Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

endiselt poisil. „Ma arvasin, et see on midagi, mida sinu Sa teeb,” märkis ta.

      „Ongi,” nõustus Wintrow.

      Etta oleks võinud poissi mõnitada, küsida temalt, kas tal on siis üldse jumalat vaja, kui tal on laev. Aga selle asemel soovitas ta: „Mine maga veidi. Sa paistad rampväsinud.”

      „Olengi. Aga ma istun tänase öö temaga. Mulle tundub, et oleks vale ta üksi jätta.”

      „Kuhu arst läks?”

      „Tagasi Mariettale. Teised vigastatud on seal. Ta tegi siin, mis suutis. Nüüd on asi Opali teha.”

      „Ja sinu laeva,” ei suutnud Etta lisamata jätta. Ta vaatas vööritekil ringi. „Kas sa Kennitit oled näinud?”

      Wintrow heitis pilgu käilakuju poole. Ettal kulus viivuke, enne kui ta suutis Vivacia varjus mehe siluetti näha. „Oh,” sõnas naine vaikselt. Tavaliselt ei läinud ta meest otsima, kui too laevaga rääkis. Kuid nüüd, olles valjusti tema järele küsinud, ei võinud ta enam minema jalutada. Just nagu juhuslikult astus ta mehe kõrvale vöörireelingu äärde. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Kennit oli ankrupaigaks valinud ühe väiksema saare tillukese abaja. Crosspatch kiikus sealsamas kõrval ja Marietta kohe selle taga. Neilt paistsid üksikud tuled, kuid needki siksakitasid veepeegeldustena minema. Tuul oli vaibunud pealetükkivaks briisiks, mis tegi taglases vaikset muusikat. Maale nii lähedal oli puude ja taimede lõhn niisama tugev kui soolase vee oma. Mõne hetke pärast mainis Etta: „Tänane rünnak läks hästi.”

      „Kas sa ütled mulle seda seepärast, et arvad mind mitte teadvat?” Kennit pani häälde kübekese sarkasmi.

      „Teed sa seda uuesti? Kasutad väina samal moel?”

      „Võimalik.” Napp vastus külmutas naise vestluspüüde.

      Õnneks püsis laev vait, kuid Etta tajus sellegipoolest tema kohalolu kui sekkumist. Ta soovis, et nad oleksid olnud Marietta pardal. Seal oleks ta leidnud võimaluse mehele lähemale liikuda, ta ennast märkama sundida. Siin oli laev nagu saatjadaam. Etta tundis tema kohalolu isegi nende kajuti eraldatuses. Ta silus käega seelikut, nautides kanga kurdumist ja kahinat.

      „Enne kui meid katkestati,” sõnas Vivacia järsku, ”arutasime homseid plaane.”

      „Nii see oli,” kinnitas Kennit. „Esimese päevavalgusega seilame Divvytowni poole. Mul on vaja Crosspatchi varjamiseks head kohta, kuni ta välja lunastatakse. Ja ma tahan orjad pardalt maha saada nii kiiresti kui võimalik. Nii et me läheme tagasi Divvytowni.”

      Nad ei teinud temast väljagi. Etta armukadedus lõi pulbitsema, kuid ta keeldus minema hiilimast.

      „Ja kui me kohtame teisi laevu?” jätkas Vivacia.

      „Siis tuleb sinu kord,” vastas Kennit vaikselt.

      „Ma pole kindel, kas ma olen selleks valmis. Ma ei tea endiselt … kogu see veri. Kannatused. Inimesed tunnevad säärast valu.”

      Kennit ohkas. „Ma vist poleks pidanud Opalit sinu pardale tooma.

      Aga ma olin tema pärast mures ja tahtsin, et ta oleks minu lähedal. Ma ei arvanud, et sa oled selle vastu.”

      „Ma ei ole, tõesti,” kinnitas Vivacia rutakalt.

      Kennit jätkas, nagu poleks ta laeva kuulnudki. „Ka mina ei naudi valu nägemist. Aga mis mees ma selline oleksin, kui sellest ära pöörduksin? Kas ma peaksin pöörduma ära inimesest, kes minu pärast viga sai? Neli aastat on minu laev olnud ainus kodu, mida Opal on tundnud. Ta tahtis täna pardajate salgaga kaasa minna … Oh, kuidas ma soovin, et Sorcor oleks ta peatanud! Ma tean, et ta tegi seda mulle mulje avaldamiseks.” Kenniti hääle lämmatasid tunded. „Vaene poiss. Noor, nagu ta on, oli ta sellegipoolest valmis riskima kõigega selle nimel, millesse ta oli uskuma hakanud.” Tema sõnad kõlasid veel rohkem pingutatult, kui ta ütles: „Ma kardan, et olen talle surma toonud. Kui ma poleks seda ristiretke ette võtnud …”

      Etta ei suutnud end tagasi hoida. Ta polnud kunagi kuulnud Kennitit niimoodi kõnelemas. Ta ei osanud iial arvata, et mees kannab endas nii sügavat valu. Ta astus mehe ligi ja võttis tema käe. „Oh, Kennit,” ütles Etta vaikselt. „Oh, kallis, sa ei tohi seda kõike enda kanda võtta. Ei tohi.”

      Kennit tõmbus hetkeks kangeks, nagu oleks teda solvatud. Käilakuju jõllitas Ettat. Siis aga Kennit pöördus ja langetas Etta jahmatuseks pea naise õlale. „Aga kui ma seda ei tee?” küsis ta väsinult. „Oh, Etta, kui mina seda enda kanda ei võta, kes siis?”

      Etta süda oli murdumas õrnusest selle suure tugeva mehe vastu, kes äkitselt temalt toetust otsis. Ta tõstis käe Kenniti kuklale. Mehe juuksed ta silitava käe all olid siidised. „Küll kõik saab korda. Küll sa näed. Paljud armastavad sind ja järgnevad sulle. Sa ei pea kogu koormat enda kanda võtma.”

      „Mida ma küll ilma nendeta teeksin? Ma ei suudaks jätkata.” Mehe õlad vappusid hetkeks, nagu oleks ta nuukse alla surunud. Selle asemel ta köhis.

      „Kapten Kennit,” ütles Vivacia kohkunult. „Ma ei tahtnud öelda, et ei jaga sinu ideaale. Ütlesin vaid, et ma pole kindel, kas olen päris valmis …”

      „Sellest pole midagi. Ei, tõesti, sellest pole midagi.” Kenniti vastus lõikas laeva jutu läbi ning toon taandas öeldu tühipaljaks viisakuseks. „Me oleme teineteist tundnud alles lühikest aega. On kaugelt liiga vara paluda, et sa oma saatuse minu omaga seoksid. Head ööd, Vivacia.” Kennit hingas sügavalt sisse ja ohkas välja hingates. „Etta, mu kullake. Ma kardan, et jalg teeb mulle täna valu. Kas sa aitaksid mind meie voodisse?”

      „Muidugi.” See liigutas Ettat. „Voodisseminek on kõige targem. Crosspatchil leidus lõhnastatud õli. Ma võtsin sellest veidi – ma tean, kuidas kark su selja ja õla valutama paneb. Las ma soojendan õli ja hõõrun neid.”

      Kennit naaldus Ettale ja too aitas tal reelingust eemalduda. „Sinu usk annab mulle nii palju jõudu, Etta,” tunnistas mees. Ta peatus ootamatult ja naine seisatas arusaamatuses tema kõrval. Veidra sihikindlusega võttis Kennit käega Ettal lõuast ja pööras ta näo ülespoole, endale vastu. Siis ta kummardus ja suudles naist aeglaselt. Tunne uhkas Ettast üle – mitte ainult mehe huulte soojast survest tema suul või kätest tema ümber, vaid kiindumusavalduse avalikkusest. Kennit libistas kätega üle naise keha ja seelikukangas kahises puudutusest, kui ta end talle lähemale pressis. Suudeldes oli ta tõstnud Etta tornitippu, et kõik näeksid tema tundeid. Etta tundis end ülistatuna. Lõpuks katkestas Kennit suudluse, kuid ei lasknud teda lahti. Naine värises nagu neitsi.

      „Wintrow,” ütles Kennit vaikselt. Etta pööras pead ja leidis noormehe neid päranisilmi vahtimas. „Kui Opaliga midagi peaks juhtuma, öösel. Sa tuled kohe minu juurde?”

      „Jah, söör,” sosistas Wintrow. Tema pilk libises neist mõlemast üle. Ta silmist paistis aukartus nagu nälg.

      „Tule, Etta. Lähme voodisse. Ma vajan su lohutavat lähedust. Mul on vaja tunda sinu usku minusse.”

      Kuulda Kennitit selliseid sõnu valjusti välja ütlemas oli uimastav. „Ma olen alati sinu kõrval,” kinnitas talle Etta. Ta võttis mehelt kargu, et ta alla peatekile aidata.

      „Kennit,” hõikas Vivacia kaptenile järele. „Ma usun sinusse. Aja jooksul olen ma valmis.”

      „Muidugi oled,” vastas mees viisakalt. „Head ööd, laev.”

      Teki ületamiseks kulus terve aasta ja veel teine enne, kui ta sai kajutiukse nende selja taga kinni panna. „Lase ma teen õli soojaks,” pakkus Etta. Aga kui ta seda lambi kohal hoidis, luukas mees tema juurde. Ta võttis naise käest poolsooja õli ja pani selle kõrvale. Korraks põrnitses ta Ettat, kulm kortsus, nagu kujutaks naine endast probleemi. Etta vaatas küsivalt vastu. Mees surus kargu kaenla alla ja tõstis käed ta kõri juurde. Ta surus hambad alahuulde, samal ajal kui suured käed nägid vaeva peenikese paela kallal, mis Etta särki koos hoidis. Etta tõstis käed, et see tema eest lahti teha, kuid hämmastava õrnusega tõrjus mees need kõrvale. „Luba mul,” ütles ta vaikselt.

      Etta vabises, kui Kennit läbis vaevaliselt