Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

mehe tätoveeritud näost kiirgas raevukat rahuldust. „Sama hästi kui ühel pool, söör!” tervitas ta Kennitit rõõmsalt. „Ainult puppi on veel paar tükki jäänud. Ühtki päris võitlejat nende seas pole.” Sellele kommentaarile pani punkti metsik röögatus, millele järgnes plartsatus. „Nüüd veel ühe võrra vähem,” nentis Sorcor reipalt. „Panin mõned mehed luuke lahti tegema. Trümmid on üks suur haisev auk. Ma usun, et neil on seal all ahelates laipu sama palju kui elavaid. Ellujäänud tuleb kiiresti minema toimetada. Laev võtab vett sisse sama kiiresti, kui madrus õlut kuseb.”

      „Kas meil on nende kõigi jaoks ruumi, Sorcor?”

      Kerekas piraat jonksatas kulmudega ja kehitas õlgu. „Küllap vist. Mõlemad laevad lähevad tuubil täis, aga kui me jälle Crosspatchiga ühineme, saab paljud tema pardale saata. Aga ma ütleksin, et oleme pungil täis.”

      „Oivaline.” Kenniti noogutus oli peaaegu hajameelne. „Pärast Crosspatchiga kohtumist võtame suuna Divvytowni. Aeg on meie edu kohta kuuldus liikvele lasta.”

      „Seda minagi,” naeratas Sorcor.

      Salga juurde ruttas verega määrdunud piraat. „Vabandust, söörid, aga kokk tahab alla anda. Ta on end kambüüsi sulgenud.”

      „Tapke ta maha,” nähvas Kennit mehele pahaselt.

      „Vabandust, söör, aga ta väidab, et ta teab midagi, nii et ta oleks meile elavana kasulikum. Ta ütleb, et ta teab, kus on üks aare.”

      Kennit raputas sõnatus põlguses pead.

      „Kui ta teaks, kus on mõni aare, kas ta siis ei läheks sellele järele, selle asemel, et selle künaga orje vedada?” nõudis Etta mürgiselt.

      „Mina ei tea, proua,” vabandas meremees. „Ta on vana kõbi. Silm läind ja käsi ka. Väidab, et seilas kunagi koos Igrot Südiga. See panigi meid mõtlema. Kõik teavad, et Igrot sai kätte satraabi aardepargase ning et seda kraami ei nähtud enam iial. Äkki ta tõesti teab …”

      „Ma tegelen sellega ise,” lubas Sorcor ärritunult. „Kust ta on?” nõudis tüürimees merekarult.

      „Pea hoogu, Sorcor. Ehk peaksin ma selle kokaga paar sõna vahetama.” Kenniti hääles kõlasid korraga huvi ja kahtlus.

      Nüüd paistis noor piraat kohmetust tundvat. „Ta kindlustas end kambüüsi, söör. Me lõime ukse poolenisti maha, aga tal on seal kõvasti nuge ja kirveid. Ja ühe silmaga vana mehe kohta loobib ta neid kah paganama hästi.”

      Wintrow märkas, et Kenniti näoilme muutus. „Ma räägin temaga. Üksi. Sina hoolitse selle eest, et kõik orjad saaksid trümmidest üles ja välja. Laev hakkab kreeni vajuma.”

      Sorcor oli harjunud sõna kuulama. Ta ei kõhelnud, noogutas vaid pead ja pööras ümber. Minema astudes hõikus mees juba korraldusi. Nüüd märkas Wintrow orje. Need seisid apaatsete salkadena tekil ja pilgutasid päikesevalguses silmi. Räpakihiga kaetud ja värske õhu šokist värisevad, tundusid nad ootamatust muutusest oimetud. Lehk ja juhmid näod viisid Wintrow järsku tagasi öhe, mil orjad Vivacia lastiruumist välja murdsid. Temast uhkas üle kaastundelaine. Osa neist olid nii jõuetud, et ei suutnud abita seistagi. Ta vaatas neid ja teadis, kui vääramatult õige see oli, mida Kennit oli teinud. Oli õige säärasele viletsusele lõpp teha. Aga tema vahendid selle saavutamiseks …

      „Wintrow!”

      Etta hääles kõlas ärritusnoot. Wintrow seisis paigal, samal ajal kui Kennit kärmelt ja sihikindlalt üle teki liipas. Laeva kalle muutus iga hetkega aina ilmsemaks. Aega polnud raisata. Poiss kiirustas kaptenile järele.

      Üle teki minnes kuulis Wintrow madude möirgamist, millele järgnes järsk plartsatus. Piraadid loopisid elukatele surnukehi. Pealtvaatavate mereröövlite seas kerkis heakskiitev sumin ja naer, kui maod toidu kallal kisklesid.

      „Lõpetage see!” röögatas Sorcor. „Neil on kõigil kohe ots peal. Tooge orjad trümmidest välja teiste laevade peale. Ja kähku! Ma tahan sellest vrakist klaariks saada nii ruttu kui vähegi võimalik.”

      Kambüüs asus madalas tekimajas. Ukse ümber kügeles kamp paljastatud mõõkadega mehi, kes ei märganud Kenniti tulekut. Wintrow nägi, kuidas üks neist virutas vastu barrikadeeritud ust. Nurkaaetud mehelt kostis selle peale vastuseks sõimulaine ning väikesesse avasse ilmus nuga. „Ma lõikan esimese lõhki, kes läbi tuleb. Tooge oma kapten siia. Ma alistun temale ja ainult temale.” Mõnitusi pilduvad piraadid nihkusid selle peale vaid lähemale. Nad meenutasid Wintrowle koerakarja, kes on kassi puu otsa ajanud.

      „Ta on siin,” kuulutas Kennit valjult. Naervad ja irvitavad mehed tõsinesid äkitselt. Nad tõmbusid uksest eemale ja tegid kaptenile teed. „Asuge aga tööle!” käsutas Kennit järsult. „Ma tegelen sellega siin ise.”

      Piraadid pudenesid laiali kiiresti, kuid vastumeelselt, paljude üle õla heidetud pilkude saatel. Aardejuttudest piisas iga mehe huvi äratamiseks, kuid Igroti varandus oli legendaarne. Ilmselgelt oleksid nad tahtnud paigale jääda ja kuulda, millise söödaga vanatoi oma elu kavatseb osta. Kennit ei teinud neid märkamagi. Ta tõstis kargu ja tümpsas sellega vastu ust. „Tule välja,” käskis ta kokka.

      „Sina oled kapten?”

      „Olen. Näita ennast.”

      Mees kiikas ühe silmaga ukse tagant ja põikas siis jälle kärmelt varju. „Mul on sulle midagi pakkuda. Kui mu elama jätad, ütlen sulle, kuhu Igrot Südi oma kraami peitis. Kogu kraami. Mitte ainult selle, mis ta aardepargaselt röövis, vaid kõik, mis tal oli juba enne seda.”

      „Keegi ei tea, kuhu Igrot aarde peitis,” teatas Kennit enesekindlalt. „Tema ja kogu ta meeskond said hukka. Keegi ei jäänud ellu. Oleks keegi jäänud, oleks peidupaik ammu rüüstatud.” Hämmastava vargsusega liikus Kennit edasi ja seisis otse uksepiida taha.

      „Noh, mina igatahes jäin. Olen aastaid oodand võimalust tagasi minna ja kraam ära tuua. Aga mul pold kunagi õiget võimalust. Ükskõik milla ma oleks rääkind, ma oleks kohe väitsa selga saand. Ja egas igaüks saagi sellele järele minna. Selleks on erilist laeva tarvis. Sellist nigu sul, täpselt nigu Igrotil kord oli … küllap sa nüüd juba mõikad mu mõtet. On kohti, kuhu eluslaev minna saab ja keski ei saa talle järele. Aga nüüd olen ma sulle küllalt öeld. Sa jätad mu ellu, ma viin su sinna. Aga sa piad mu ellu jätma.”

      Kennit ei vastanud. Ta püsis täiesti liikumatult. Ta oli ukse kõrval hüppevalmis. Wintrow heitis pilgu Ettale. Naine oli sama vaikne ja liikumatu nagu kaptengi. Ootel.

      „Hei! Hei, sina, kapten, mis sa ütled? Lööme käed? Seal on rohkem vara, kui sa ettegi suudad kujutada. Terved virnad, ja pool sellest Bingtowni kaubaärrade võlukraam. Võid lihtsalt minna ja kõik endale võtta. Sinust saaks mailma kõikse rikkam mees. Ütle ainult, et jätad mu elama.” Koka häälest kostis võidurõõm. „See on aus kaup, on ju?”

      Laev oli nüüd juba silmatorkavalt kreenis. Wintrow kuulis, kuidas Sorcor ja tema mehed orje tagant utsitasid. Üks mehehääl kerkis järsku üle teiste. „Ta on surnud, naine. Me ei saa enam miskit teha. Jäta ta siia.” Naise ahastav karjatus kerkis meretuulde, kuid ukse juures oli kõik vaikne. Kennit ei vastanud kokale.

      „Hei? Hei, kapt’n, oled sa veel siin?”

      Kenniti silmad ahenesid, nagu oleks talle mingi mõte tulnud. Ta huultel mängles midagi lausa naeratusesarnast. Wintrow tundis järsku ärevusvõbinat. Oli aeg see jant lõpetada ja laevalt lahkuda. Alus võttis vett sisse ja mida raskemaks ta muutus, seda suurema võimu meri tema üle sai. Poiss hingas sisse, et rääkima hakata, kuid Etta äsas talle valusalt küünarnukiga. Järgnev toimus kõik silmapilgu jooksul. Wintrow jõllitas ainiti ja püüdis aru saada. Kas Kenniti nuga ja käsi liikusid enne või märkas ta ukse tagant piiluva mehe liigutuse välgatust? Kaks objekti kohtusid säärase kiiruse ja üheaegsusega nagu kaks plaksu löövat kätt. Kenniti nuga tungis sügavale mehe tervesse silma ja tõmmati siis välja. Koka keha kadus vaateväljast. „Igroti meeskonnast ei ole kedagi elavate kirjas,” kinnitas Kennit. Ta tõmbas vabinal hinge. Ringi vaadates pilgutas mees silmi, nagu oleks ta unest ärganud.

      „Aitab