Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

ei ole kõigi vastu tänamatu. Ta kohtleb halvasti oma lapsi, aga võõraid võtab ta tavaliselt vastu suurejooneliselt.”

      “Isa, näha on, et te ei tunne härra krahv Monte-Cristot,” ütles Albert. “Tema otsib endale rahuldust väljaspool meie maailma, ta ei ihka auavaldusi ja võtab vastu vaid neid, mis mahuvad passi.”

      “Minu kohta on see kõige õigem arvamus, mida olen iial kuulnud,” sõnas krahv.

      “Härra oli isand oma tuleviku üle.” lausus krahv de Morcerf ohates, “ja ta valis endale lillelise tee.”

      “Just nii, härra,” sõnas Monte-Cristo naeratusega, mida üks kunstnik iial ei suuda edasi anda ja mille analüüsimisega füsionomist sattub meeleheitesse.

      “Kui ma ei kardaks härra krahvi väsitada,” sõnas kindral, kes oli krahvi käitumisest silmanähtavalt võlutud, “oleksin ta kaasa viinud saadikutekotta. Täna toimub seal istung, mis oleks väga huvitav sellele, kes meie kaasaja senaatoreid ei tunne.”

      “Oleksin teile väga tänulik, härra, kui te suvatseksite mulle seda pakkumist korrata mõni teine kord, aga täna anti mulle lootusi, et mind esitletakse proua krahvinnale, ja ma jään ootama.”

      “Ema ongi siin,” hüüdis vikont.

      Monte-Cristo pöördus kiire liigutusega ja nägi proua de Morcerf’i salongiuksel, mis asus otse selle ukse vastas, kust oli tulnud ta mees. Krahvinna oli näost kahvatu ja seisis liikumatult, ja kui Monte-Cristo tema poole pöördus, vajus alla ta käsi, millega oli kullatud uksepiidast kinni hoidnud; ta oli juba paar sekundit seal olnud ja kuulnud teiselt poolt Alpe tulnud külalise viimaseid sõnu.

      Külaline tõusis ja kummardas sügavasti krahvinna ees, kes omakorda sõnatult ja tseremoniaalselt noogutas.

      “Taevas halasta, proua,” küsis krahv, “mis teil ometi on? Kas salongis valitsev kuumus ei mõju teile hästi?”

      “Ema, kas te tunnete ennast halvasti?” hüüdis vikont ja ruttas Mercedesi juurde.

      Krahvinna tänas mõlemaid naeratusega.

      “Ei,” vastas ta, “aga ma olin pisut erutatud, nähes esimest korda inimest, kelle vahelesegamiseta oleksime praegu olnud pisarais ja leinas. Härra,” jätkas krahvinna, astudes kuninganna majesteetlikkusega lähemale, “ma võlgnen teile oma poja elu ja ma õnnistasin teid selle heateo eest. Ma olen teile väga tänulik, et annate mulle võimaluse tänada teid isiklikult nii, nagu ma õnnistasin teid, see tähendab, kogu südamest.”

      Krahv kummardas taas, aga sel korral veelgi sügavamale kui esimesel korral. Ta oli veel kahvatum kui Mercedes.

      “Proua krahvinna,” ütles ta, “härra krahv ja teie tasute mulle liiga heldelt lihtsa teo eest. Päästa üks inimene, säästa isa muredest, hoida emast eemale südamevalu, see pole mingi heategu, see on lihtsalt inimese kohus.”

      Mahedalt ja ääretu viisakalt öeldud sõnade peale vastas proua de Morcerf südamlikult:

      “Mu poeg võib olla väga õnnelik, härra, et tal on teiesugune sõber, ja ma tänan jumalat, kes on asjad nõndaviisi seadnud.” Mercedes tõstis oma kaunid silmad lõpmatus tänutundes taeva poole ja krahv arvas neis värelevat kahte pisarat.

      Härra de Morcerf astus krahvinna juurde.

      “Proua,” ütles ta, “ma juba vabandasin krahvi ees, et pean ära minema, palun, tehke teie seda veel kord. Istung algas kell kaks, kell on juba kolm ja ma pean seal kõnet pidama.”

      “Minge, härra, ma püüan meie külalist panna teie äraolekut unustama,” sõnas krahvinna ikka veel erutatud häälega. “Härra krahv,” jätkas ta Monte-Cristo poole pöördudes, “teeb meile vahest seda au ja veedab ülejäänud päeva meiega?”

      “Tänan, proua, uskuge mind, ma olen teie lahkuse eest ülimalt tänulik, aga ma astusin täna hommikul teie maja ees reisitõllast maha. Kuidas mu elamine on Pariisis sisse seatud, seda ma ei tea. Kus see asub, seda tean ma ähmaselt. Kahtlemata on see tühine mure, aga sellegipoolest arvestatav.”

      “Te lubate meile, et see lõbu saab meile osaks vähemasti mõni teine kord?” küsis krahvinna.

      Monte-Cristo kummardas sõnatult, mida võis pidada nõusoleku märgiks.

      “Ma ei pea teid kinni, härra,” sõnas krahvinna, “sest ma ei taha, et minu tänulikkus muutuks taktituks või pealetükkivaks.”

      “Armas krahv,” ütles Albert, “kui teil midagi selle vastu ei ole, püüan ma teile tasa teha teie armastusväärset vastutulekut Roomas ja ma annan teie käsutusse oma kupee seniks, kui saate mahti endale sõidukid soetada.”

      “Olge tuhat korda tänatud lahkuse eest, vikont,” ütles Monte-Cristo, “aga oletatavasti on Bertuccio sündsalt kasutanud nelja ja poolt tundi, mis ma talle jätsin, ja ma leian ukse eest mingi sõiduvalmis tõlla.”

      Albert oli krahvi käitumisviisiga harjunud. Ta teadis, et krahv püüdis alatasa nagu Nero saavutada võimatut, ja ta ei üllatunud enam millegi üle. Ta tahtis ainult näha, mil viisil krahvi korraldused olid täidetud, ja läks temaga välisukseni kaasa.

      Monte-Cristo polnud eksinud. Niipea kui ta ilmus krahv de Morcerfi eestuppa, tormas seesama lakei, kes oli Roomas kahele noormehele krahvi visiitkaardi toonud ja tema külaskäigust teatanud, peristüülist minema, nii et peatrepile jõudes leidis tähtis külaline tõepoolest ootava tõlla eest.

      Kupee oli tulnud Kelleri töökojast ja selle ette olid rakendatud hobused, mida kõigi Pariisi salongilõvide teades polnud Drake olnud nõus veel eile maha müüma kaheksateistkümne tuhande frangi eest.

      “Härra,” sõnas krahv Albert’ile, “ma ei tee teile ettepanekut tulla kaasa minu poole, ma saan teile näidata vaid juhuslikult sisustatud maja, aga teatavasti tahan ma isegi improviseerimisküsimuses oma reputatsiooni säilitada. Andke mulle üks päev aega ja lubage mul siis teid külla kutsuda. Oleksin siis märksa kindlam, et ma külalislahkuse seaduste vastu ei eksi.”

      “Kui te palute mult ühe päeva, härra krahv, võin ma südamerahuga arvata, et siis ei näita te mulle enam maja, vaid paleed. Ilmselt on mõni hea vaim teie teenistuses.”

      “Laske seda kõigil uskuda,” ütles Monte-Cristo, astudes oma särava tõlla sametiga kaetud astmelauale. “Daamide juures võib see mulle mõnevõrra kasuks tulla.”

      Krahv astus tõlda, uks sulgus ja hobused kihutasid minema, aga mitte nii kiiresti, et krahv poleks tähele pannud vaevumärgatavat liigutust, mis pani värisema kardina salongis, kuhu ta oli jätnud proua de Morcerfi.

      Albert ruttas ema juurde ja leidis ta buduaaris, sügavas samettugitoolis istumas; toas valitsevas hämaruses polnud märgata muud kui säravaid täpikesi mõne nikerduse kumerusel või kuldraami nurgas.

      Albert ei näinud krahvinna nägu gaassalli varjus, mille too oli endale pea ümber sidunud nagu aurunimbuse, aga talle tundus, et ema hääl kõlas teisiti; ta tajus ka lillelaual olevate rooside ja heliotroopide lõhna kõrval mõrkjat ja teravat nuusksoola lõhna; noormees pani murega tähele, et krahvinna nuusksoolapudelikene oli välja võetud šagräänetüist ja see oli kaminaserval tsiseleeritud madalas karikas.

      “Kas te olete haige, ema?” küsis Albert sisse astudes. “Kas teil hakkas minu äraolekul halb?”

      “Minul? Ei, Albert. Aga kõik need roosid, tuberoosid ja apelsiniõied lõhnavad nii vängelt esimeste kuumade ilmadega, ma ei ole sellega veel harjunud.”

      “Siis tuleb nad eestuppa viia,” ütles Albert ja haaras kellanööri järele. “Te tunnete ennast tõesti halvasti. Juba siis, kui te salongi tulite, olite väga kahvatu.”

      “Kas ma olin kahvatu, Albert?”

      “Kahvatus sobis teile oivaliselt, ema, aga sellegipoolest ehmatas see meid, isa ja mind.”

      “Kas isa ütles teile selle kohta midagi?” küsis Mercedes erutatult.

      “Ei, ema, aga tuletage meelde, ta ütles seda teile endale.”

      “Ma