Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

olla, et ta pidas naisteks lihtsalt raidkujude gruppi.”

      Noormehed silmitsesid Morcerfi pilguga, mis näis ütlevat:

      “Kallis sõber, kas te hakkate peast segaseks minema või irvitate meie üle?”

      “Tõepoolest,” ütles Morrel mõtlikult, “ma olen ka kuulnud midagi niisugust, nagu räägib härra de Morcerf, Peneloni-nimelise vana meremehe suust.”

      “Jumal tänatud, et härra Morrel mulle appi tuleb,” ütles Albert. “Teile see muidugi ei meeldi, et ta heidab lõngakera minu labürinti?”

      “Andke andeks, kulla sõber,” ütles Debray, “aga te räägite nii ilmvõimatuid asju…”

      “Sellepärast, tont võtaks, et teie saadikud ja konsulid teile neist ei räägi. Neil pole aega, nad peavad oma reisivaid kaasmaalasi tüütama.”

      “Nüüd te vihastate ja ründate meie vaeseid ametnikke. Mu jumal küll, millega nad peaksid teid kaitsma? Saadikutekoda kärbib neil päev-päevalt palka, asi on nii kaugele läinud, et neid on juba võimatu saada. Kas te tahate hakata saadikuks, Albert? Ma lasen teid määrata Istanbuli?”

      “Oh ei! Selleks et minu esimese poolehoiuavalduse puhul Mohammed Alile saadaks sultan mulle siidnööri ja et minu sekretärid mu kägistaksid.”

      “Teil on selge pilk,” ütles Debray.

      “Aga kõigele vaatamata on minu krahv Monte-Cristo olemas.”

      “Kõik inimesed on olemas, õige mul nüüd ime!”

      “Kahtlemata on kõik inimesed olemas, aga nad ei ela sellistes tingimustes. Kõigil ei ole musti orje, vürstlikke pildigaleriisid, relvi nagu mõnes kasbahis, hobuseid, kes maksavad kuus tuhat franki tükk ja kreeklannast armsamaid!”

      “Kas te seda kreeklannat olete näinud?”

      “Jah, olen teda näinud ja kuulnud. Näinud “Teatro Valle’s” ja kuulnud ühel päeval, kui ma krahvi juures hommikust sõin.”

      “Kas see teie eriskummaline mees siis sööb ka?”

      “Ausalt öelda, kui ta sööb, siis nii vähe, et sellest ei tasu rääkidagi.”

      “Näete isegi, ta on ju vampiir.”

      “Naerge aga pealegi. Sedasama arvas krahvinna G., kes teatavasti tundis lord Ruthweni.”

      “Oivaline!” hüüdis Beauchamp. “Mitteajakirjanikule on see umbes samasugune lugu nagu kuulus meremadu “Constitutionnel’is”. Vampiir – vaimustav!”

      “Metsikud silmad, mille pupillid vähenevad ja suurenevad tahtmise järgi,” ütles Debray, “fatsiaalnurk hästi arenenud, hiilgav laup, kahvatu jume, must habe, hambad valged ja teravad – ja viisakus sellele vastav.”

      “Täpselt nii näeb ta välja, Lucien,” ütles Morcerf. “Te andsite punkt-punktilt ta isikukirjelduse. Jah, terav ja salvav viisakus. See mees on mulle mitmel korral judinad peale ajanud. Muide, ükskord, kui me vaatasime koos ühte hukkamist pealt, oli mul tunne, et mu süda läheb pahaks ja pigem sellest, kuidas ta külmalt vaatas ja rääkis kõigist maailma hukkamisviisidest, kui timuka nägemisest, kes oma kohust täitis, ja hukatava karjumisest. “

      “Kas ta ei vedanud teid pisut ringi Colosseumi varemetes, et teie verd imeda, Morcerf?” küsis Beauchamp.

      “Või pärast seda, kui ta oli teid vabaks lasknud, kas ta ei sundinud teid alla kirjutama tulevärvilisele pärgamendile, millega müüsite talle oma hinge nagu Eesav oma esmasünniõiguse?”

      “Naerge aga naerge, härrased!” ütles Morcerf pisut puudutatult. “Kui ma vaatan siin teid, kauneid pariisiasi, kes tunnevad end kodus Gand’i bulvaril ja käivad jalutamas Boulogne’i metsas, ja kui ma meenutan toda meest, siis tundub mulle, et me ei kuulu ühte liiki.”

      “Mina olen sellele uhke!” ütles Beauchamp.

      “Igatahes paistab,” lisas Château-Renaud, “et teie krahv Monte-Cristo on jõudeajal galantne mees, kui välja arvata tema väikesed tehingud itaalia röövlitega.”

      “Itaalia röövleid ei ole olemas!” ütles Debray.

      “Ka vampiire ei ole!” lisas Beauchamp.

      “Ja krahv Monte-Cristot ka mitte,” tähendas Debray. “Vaadake, kallis Albert, kell lööb pool üksteist.”

      “Tunnistage üles, et te nägite painajalikku und, ja hakkame sööma,” ütles Beauchamp.

      Aga seinakella kaja polnud veel vaibunud, kui uks lahti läks ja Germain teatas:

      “Tema kõrgeausus krahv Monte-Cristo!”

      Kõik kohalolijad võpatasid tahtmatult, mis näitas, kuivõrd sügava mulje oli neile jätnud Albert’i jutt. Isegi Albert’i valdas ootamatu erutus.

      Keegi polnud kuulnud tõllamürinat tänaval ega samme eestoas, isegi uks oli käratult lahti läinud.

      Krahv ilmus lävele, ta oli riietatud väga lihtsalt, aga ka kõige nõudlikum seltskonnalõvi poleks saanud tema rõivastusele midagi ette heita. Kõik oli ääretult maitsekas, kõik oli tulnud laitmatute meistrite käest – ülikond, kübar ja pesu.

      Ta võis olla ligi kolmekümne viie aastane ja kõiki üllatas tema sarnasus portreega, mille oli temast sõnadega visandanud Debray.

      Krahv astus naeratades salongi keskele ja tuli otsejoones Albert’i poole, kes talle vastu läks ja õhinal käe sirutas.

      “Täpsus on kuningate viisakus,” ütles Monte-Cristo, “nagu on väitnud üks meie valitsejatest. Aga kui väga reisijad sellest kinni hoida ka püüavad, ei ole see alati nende võimuses. Ma loodan, kallis vikont, et te minu püüdlikkust arvestades annate mulle andeks need paar-kolm sekundit, mis ma kohtumisele hiljaks jäin. Viissada ljööd maha sõita ei õnnestu ilma igasuguste takistusteta, eriti Prantsusmaal, kus postipoiste peksmine paistab olevat keelatud.”

      “Härra krahv,” vastas Albert, “ma just teatasin teie külaskäigust oma sõpradele, keda ma siia kutsusin lubaduse puhul, mille te mulle nii lahkesti olite andnud, ja keda mul on au teile esitleda. See on härra de Château-Renaud, kelle suguvõsas on kaksteist peeri ja kelle esivanematel oli koht ümarlaua ääres; härra Lucien Debray, siseministri erasekretär; härra Beauchamp, kohutav lehemees, Prantsuse valitsuse hirm, aga kelle nimi tema rahvuslikule kuulsusele vaatamata pole võib-olla Itaalias teie kõrvu ulatunud, sest tema ajaleht sinna ei lähe; ja lõpuks Maximilien Morrel, spahikapten.”

      Seda nime kuuldes krahv, kes oli seni kummardanud viisakalt, ent puhtinglasliku jaheduse ja ükskõiksusega, astus tahtmatult sammu ettepoole ja nagu kerge roosakas varjund libises üle ta kahvatute palgete.

      “Härra kannab võidukate prantslaste mundrit,” ütles ta. “See on ilus munder.”

      Raske öelda, milline tundmus andis krahvi häälele sügava kõla ja pani otsekui vastu tahtmist särama tema ilusad, rahulikud ja selged silmad, kui tal polnud põhjust oma pilgus midagi varjata.

      “Kas te pole kunagi näinud meie aafriklasi, härra?” küsis Albert.

      “Mitte kunagi,” vastas krahv, olles enesevalitsuse täielikult tagasi saanud.

      “Teadke siis, härra, et selle mundri all lööb üks meie armee vapramaid ja õilsamaid südameid.”

      “Oo, vikont…” pomises Morrel.

      “Laske mind rääkida, kapten… Just täna saime kuulda selle härra kangelasteost,” ütles Albert, “ja kuigi ma nägin teda täna esimest korda elus, palun ma temalt, et ta lubaks mul teda teile esitleda kui oma sõpra.”

      Nende sõnade juures võis jällegi märgata Monte-Cristo pilgu kummalist teravnemist, põgusat roosat varjundit palgetel ja kerget kulmuvärinat, mis reetis tema erutust.

      “Ah, härral on õilis süda,” ütles krahv. “Seda parem!”

      Märkus vastas pigem krahvi enda mõtetele kui Albert’i sõnadele ja see