Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

vestitaskus, nagu võiks oletada, vaid kenasti oma fraki nööpaugus.”

      “Oo Beauchamp, Beauchamp,” ütles Morcerf naerdes, “varuge need asjad “le Corsaire’i” või “le Charivari” jaoks. Minu ees säästke minu tulevast äia.”

      Pöördudes siis Monte-Cristo poole, küsis ta:

      “Aga te mainisite praegu paruni nime nagu inimene, kes teda tunneb?”

      “Ma ei tunne teda,” ütles Monte-Cristo ükskõikselt, “aga tõenäoliselt saan temaga õige pea tuttavaks, arvestades, et mulle on tema juures avanud krediidi mitmed pangamajad, nagu “Richard ja Blount” Londonis, “Arstein ja Eskeles” Viinis ja “Thomson ja French” Roomas.”

      Mainides viimase pangamaja nime, piidles Monte-Cristo Maximilien Morreli.

      Kui võõras lootis Maximilien Morrelile mõju avaldada, siis ta ei eksinud. Maximilien võpatas, nagu oleks ta saanud elektrilöögi.

      ““Thomson ja French”,” ütles ta. “Kas te tunnete seda pangamaja?”

      “Need on minu pankurid ristiusumaailma pealinnas,” vastas krahv rahulikult. “Kas ma võin teile nende juures millegagi kasulik olla?”

      “Oo härra krahv, te võite meid võib-olla aidata otsingutes, mis tänini on jäänud viljatuks. See pangamaja osutas meile kunagi teene ja on millegipärast alati eitanud, et on selle osutanud.”

      “Ma olen teie teenistuses,” vastas krahv Monte-Cristo ja kummardas.

      “Aga me kaldusime härra Danglars’i tõttu kummaliselt kõrvale oma jutuajamise teemast,” ütles Morcerf. “Küsimus oli selles, et leida krahv Monte-Cristole sünnis eluase. Härrased, püüdkem üheskoos midagi välja mõelda. Kuhu me paigutame elama meie Suur-Pariisi uue külalise?”

      “Saint-Germaini eeslinna,” ütles Château-Renaud. “Härra leiab seal kena väikese hubase villa õue ja aia vahel.”

      “Oh jätke järele, Château-Renaud,” ütles Debray. “Te ei tunne ka midagi peale oma nukra ja morni Saint-Germaini eeslinna. Ärge kuulake teda, härra krahv, asuge elama Chaussée-d’Antinile, see on Pariisi tõeline tsentrum.”

      “Ooperi bulvarile,” ütles Beauchamp. “Teisele korrusele, rõduga majja. Härra laseb sinna viia hõbebrokaadist padjad ja võib vaadata oma türgi piipu suitsetades või pille neelates, kuidas kogu pealinn tema ees defileerib.”

      “Kas teil, Morrel, ei ole mingit ideed?” küsis Château-Renaud. “Te ei tee mingit ettepanekut?”

      “Siiski,” naeratas noormees. “Mul on mõte, aga ma ootasin, et härra laseks ennast ahvatleda mõnest hiilgavast ettepanekust, mis talle siin tehti. Kuna ta ei ole vastanud, arvan ma, et võin talle pakkuda korteri väga võluvas ja väikeses, täiesti pompadourlikus villas, mille mu õde üüris aasta tagasi Meslay tänavas.”

      “Teil on õde?” küsis Monte-Cristo. “Jah, härra, oivaline õde.”

      “Abielus?”

      “Varsti juba üheksa aastat.”

      “On ta õnnelik?” päris krahv edasi.

      “Nii õnnelik, nagu üks inimolend olla võib,” vastas Maximilien. “Ta abiellus mehega, keda ta armastas. Mehega, kes jäi meile ustavaks meie ebaõnne aegadel, Emmanuel Herbault’ga.”

      Monte-Cristo naeratas vaevumärgatavalt.

      “Ma elan puhkuse ajal seal,” jätkas Maximilien, “ja ma saan olla koos oma õemehe Emmanueliga härra krahvi käsutuses, et anda talle informatsiooni kõige kohta, mida ta peaks vajama.”

      “Üks hetk!” hüüatas Albert, enne kui Monte-Cristo sai mahti vastata. “Ettevaatust, härra Morrel, te tahate ühe rännumehe, Sindbad Meresõitja, sulgeda perekonnaeluringi. Inimesest, kes on tulnud Pariisi vaatama, tahate te teha rahulikult kodus istuva tudikese.”

      “Mitte sugugi,” naeratas Morrel, “mu õde on kahekümne viie aastane, õemees kolmkümmend, nad on noored, lõbusad ja õnnelikud. Pealegi elaks härra krahv täiesti omaette ja kohtaks neid vaid siis, kui tal tuleb tahtmine nende juurde alla tulla.”

      “Tänan teid, härra,” vastas Monte-Cristo, “mul on väga hea meel, kui te osutate mulle seda au ja tutvustate mind oma õele ja õemehele, aga ma ei võta vastu ühegi siin viibiva härra ettepanekut, arvestades, et mu eluase juba ootab mind.”

      “Kuidas nii?” hüüatas Morcerf. “Kas te kavatsete elada hotellis? See oleks teie jaoks liiga sünge.”

      “Kas ma elasin siis Roomas nii halvasti?” küsis Monte-Cristo.

      “Pagan võtaks!” sõnas Morcerf. “Roomas te kulutasite viiskümmend tuhat piastrit oma korteri sisustamiseks. Ma eeldan, et te ei kavatse ometi alati niisuguseid kulutusi teha.”

      “See polnud otsustav,” vastas Monte-Cristo. “Ma tahtsin endale maja Pariisis, ma mõtlen maja, mis oleks minu oma. Ma saatsin oma teenri ette, ta pidi mulle ostma maja ja laskma selle sisustada.”

      “Kas teil on siis teener, kes tunneb Pariisi?” hüüdis Beauchamp.

      “Ta tuli nagu minagi esimest korda Prantsusmaale. Ta on mustanahaline ja ta ei räägi,” ütles Monte-Cristo.

      “See on siis Ali?” küsis Albert keset üldist hämmeldust.

      “Jah, see on Ali, minu nuubialane, minu tumm, keda te vist nägite Roomas.”

      “Iseendast mõista,” vastas Albert, “ma mäletan suurepäraselt. “Aga kuidas te tegite ühele nuubialasele kohustuseks osta teile maja Pariisis, ühele tummale kohustuseks see möbleerida? Õnnetu mees tegi arvatavasti kõik valesti.”

      “Eksite, härra, vastupidi, mina olen kindel, et ta on valinud kõik asjad minu maitse järele. Teatavasti ei ole mul päris tavaline maitse. Ta jõudis siia nädal tagasi ja on arvatavasti kogu linna läbi nuuskinud nagu hea koer, kes üksi jahti peab. Ta tunneb minu tujusid, tahtmisi, vajadusi ja on tõenäoselt korraldanud kõik minu soovide kohaselt. Ta teadis, et ma saabun täna kell kümme. Kella üheksast peale ootas ta mind Fontainebleau värava juures ja andis mulle selle paberi. Siin on minu aadress, palun, lugege.”

      Ja Monte-Cristo ulatas paberi Albert’ile.

      “Champs-Élysées 30,” luges Morcerf.

      “Jumala eest originaalne!” hüüatas Beauchamp tahtmatult. “Ja vürstlik,” lisas Château-Renaud.

      “Te pole siis näinudki oma maja?” küsis Debray.

      “Ei,” vastas Monte-Cristo, “ma juba mainisin, et ei tahtnud hiljaks jääda. Ma korrastasin ennast tõllas ja astusin sealt maha vikonti ukse ees.”

      Noormehed vaatasid üksteisele otsa; nad ei saanud aru, kas Monte-Cristo tegi kometit; aga ekstsentrilisusest hoolimata kõlasid kõik selle mehe sõnad ääretu lihtsalt ja oli võimatu oletada, et ta valetas. Liiatigi, miks ta oleks pidanud valetama?

      “Me peame siis leppima sellega,” ütles Beauchamp, “et osutame härra krahvile kõiki neid pisiteeneid, mis on meie võimuses. Mina kui ajakirjanik avan talle kõigi teatrite uksed.”

      “Tänan, härra,” naeratas Monte-Cristo. “Minu valitsejal on korraldus üürida mulle loož igas teatris.”

      “Kas teie valitseja on ka nuubialane ja tumm?” küsis Debray.

      “Ei, härra, ta on lihtsalt teie kaasmaalane, kui korsiklane üldse saab kellegi kaasmaalane olla. Teie, härra de Morcerf, peaksite teda tundma.”

      “Kas see pole juhuslikult tubli sinjoor Bertuccio, kes oskab nii hästi aknaid üürida?”

      “Täpselt nii. Te nägite teda minu pool sel päeval, kus mul oli au teid hommikueinel vastu võtta. Ta on üsna tubli mees, kes on olnud pisut sõdur, pisut salakaubavedaja, pisut kõike, mida üldse olla võib. Ma pole isegi päris kindel, kas tal pole olnud sekeldusi politseiga mingi pisiasja nagu näiteks pussitamise pärast.”

      “Ja