Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

krahv, kõik on valmis. Ma käisin Palais-Royali parima graveerija juures, kes tegi klotsi minu juuresolekul valmis. Esimene kaarditõmmis viidi otsekohe vastavalt teie korraldusele härra parun Danglars’ile, Chaussée-d’Antini tänav number 7. Ülejäänud kaardid on teie kõrgeaususe magamistoas kaminaserval.”

      “Hästi. Palju kell on?”

      “Kell on neli.”

      Monte-Cristo ulatas oma kindad, kübara ja kepi samale prantslasest lakeile, kes oli krahv de Morcerfi eestoast välja tormanud tõlda kutsuma, ja läks siis Bertuccio kannul, kes talle teed juhatas, väikesesse salongi.

      “Marmorkujud siin eestoas on nii armetud,” ütles Monte- Cristo, “ma loodan, et te koristate nad siit ära.”

      Bertuccio kummardas.

      Nagu valitseja oli öelnud, ootas notar väikeses salongis. Mees nägi välja nagu korralik Pariisi abinotar, kes oli tõusnud eeslinna notari kõigutamatusse seisusesse.

      “Kas härra on notar, kelle kohustuseks on müüa maamaja, mida ma osta tahan?” küsis Monte-Cristo.

      “Jah, härra krahv,” vastas notar.

      “Kas müügileping on valmis?”

      “Jah, härra krahv.”

      “On see teil kaasas?”

      “See on siin.”

      “Väga hea. Ja kus asub see maja, mille ma ostan?” küsis Monte-Cristo nagu muuseas, pöördudes pooliti Bertuccio, pooliti notari poole.

      Valitseja tegi liigutuse, mis pidi tähendama: ma ei tea.

      Notar vaatas hämmeldunult Monte-Cristot.

      “Kuidas nii? Kas härra krahv siis ei teagi, kus asub maja, mille ta ostab?”

      “Ei, ma tõesti ei tea,” vastas krahv.

      “Härra krahv pole näinud seda maja?”

      “Kuidas pagana päralt oleksin ma pidanud seda nägema? Ma jõudsin täna hommikul pärale Cadizist, ma pole iial käinud Pariisis, ma astun esimesi korda Prantsusmaa pinnale.”

      “Siis on iseasi,” vastas notar. “Maja, mille härra krahv ostab, asub Auteuil’s.”

      Nende sõnade peale kahvatas Bertuccio silmanähtavalt.

      “Ja kuspool see Auteuil asub?” küsis Monte-Cristo.

      “Üsna lähedal, härra krahv,” ütles notar. “Pisut teispool Passy’d, väga maalilises kohas, Boulogne’i metsas.”

      “Nii ligidal?” hüüatas Monte-Cristo. “Aga see pole ju maa. Kuidas pagan valisite te mulle maja Pariisi väravate juures, härra Bertuccio?”

      “Mina!” hüüdis valitseja kummalise õhinaga. “Ei, see polnud kindlasti mina, kellele härra krahv tegi ülesandeks valida see maja. Härra krahv suvatsegu meelde tuletada, otsida oma mälus, meenutada oma mälestusi.”

      “Ah õige küll,” ütles Monte-Cristo. “Mulle tuleb nüüd meelde. Ma lugesin kuulutust ajalehes ja lasksin ennast ahvatleda petlikust sõnast “maamaja”.”

      “Veel on aega,” ütles Bertuccio erutatult, “ja kui teie kõrgeausus teeb mulle korralduse otsida kus tahes mujalt, leiaksin ma iälle kõige parema, mis on saada, kas Enghienis, Fontenay-aux-Roses’is või Bellevue’s.”

      “Ah hea küll,” tähendas Monte-Cristo ükskõikselt. “Kui see maja juba on, las ta siis jääb.”

      “Härral on õigus,” sõnas kähku notar, kes kartis oma honorari kaotada. “See on väga ilus valdus, voolav vesi, tihe mets, mõnusad ruumid, kuigi juba kaua tühjalt seisnud, rääkimata sisustusest, mis on küll vana, aga väärtuslik, eriti tänapäeval, kus vanaaegsed asjad on moes. Palun vabandust, aga tõenäoselt peab ka härra krahv lugu kaasaja maitsest.”

      “Rääkige, rääkige,” ütles Monte-Cristo, “maja on siis korralik.”

      “Veel parem, härra, maja on vaimustav.”

      “Niisugust juhust ei tohi käest lasta,” ütles Monte-Cristo. “Härra notar, palun, andke leping!”

      Ja ta kirjutas ruttu alla, olles enne heitnud kiire pilgu sellele kohale, kus olid märgitud maja asukoht ja omanike nimed.

      “Bertuccio,” ütles ta, “andke härrale viiskümmend viis tuhat franki.”

      Valitseja lahkus vankuval sammul toast ja tuli tagasi pangatähtede pakiga, mille notar üle luges inimesena, kes on harjunud saama oma tasu alles pärast ametliku summa eraldamist.

      “Kas nüüd on kõik formaalsused täidetud?” küsis krahv.

      “Kõik, härra krahv.”

      “Kas võtmed on teie käes?”

      “Need on majahoidja käes, kes maja valvab. Siin on korraldus, mille põhjal ta peab härrale tema valduse üle andma.”

      “Väga hea.”

      Ja Monte-Cristo noogutas, mis pidi tähendama: “Ma ei vaja teid enam, te võite minna.”

      “Aga,” söandas korrektne notar öelda, “mulle paistab, et härra krahv eksis. Kõik kokku pidi olema viiskümmend tuhat franki.”

      “Aga teie tasu?”

      “On selle summaga makstud, härra krahv.”

      “Aga te tulite ju Auteuil’st siia?”

      “Seda küll.”

      “Tülitamise eest tuleb ju ometigi maksta,” ütles krahv.

      Ja Monte-Cristo saatis notari käeviipega minema.

      Notar lahkus, selg ees ja maani kummardades: sest ajast peale kui ta oli notariametisse astunud, kohtas ta esimest korda säärast klienti.

      “Saatke härra välja,” ütles krahv Bertucciole.

      Valitseja lahkus notari kannul.

      Vaevalt oli krahv üksi jäänud, kui ta võttis taskust lukuga kirjatasku ja avas selle väikese võtmega, mida alati kaelas kandis ja kunagi kuhugi ei jätnud.

      Lapanud veidi aega pabereid, jäi ta vaatama lehekest, kuhu oli paar rida kirjutatud, kõrvutas neid ridu müügilepingul olevate andmetega ja otsekui midagi meenutades pomises:

      “Auteuil, Fontaine’i tänav number 28. Jaa, see on õige. Kas ma pean ikka uskuma ülestunnistust, mis on tehtud usuhirmu või füüsilise hirmu mõju all? Aga noh, tunni aja pärast saan ma kõik teada. Bertuccio!” hüüdis ta ja lõi väikese liigendpidemega haamriga gongile, millest kostis kime ja veniv, tamtammiga sarnanev neli. “Bertuccio!”

      1

      Talunaine, taluneiu (it. k.).