Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

kuni teener oli kõik lilled ära viinud.

      “Mis nimi see Monte-Cristo on?” küsis krahvinna, kui teener oli viimase lillevaasiga lahkunud. “Kas see tähistab suguvõsa, maavaldust või on see lihtsalt tiitel?”

      “Ma arvan, ema, et see on tiitel. Krahv ostis endale saare Toscana saarestikus ja on, nagu ta täna hommikul ise ütles, rajanud ühe benefiitsi. Te teate, et nii tehakse Firenze San Stefano ordus, Parma San Giorgio Constantini ja isegi Malta ordus. Ta muide ei pretendeeri mingil moel aadliseisusele ja nimetab ennast juhukrahviks, kuigi üldine arvamus Roomas oli, et ta on väga suursugune mees.”

      “Ta käitumine on laitmatu,” ütles krahvinna, “vähemalt otsustades nende põgusate hetkede põhjal, mis ta siin oli.”

      “See on täiuslik, ema, isegi nii täiuslik, et ületab kõik, mida ma olen näinud Euroopa kolme kõige uhkema aadelkonna aristokraatide keskel, ühesõnaga inglise, hispaania ja saksa aadelkonnas. “

      Krahvinna mõtles natuke ja pärast lühidat kõhklust ütles:

      “Te olete näinud, Albert, saate aru, ma küsin teilt nagu ema, te olete näinud krahvi oma kodus, teil on terav pilk, te tunnete seltskonnaelu, teil on rohkem taktitunnet, kui on tavaliselt teie eas, kas te arvate, et krahv on tõesti see, kes ta näib olevat?”

      “Ja kes ta siis näib olevat?”

      “Te ütlesite seda praegu ise, suursugune mees.”

      “Ma ütlesin teile, ema, et selleks teda seal peeti.”

      “Aga mida arvate teie sellest, Albert?”

      “Ausalt öelda, mul ei ole päris kindlat seisukohta. Pean teda maltalaseks.”

      “Ma ei küsi tema päritolu kohta, ma küsin tema kui inimese kohta.”

      “Ah tema kui inimese kohta, see on iseasi. Ma olen tema puhul näinud nii palju kummalist, et kui te tahate minu arvamust teada, siis ma vastaksin teile, et kaldun temas nägema mõnda Byroni kangelast, kellele õnnetus on vajutanud saatusliku pitseri: kas mõni Manfred, Lara või Werner. Ta on nagu viimane riise mõnest vanast perekonnast, kes on ilma jäänud oma isade pärandusest, aga kes on endale leidnud uue varanduse tänu seiklejavaimule, mis on tõstnud ta kõrgemale ühiskonna seadustest.”

      “Mida te sellega öelda tahate?”

      “Ma ütlen, et Monte-Cristo on saar keset Vahemerd, seal pole elanikke, garnisoni, see on varjupaik kõigist rahvustest salakaubavedajatele, kõigist maadest pärit piraatidele. Kes teab, võib-olla need väärikad ametimehed maksavad oma senjöörile varjupaigaõiguse eest?”

      “Võimalik,” sõnas krahvinna mõtlikult.

      “Aga see pole tähtis,” ütles noormees, “salakaubavedaja või mitte, aga te peate tunnistama, ema, nüüd, kus olete teda näinud, et härra krahv Monte-Cristo on vaimustav inimene, kellel on kahtlemata tohutu menu Pariisi salongides. Juba täna hommikul minu pool alustas ta oma seltskonda tulekut nõnda, et isegi Château-Renaud oli rabatud.”

      “Kui vana võib krahv olla?” küsis Mercedes, pidades seda küsimust ilmselt väga tähtsaks.

      “Ta on kolmkümmend viis või kuus aastat vana.”

      ”Nii noor! Võimatu!” ütles Mercedes, vastates ühtaegu Albert’i sõnadele ja oma mõtetele.

      “Ometigi on see tõsi. Kolmel või neljal korral ütles ta mulle ja kindlasti ilma tagamõtteta, et mingil ajal oli ta viieaastane, mingil teisel ajal kümneaastane, siis jälle kaksteist; uudishimu sundis mind neid üksikasju tähele panema, ma kõrvutasin daatumeid ja pole kordagi neis viga leidnud. Selle kummalise mehe iga, kes on tegelikult eatu, on järelikult, olen selles kindel, kolmkümmend viis aastat. Pealegi, tuletage meelde, ema, kui erk pilk tal on, kui mustad juuksed ja kuivõrd kortsudeta on ta kahvatu laup. Ta ei ole üksi jõuline, vaid ka noor.”

      Krahvinna pea vajus norgu otsekui piinavate mõtete liiga ränga koorma all.

      “Kas see mees suhtub teisse sõbralikult, Albert?” küsis ta närviliselt võpatades.

      “Ma usun küll, ema…”

      “Ja teie… Kas ta ka teile meeldib?”

      “Ta meeldib mulle, ema, öelgu Franz d’Epinay mida tahes; tema püüdis mulle selgeks teha, et ta tuleb teisest ilmast.”

      Krahvinna võpatas kohkunult.

      “Albert,” ütles ta väriseva häälega, “ma olen teid alati hoiatanud uute tuttavate eest. Nüüd te olete täismees ja võite ise minule nõu anda. Ja siiski kordan ma teile, olge ettevaatlik, Albert.”

      “Kallis ema, et ma saaksin teie nõuande järgi talitada, peaksin ma ette teadma, mis mõttes ma ettevaatlik pean olema. Krahv ei mängi kunagi, krahv joob vaid vett, millesse on pandud tilgake kuldset Hispaania veini, krahv on kuulutanud ennast nii rikkaks, et kui ta peaks tahtma minult raha laenata, võib talle suisa näkku naerda. Mida mul teie arvates on karta krahvi poolt?”

      “Teil on õigus,” ütles krahvinna, “minu kartused on rumalad, arvestades, et tegu on inimesega, kes päästis teie elu. Muide, kas isa võttis teda hästi vastu? Me peame olema krahvi vastu rohkem kui lihtsalt viisakad. Härra de Morcerf on teinekord väga hõivatud, äriasjad teevad talle muret ja võib juhtuda, et ta tahtmatult…”

      “Isa oli suurepärane,” katkestas teda Albert. “Ma ütleksin isegi rohkem, ta näis üsna meelitatud paarist kenast komplimendist, mida krahv talle ütles väga asjakohaselt ja osavalt, otsekui oleks ta teda tundnud juba kolmkümmend aastat. Need väikesed kiidunooled pidid kõditama isa enesearmastust,” lisas Albert naerdes, “nii et nad lahkusid parimate sõpradena ja härra de Morcerf tahtis teda isegi kaasa viia saadikutekotta, et ta seal isa kõnet kuulaks.”

      Krahvinna vaikis. Ta oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et silmad olid vähehaaval kinni vajunud. Noormees seisis tema ees ja vaatas teda armastava poja pilguga – laste kiindumus on hellem ja sügavam, kui ema on veel noor ja kaunis. Näinud siis, et ema silmad vajusid kinni, kuulatas ta veel natuke aega, kuidas ema liikumatult istudes mahedalt hingas, ja arvates siis, et ema on uinunud, läks kikivarvul ukse juurde, tegi selle ettevaatlikult lahti ja pani jälle kinni.

      “Saatanlik mees,” pomises ta pead vangutades. “Ma ennustasin talle juba Roomas, et ta tekitab seltskonnas sensatsiooni. Võin hinnata tema mõju kindla termomeetri järgi. Ema pööras talle tähelepanu, järelikult peab ta olema erakordne inimene.”

      Ja ta läks talli, tundes salamisi tuska, et krahv Monte-Cristo oli oma hobuste ostmisega tema kõrvid asjatundjate mõttes tahtmatult teisele kohale lükanud.

      “Ilmselt ei ole inimesed võrdsed,” pomises ta. “Pean palume isa seda mõtet arendada ülemkojas.”

      V

      HÄRRA BERTUCCIO

      Vahepeal oli krahv koju jõudnud, selleks oli kulunud kuus minutit. Selle kuue minuti jooksul olid teda märganud paarkümmend noormeest – nad teadsid hobuste hinda, keda nad ise polnud suutnud osta – , ja olid oma hobused galoppi ajanud, et lähemalt silmitseda hiilgavat härrasmeeš\, kes oli ostnud endale kümne tuhande frangised hobused.

      Ali poolt väljavalitud maja, mis pidi saama Monte-Cristo linnaresidentsiks, asus Champs-Élysées’d mööda ülespoole sõites paremal pool, õue ja aia vahel. Tihe puudesalu õue keskel varjas osaliselt fassaadi, mõlemalt poolt puudesalu hargnesid kaks alleed otsekui käed, üks vasemale, teine paremale, mida mööda sõitsid tõllad võrevärava juurest kahekordse paraadtrepi ette, mille igal astmel oli portselanvaas lilledega. Maja seisis eraldatuna keset ümbritsevat avarust ja peale paraadtrepi oli tal veel teine sissepääs Ponthieu tänavalt.

      Enne kui kutsar jõudis väravavahti hüüda, hakkas massiivne värav hingedel liikuma: krahvi tulekut oli nähtud, ja Pariisis, nii nagu Roomaski ja igal pool mujal, teeniti teda välgukiirusel. Kutsar sõitis väravast sisse ja hoogu vähendamata veeres tõld poolkaares edasi, ning kui värav oli taas suletud, krigisesid tõllarattad alles kruusaalleel.

      Tõld