasirutatud käsivarred küünitusid laeva järele. Kui meeskond taglasesse lendas, et tagaajamiseks purjed üles tõmmata, lisas ka tuul nende pingutustele oma jõu.

      „See on orjalaev. Kennit tapab nad kõik maha,” hoiatas Wintrow teda vaikselt. „Kui sa aitad tal selle kätte saada, sureb kogu selle meeskond.”

      Vivacia heitis talle üle õla napi pilgu. „Ja kui ma ei aita, kui mitu orja sureb iga päev nende reisi jooksul?” Käilakuju pilk kinnitus jälle saagile ja tema häälde ilmus kalk kõla: „Mitte kõik inimesed pole väärt elama, Wintrow. Meie teguviis säästab vähemalt rohkem elusid. Kui see laev samamoodi edasi purjetab nagu praegu, on ime, kui pardalolijatest üldse keegi selle reisi üle elab.”

      Wintrow vaevu kuulis teda. Ta jälgis uskumatul pilgul, kuidas orjalaev hakkas Mariettal eest ära sõitma. Vahemaa kahe laeva vahel pikenes. Alus polnud pime ei avaneva võimaluse ega ka uue ohu suhtes, mida kujutas endast Vivacia. Ülekoormatud laev jõudis väina keskpaika. Marietta oli liiga kaugel taga. Ilma teise piraadilaevata, mis ohvri nurka oleks ajanud, oli kääritehnikal ainult üks tera. Uskumatul kombel tundus, et orjalaev saabki põgenema.

      Kennit tõstis kargu vööritekile ja vinnas end ülejäänud tee üles. Tekile jõudes ajas ta end jalule ja pistis kargu kaenla alla. Ettat polnud kusagil näha. Vaevaliselt liikus mees üle teki nende juurde reelingu äärde. Kohale jõudes ei suutnud ta oma pettumust varjata. „Vaesed hinged. Orjalaev pääseb minema. Ma kardan, et nende saatus on ette määratud.”

      Täna ei tapeta. Wintrow tundis põgusat kergendust. Siis Vivacia kriiskas. See oli pettunud ihakarje. Samal hetkel kogus laev kiirust. Iga plank ja puri joondus järsku parimal võimalikul moel. Meeste hõiked ja ergutushüüded kasvasid raevukamaks, kui vahemaa Vivacia ja orjalaeva vahel vähenema hakkas. Vivacia hasart püüdis Wintrow teadvuse lõksu nagu ämblikuvõrku takerdunud liblika. „Minu leedi!” hüüdis Kennit tohutu heakskiiduga. See oli õnnistus ja Vivacia säras rahulolust. Wintrow tundis, kuidas see laeva soojendas. Kennit kärkis käsklusi. Selja tagant kuulis Wintrow mõõkade kõlinat ja meeste naljatusi, kes olid valmis minema ja tapma teisi mehi. End valmis seadvas kaaperdajate salgas vahetati väljakutseid ja sõlmiti kihlvedusid. Haaratsid ja köied toodi tekile ning koormatud vibukütid asusid oma kohtadele Vivacia mastide vahel.

      Vivacia ei teinud neist väljagi. See oli tema jaht, tema tapategu. Ta ei pööranud meestele enda pardal mingit tähelepanu. Wintrow oli omaenese kehast vaid ähmaselt teadlik. Tema käed klammerdusid küünistena vöörireelingusse ja liikumise tuul lennutas ta juukseid. Vivacia üüratu innukus lämmatas tema pisukese mina. Poiss nägi orjalaeva enda ees suuremaks kasvamas nagu unenäos. Selle lehk tugevnes ning tekkidel sibavate meeste näod olid rabatud hirmumaskid. Poiss kuulis piraatide hääli erutunult kerkimas, kui haaratsid välja visati ja lendu läks esimene noolterahe. Nende karjed, kelle nooled leidsid, ja kohutatud orjade summutatud möirgamine trümmides olid nagu kaugete merelindude hüüded. Järsku oli Wintrow märksa enam teadlik Mariettast, kes hakkas neile ootamatult järele jõudma. Ta ähvardas Vivacialt saagi röövida. Seda ei võinud laev lubada.

      Vivacia sõna otseses mõttes kummardus ja krabas teise laeva järele, kui haardeköied pingule tõmmati. Tema küünistavad sõrmed ei tabanud midagi, kuid ihalus käilakuju näol tekitas orjalaeva meeskonnas kabuhirmu. „Kallale! Kallale!” kriiskas Vivacia meeletult, märkamata käske, mida Kennit jagada püüdis. Tema raevukas verejanu oli nakkav. Samal hetkel, kui vahe kahe laeva vahel kahanes hüppepikkuseks, alustasid kaaperdajad pardaleminekut.

      „Ta sai hakkama! Meie kaunitar sai hakkama! Oh, Vivacia, ma ei osanud kahtlustadagi, et sa oled nii kiire ja osav!” Kenniti kiidusõnad olid lausa jumaldavad.

      Läbi Wintrow voogas puhtaim imetlus Kenniti vastu. Laeva tunne mattis täielikult enda alla tema isikliku hirmu selle osas, mis saab nüüd, kui orjalaev on käes. Käilakuju käänas end, tema pilk lukustus Kenniti silmisse. Imetlus, mis nende vahel voolas, oli kiskjate omavaheline äratundmine.

      „Meie kaks, me hakkame koos hästi jahti pidama,” märkis Vivacia.

      „Seda me teeme,” lubas Kennit talle.

      Wintrow tundis end pidetuna. Ta oli nendega ühendatud, kuid nad ei teinud teda märkamagi. Tema ei puutunud sellesse, mille need kaks olid just teineteises avastanud. Ta võis tajuda, kuidas nad ühinesid sügavamal, palju algsemal tasandil kui see, kuhu tema oli kunagi jõudnud. Mida küll, mõtles ta ähmaselt, nad teineteises ära tundsid? Olgu see siis mis tahes, temas ei kajanud sellega miski kaasa. Üle mehepikkuse veevahe paistis teine tekk, kus mehed võitlesid elu eest. Seal voolas veri, aga see, mis voolas siin, eluslaeva ja piraadi vahel, oli midagi veel paksemat.

      „Wintrow. Wintrow!” Nagu läbi mingi hämu kuulis poiss oma nime ja pöördus sinnapoole. Kenniti naeratus oli lai ja valge, kui mees osutas kinnipüütud laeva poole. „Minuga, poiss!”

      Ta avastas end järgnemas Kennitile üle parda võõrale tekile, kus mehed võitlesid, vandusid ja karjusid. Järsku ilmus nende kõrvale Etta, käes paljastatud mõõk. Naine liikus pantriliku teadlikkusega kõigest enda ümber. Tema siledad mustad juuksed särasid päikese käes. Kennit ise kandis pikka nuga, kuid Wintrow oli selles võõras maailmas relvitu ja päranisilmne. Tema meel selgines veidi, kui ta Vivacia võlupuu selja taha jättis, kuid kaos, millesse ta sukeldus, oli pea sama juhmistav. Kennit sammus vähimagi hirmuta edasi. Etta oli seadnud end temast paremale, kargupoolsesse külge. Nad liikusid sikakitades üle räpase ja haisva teki. Nad möödusid meestest, kes olid keskendunud üksteise tapmisele ja tegid ringi ümber vereloigus lebava madruse. Temasse oli tunginud nool, kuid masti otsast kukkumine oli tekitanud