Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

rikkusi, härra krahv,” sõnas Albert. “Lubage, et ma annan nad kõik teie käsutusse, nii tühised kui nad ka on; tundke ennast siin nagu kodus. Et te ennast veelgi lahedamalt tunneksite, suvatsege nüüd tulla koos minuga härra de Morcerfi juurde. Ma kirjutasin talle Roomast, millise teene te mulle osutasite ja ka teie lubadusest mind külastada. Ma võin teile kinnitada, et krahv ja krahvinna on oodanud kannatamatusega võimalust teid tänada. Ma tean, te olete kõigest pisut tüdinud, härra krahv, perekonnastseenid Sindbad Meresõitjale erilist huvi ei paku. Te olete nii palju igasuguseid muid stseene näinud! Kõigele vaatamata leppige sellega, mida ma teile pakun sissejuhatuseks Pariisi elule – sellele viisakuste vahetamise, külaskäikude ja tutvuste sobitamise elule.”

      Monte-Cristo kummardas sõnatult, ta võttis ettepaneku vastu vaimustuseta ja kahetsuseta nagu seltskonnatava, mille iga korralik inimene on endale kohustuseks teinud. Albert kutsus oma teenri ja andis talle kasu minna teatama härra ja proua de Morcerfile krahv Monte-Cristo tulekust.

      Albert läks krahviga teenrile järele.

      Krahvi eestuppa jõudes võis näha salongi viiva ukse kohal rikkalikult kaunistatud äärisega vapikilpi, mis hästi harmoneerus kogu ruumi sisustusega ja näitas, millist tähtsust majaperemees sellele vapile omistas.

      Monte-Cristo seisatas vapi ees ja uuris seda tähelepanelikult.

      “Seitse kuldset lindu sinisel vapikilbil. See on kahtlemata teie perekonnavapp, härra?” küsis ta. “Kuigi ma vapisümboolikat pisut tunnen ja seetõttu suudan neid dešifreerida, on mu teadmised heraldikas üsna pinnapealsed, olen ma ju ise juhuse tõttu saanud krahviks Toscanas, San Stefano ordule benefiitsi rajamisega, ja ma poleks seda tiitlit üldse taotlenudki, kui mulle poleks kinnitatud, et kui inimene palju reisib, on see hädatarvilik. Midagi peab ju olema tõllauksel, kas või selleks, et tolliametnikud tuhnima ei tuleks. Andestage, et ma esitasin teile säärase küsimuse.”

      “See pole sugugi ebadiskreetne, härra,” ütles Morcerf lihtsusega, mida annab veendumus. “Te arvasite õigesti, see on meie perekonnavapp, see tähendab, mu isa suguvõsa oma; aga vaadake, sellele on liidetud hõbedase torniga punane vapikilp, mis on ema suguvõsa oma. Ema poolt olen ma hispaanlane, aga Morcerfid on prantslased ja ma olen kuulnud, et see olevat üks vanemaid suguvõsasid Lõuna-Prantsusmaal.”

      “Jah,” sõnas Monte-Cristo, “seda näitavad rästad. Peaaegu kõik relvastatud palverändurid, kes üritasid vallutada või vallutasid Püha maa, võtsid oma vapikilbile kas risti, mis näitas nende pühendumist endale võetud missioonile, või rändlinnud, mis pidid sümboliseerima ettevõetud pikka reisi, mida lootsid lõpule viia usutiivul. Mõni teie isapoolsetest esivanematest pidi mingist teie ristisõjast osa võtma, ja oletades, et see oli näiteks Püha Louis ajal, viib see meid juba tagasi XIII-sse sajandisse, mis on ju väga tore.”

      “Võimalik,” ütles Morcerf. “Kuskil minu isa kabinetis peab olema meie sugupuu, mis meile seda täpselt ütleb. Tegin selle kohta omal ajal märkusi, mis oleksid üsna õpetlikud olnud isegi d’Hozier’le ja Jaucourt’ile. Enam see mind ei huvita. Aga pean teile siiski ütlema, härra krahv, seegi kuulub minu kui tšitšeroone kohustuste hulka, et viimasel ajal, kus meil on rahvameelne valitsus, tegeldakse õige innukalt nende küsimustega.”

      “Teie valitsus oleks pidanud siis valima minevikust midagi paremat neist kahest sildist, mida olen näinud teie monumentidel ja millel puudub igasugune heraldiline tähendus. Mis puutub teisse, vikont,” jätkas Monte-Cristo, astudes Morcerfi juurde, “siis teie olete õnnelikum oma valitsusest, teie vapp on tõesti kena ja ütleb midagi kujutlusvõimele. Jaa, tõepoolest, te olete ühteaegu pärit nii Provence’ist kui ka Hispaaniast; see seletab ka seda kaunist tõmmut näovärvi, mida ma nii väga imetlesin suursuguse katalaanitari näol, kui see portree, mida te mulle näitasite, peaks tõesti olema sarnane.”

      Ainult Oidipus või sfinks võinuks tabada irooniat krahvi sõnades, mis olid pealtnäha öeldud ülima viisakusega. Sellepärast naeratas Morcerf krahvile tänulikult ja läks ees, et krahvile teed juhatada, ning lükkas lahti vapikilbi all oleva ukse, mis viis salongi, nagu me juba mainisime.

      Salongi kõige silmapaistvamal kohal võis näha veel üht portreed: sellel oli kujutatud kolmekümne viie kuni kolmekümne kaheksa aastast meest narmasepolettidega kindralimundris, Auleegioni pael kaelas, mis näitas, et ta kuulus komandöriklassi, ja kelle paremal rinnal ilutses Lunastaja ordu kõrgema ohvitseri orden ja vasakul Carlos III suur rist, mis osutas sellele, et portreel kujutatud isik pidi olema kas kaasa teinud sõjad Kreekas ja Hispaanias või – ordenite küsimuses teeb see täpselt sama välja – pidi olema mõlemas riigis täitnud mingit diplomaatilist missiooni.

      Monte-Cristo uuris parajasti niisama üksikasjaliselt portreed, nagu oli eelmist silmitsenud, kui avanes külguks ja tema ees seisis krahv de Morcerf isiklikult.

      Mees võis olla neljakümne kuni neljakümne viie aastane, aga nägi välja vähemasti viiskümmend. Tema mustad vurrud ja kulmud olid kummalises vastuolus peaaegu valgete juustega, mis olid sõjaväelise kombe kohaselt harjataoliselt lühikeseks lõigatud. Ta oli erariides ja kandis nööpaugus liistakut, mille eri värvi paelad meenutasid autasuks saadud ordeneid. Ta astus sisse üsna elegantse hoiakuga ja isegi kuidagi õhinal. Monte-Cristo nägi teda enda poole tulemas ning ei teinud ise sammugi, ta jalad olid otsekui naelutatud parketi külge, nii nagu ta silmad krahv de Morcerfi näkku.

      “Isa,” ütles noormees, “mul on au teile esitleda härra krahv Monte-Cristot, suuremeelset sõpra, keda mul oli õnn kohata keerulises olukorras, mida te teate.”

      “Härra on teretulnud külaline,” sõnas krahv de Morcerf, tervitades Monte-Cristot naeratusega. “Säilitades meie perekonnale ainukese pärija, on ta osutanud meile teene, mille eest oleme talle igavesti tänulikud.”

      Neid sõnu lausudes pakkus ta käeviipega tooli Monte-Cristole ja istus ise samal ajal akna vastu.

      Monte-Cristo istus krahv de Morcerfi pakutud tugitooli, püüdes end seada suurte sameteesriiete varju, et sealt lugeda krahvi väsimuse ja murejälgedega näost salapiinu, mida aeg oli kirjutanud sinna iga oma kortsuga.

      “Proua krahvinna,” ütles Morcerf, “riietus parajasti, kui vikont laskis talle teatada külalisest, keda tal on õnn vastu võtta. Ta tuleb varsti alla, kümne minuti pärast on ta salongis.”

      “See on mulle väga suur au,” ütles Monte-Cristo, “kohtuda Pariisi saabumise päeval mehega, kelle teened on võrdväärsed tema kuulsusega ja kellele saatus on ometigi õiglaselt tasunud. Aga kas tal pole teile veel pakkuda marssalikeppi Mitidja lagendikel või Atlase mägedes?”

      “Oh!” ütles Morcerf kergelt, punastades. “Ma olen erru läinud, härra. Restauratsiooniajal nimetati mind peeriks, ma võtsin osa esimesest sõjakäigust ja teenisin marssal de Bourmont’i all; niisiis võisin ma pretendeerida mõnele kõrgemale komandöriauastmele, ja mine tea, mis oleks juhtunud, kui vanem liin oleks troonile jäänud! Aga paistab, et Juulirevolutsioon oli küllalt kuulsusrikas, et lubada endale olla tänamatu; ta oli seda igasuguse sõjaväeteenistuse vastu, mis ei pärinenud keisririigi aegadest. Nii ma siis läksingi erru, sest kui inimene on saavutanud oma epoletid võitlustandril, ei oska ta manööverdada salongide libedal põrandal. Ma lahkusin sõjaväeteenistusest, hakkasin tegelema poliitikaga, pühendasin ennast tööstusele, uurisin mitmesuguseid käsitööameteid. Kahekümne aasta jooksul, mis ma sõjaväes teenisin, oli mul selleks küll tahtmist olnud, aga ei jätkunud aega.”

      “Seda laadi asjad kindlustavad teie rahva üleoleku teistest maadest, härra,” tähendas Monte-Cristo. “Te olete kuulsast suguvõsast pärit aadlik, suure varanduse omanik ja ikkagi laskusite selleni, et teenisite esimesed auastmed lihtsõdurina, seda juhtub haruharva, ja kui te siis olite saanud kindraliks, Prantsusmaa peeriks, Auleegioni komandöriks, olite taas nõus uuesti õppimist alustama, ilma mingi muu lootuseta, muu tasuta kui olla ühel päeval kasulik oma ligimestele… Oo härra, see on tõesti kaunis! ütleksin enamgi, see on ülev!”

      Albert vaatas ja kuulas Monte-Cristot hämmeldunult. Ta polnud krahvi kunagi näinud nii pateetiliselt oma mõtteid avaldavat.

      “Paraku on meil Itaalias asjad teisiti,” jätkas võõras, kahtlemata selleks,