Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

majapidamine on sisse seatud,” ütles Château-Renaud, “teil on maja Champs-Élysées’1, teenrid, valitseja, nüüd puudub teil vaid armuke.”

      Albert naeratas, ta mõtles kaunile kreeklannale, keda ta oli näinud krahvi loožis “Teatro Valle’s” ja “Teatro Argentina’s”.

      “Mul on midagi paremat,” ütles Monte-Cristo. “Mul on orjatar. Teie palkate oma armukesed Ooperis, Vodevilli- või Varieteeteatris, mina ostsin enda oma Istanbulis. See läks mulle rohkem maksma, aga selles osas pole mul enam ka mingit muret.”

      “Aga te unustate,” sõnas naerdes Debray, “et meie oleme, nagu ütles kuningas Charles, loomult vabad frangid. Prantsusmaa pinnale astumisega on teie orjatar vabaks saanud.”

      “Kes talle seda ütlema läheb?” sõnas Monte-Cristo.

      “Tont võtaks! Esimene vastutulija.”

      “Ta räägib ainult uuskreeka keelt.”

      “Siis on iseasi.”

      “Kas me teda vähemalt näha saame?” küsis Beauchamp. “Või on teil ka eunuhhid, nagu teil tumm juba on?”

      “Nii kaugele ma oma orientalismiga ei lähe. Kõik, kes minu ümber on, võivad vabalt minu juurest lahkuda ja minust lahkudes ei vaja nad enam ei mind ega kedagi teist. Võib-olla sellepärast ei lähegi keegi ära.”

      Juba tüki aja eest oli jõutud desserdi ja sigarettideni.

      “Kallis vikont,” ütles Debray ja tõusis, “kell on pool kolm, teie külaline on vaimustav, aga ka heast seltskonnast tuleb lahkuda, mõnikord isegi halvemasse: pean tagasi minema ministeeriumisse. Ma räägin krahvist ministeeriumis, meie peame ju teadma, kes ta on.”

      “Olge ettevaatlik,” ütles Morcerf, “kõige osavamadki on sellest loobunud.”

      “Meie politsei saab selleks kolm miljonit. Tõsi küll, peaaegu alati on summad ette ära kulutatud. Kõigele vaatamata võib oma viiskümmend tuhat selleks käiku lasta.”

      “Ja kui te saate teada, kes ta on, kas te siis ütlete mulle seda?”

      “Ma luban teile. Nägemiseni, Albert. Olen teie alandlik teener, härrased.”

      Väljudes hüüdis Debray eestoas valju häälega:

      “Kutsuge tõld ette!”

      “Olgu, mina ei lähe saadikutekotta.” ütles Beauchamp Albert’ile. “Mui on oma lugejatele pakkuda midagi paremat kui härra Danglars’i kõne.”

      “Halastage, Beauchamp,” ütles Morcerf, “mitte ühtegi sõna, ma palun teid. Ärge võtke mult seda lõbu teda esitleda ja tutvustada. Ta on põnev, eks ole?”

      “Enamgi,” vastas Château-Renaud, “ta on tõesti kõige erakordsem inimene, keda ma oma elus näinud olen. Kas te tulete ka, Morrel?”

      “Annan ainult oma kaardi härra krahvile, kes lubas tulla väikesele visiidile Meslay tänavasse 14.”

      “Võite kindel olla, ma tulen tingimata, härra,” vastas krahv ja kummardas.

      Ja Maximilien Morrel väljus koos parun de Château-Renaud’ga, jättes Monte-Cristo Albert’iga kahekesi.

      IV

      ESITLEMINE

      Kui Albert oli Monte-Cristoga omapead jäänud, ütles ta:

      “Härra krahv, lubage, et ma alustan oma tšitšerooneametit, näidates teile ühte poissmehekorterit. Teile, kes te olete harjunud Itaalia paleedega, oleks ehk päris huvitav välja arvutada,. kui mitmel ruutjalal võib elada üks Pariisi noormehi, kelle elamistingimused ei kuulu kõige viletsamate hulka. Toast tuppa minnes teen ma aknad lahti, et te saaksite natuke värsket õhku hingata.”

      Monte-Cristo tundis juba söögituba ja esimese korruse salongi. Albert viis ta kõigepealt oma ateljeesse, mäletatavasti oli see tema lemmikruum.

      Monte-Cristo oskas vääriliselt hinnata kõiki neid asju, mida Albert oli oma tuppa kuhjanud: vanaaegsed puhvetkapid, jaapani portselan, idamaa riidekangad, Veneetsia klaas, kogu maailma relvad – ta tundis kõike ja üheainsa pilguga tabas ära sajandi, maa ja päritolu. Morcerf oli arvanud, et tema on seletuste andja rollis, aga tuli välja vastupidi, tema pidi krahvi juhtimisel läbi võtma arheoloogia, mineraloogia ja loodusteaduse kursuse. Mindi alla teisele korrusele. Albert viis külalise salongi. Selles ruumis olid kaasaegsete maalikunstnike tööd: Dupre maastikud pikkade pilliroogudega, sihvakate puude, ammuvate lehmade ja imeliste taevastega, Delacroix’ araabia ratsurid pikkades valgetes burnustes, säravate vöödega ja damaskitud terasest relvadega, metsikult hammustavad hobused ja raudnuiadega üksteist tapvad inimesed; Boulanger’ akvarellid, tema värvikalt kujutatud Pariisi Jumalaemakirik, mis tegi kunstnikust poeedi võistleja; Diazi lõuendid, millel lilled on kaunimad lilledest ja päike säravam päikesest; Decamps’i joonistused, niisama värvikad kui Salvatore Rosa omad, aga palju poeetilisemad; Giraud’ ja Mülleri pastellid, mis kujutasid inglipeaga lapsi ja neitsinäoga naisi; Dauzats’ Idamaade reisialbumist võetud krokiid, mis olid visandatud paari hetkega kaameli seljas või mõne mošee kupli all; ühesõnaga, seal oli kõike, mida kaasaja kunst võis anda kahjutasuks ja vastukaaluks eelnevate sajandite kadunud ja unustusse vajunud kunstile.

      Albert lootis vähemalt sel korral näidata midagi uut kummalisele ilmarändurile, aga tema suureks üllatuseks polnud tollel vaja otsida signatuure, millest mõned esinesid vaid initsiaalide kujul, vaid ütles samal hetkel igale teosele vastava autori nime, nii et oli hõlpsasti näha, et talle polnud tuntud üksnes iga nimi, vaid et ta ka iga talenti hindas ja oli teda lähemalt uurinud.

      Salongist mindi magamistuppa. Seal valitses mingi elegantsi ja range maitse segu: toas oli üksainus, Leopold Robert’i signatuuriga portree, mis säras oma matis kuldraamis.

      Portree tõmbas krahv Monte-Cristo tähelepanu kohe endale, ta astus kiiresti paar sammu toas ja jäi järsku selle ette seisma. Maalil oli kujutatud noort, kahekümne viie kuni kuue aastast naist, tal oli tõmmu jume ja tuline pilk kergelt langetatud laugude all, seljas olid tal katalaani kalurineiu värvikad riided punase pihikuga ja juustesse olid torgatud kuldnõelad; ta vaatas merd ja tema sihvakas kuju eraldus selgesti voogude ja taeva kahekordse sina taustal.

      Toas oli hämar, muidu oleks Albert märganud, kuidas krahvi palged kahvatuks tõmbusid ja tema õlgu ja rinda närviline vabin raputas.

      Hetke valitses vaikus, mille jooksul Monte-Cristo vaatas üksisilmi maali.

      “Teil on kaunis armastatu, vikont,” sõnas Monte-Cristo täiesti rahuliku häälega. “Tema riietus, mis on ilmselt ballikostüüm, sobib talle oivaliselt.”

      “Härra krahv,” ütles Albert, “seda eksitust ma teile ei andestaks, kui siin oleks rippunud veel mõni portree. Te ei tunne mu ema, härra krahv. Selles raamis näete teda: ta laskis ennast niiviisi maalida umbes kuus kuni kaheksa aastat tagasi. Kostüüm on ilmselt välja mõeldud, portree sarnasus on aga nii suur, et mul on tunne, nagu näeksin oma ema sellisena, nagu ta oli 1830. aastal. Krahvinna laskis selle portree teha krahvi äraolekul. Kahtlemata tahtis ta sellega oma mehele meeldivat üllatust valmistada, aga kummaline küll, see portree mu isale ei meeldinud. Maali väärtus – nagu näete, on see üks Leopold Robert’i kauneimaid lõuendeid – ei suutnud ületada antipaatiat, mida ta selle vastu tundis. Omavahel öelda, kallis krahv, on härra de Morcerf Luxembourg’i palees üks aktiivsemaid peere, kindral, kes oma ala teooriat hästi tunneb, aga kunstiküsimustes on ta üsna keskpärane. Emaga on hoopis teine lugu, ta maalib väga ilusasti, ja ilmselt hinnates liiga kõrgelt niisugust teost, et sellest lõplikult lahti öelda, andis selle mulle, et see ei puutuks nii sageli ebameeldivalt silma härra de Morcerfile, kelle Gros’ poolt maalitud portreed ma teile ka näitan. Andestage, et ma räägin teile neist perekonnaasjadest, aga et mul on au teid oma isa juurde viia, ütlen teile seda lihtsalt selleks, et te ei hakkaks kiitma mu ema portreed tema ees. Sellel portreel on saatuslik mõju. Juhtub väga harva, kui ema minu juures käies seda ei vaata, ja veel harvem juhtub, et tal seda vaadates pisarad silma ei tule. Pilv, mis on kerkinud krahvi ja krahvinna vahele portree majja ilmumisega, on muide ainus,