.

et kõigil on tegemist, toetab ta end seina najale vaatama. Paar tundi vahekorratada, ja viis tonni ongi käes. Plikal pole väga vigagi. Selle tõestuseks kerkib rätiku alt Väike Munamägi. Tektoonilised protsessid funkavad. Harry ja Klaus sätivad statiividele kolm suurt prožektorit.

      „Nii, kuidas meil läheb?” uurib Harry.

      „Valmis,” teatab Greta ja tõuseb voodilt.

      Harry hindab taevassiniseid silmi ja hoolikalt pahteldatud rindasid ning noogutab. Ta viipab Rogeri lähemale.

      „Nii kuulake nüüd mind. Seletan stsenaariumit. Nagu ma ütlesin, on film täis sügavat armastust ja kõrvetavat kirge. Seda kõike tahan näha ka teie nägudel, mõistate? Tublid! Niisiis, esimene stseen on selline, kohtute voodi ees, lähenete teineteisele, vaatate hellalt silma, õrnad puudutused, suudlused ja nii edasi, teate küll. Teine stseen: naine kükitab maha, algab minett. Pikk, korralik, sügav ja nii edasi, teate küll. Kolmas stseen: naine heidab pikali, ajab jalad harki, mees rahuldab naist. Keelega. Jällegi, teeme kiirustamata, pikalt ja põhjalikult, teate küll. Nii, siis hakkame andma. Kasutame järgmisi poose: tavaline misjonär, seejärel naise jalad mehe õlgadele, siis külili, siis tagant, siis anaal ja siis lõpetame ilusasti suhu ja näkku ja igale poole, teate küll. Nii, Roger, kas vett jõid? Tore. Pausi jätsid sisse? Okei. Nii, kas kõik on selge?”

      Vaatamata innukale noogutamisele meenutavad Meeli ja Rogeri näod tuumaelektrijaamas ekskursioonil viibivaid skaute.

      „Mida see minett tähendab?” küsib neiu.

      „Suhu võtma, pähe panema, oraalikas, tead ju küll, noh.”

      „Aa, see,” noogutab Meeli ebakindlalt, justkui oleks matemaatikaeksamil Pythagorase teoreemi pileti võtnud.

      Igaks juhuks ei julge Roger küsida, mida tähendab anaal.

      „Nii, on kõik selge?”

      Vist küll, ütlevad näod.

      Prožektorid lülitatakse sisse. Tuba muutub nii valgeks, et tekib vajadus päikeseprillide järele.

      „Läks!” hüüab Harry ning kolm käsikaamerat piiravad noore paarikese tihedalt sisse.

      Meeli ja Rogeri kehad lähenevad. Esimest korda vaatavad nad teineteisele põhjalikult silma, otsides teineteiselt julgustuseks tuge, kuid seda nad kahjuks ei leia. Meeli puudutab Rogerit esimesena: tema sõrmed liuglevad ettevaatlikult mööda nooruki käsivart üles. Rogeril on kõdi. Ka neiu teine käsi maandub Rogeril, tõmmates kaks keha teineteisele ettevaatlikult lähemale. Kolm kaamerat sumisevad kui kimalased ümber õie, hõljudes üles ja alla, lähemale ja kaugemale. Korraga haarab Roger neiust tugevasti kinni, tõmbab ta hooga enda vastu ning pressib oma keele otsekoheselt veidi üllatunud huulte vahele. Ise nimetaks ta seda erutavaks suudluseks. Mõne pinges hetke järel Meeli lõdveneb ja laseb võõral keelel oma suus korrapäratult toimetada, samal ajal kui partneri sõrmed tema tuharaisse tungivad. Poiss on vist pitsabaaris taignasõtkuja, oletab neid.

      „Nii,” teatab Harry vaikse häälega, kiigates stseeni läbi kaamerasilma. „Hakkame imema.”

      Mida nad imema hakkavad, mõistatab Meeli, kuid mõistab siis korraga, et see käib tegelikult tema kohta. Vaikse lupsatusega vabastab ta vaakumisse imetud huuled Rogeri suult ning laskub tasakesi kükki. Kaks kimalast laskuvad koos temaga. Kolmas võtab sihikule Rogeri näo, mis punastades alla vaatab. Pulgakommiga harjunud suukene saab kiiresti ääreni täis. Kellelegi meenub vanasõna suurest tükist ja lõhkisest suust.

      „Vaata poisile silma!”

      Meeli vaatab kuulekalt üles. Niimoodi muutub küll imemine veelgi raskemaks, kuid Rogeri tuhmistuv pilk annab mõista, et kõik on väga hästi. Vähemalt Rogeriga. Ta hakkab ennast rütmiliselt neiu suunas liigutama, tungides ohtlikult sügavale. Iga siseneva liigutusega punnitavad Meeli silmad silmakoobastest väljapoole. Meeli tunneb end ebamugavalt. Poiss on ilmselgelt kurgunibu kõdistiga segi ajanud. Kus ta küll anatoomiatunni ajal oli?

      „Nii,” kähiseb Harry. „Jäätis!”

      Jäätist võtaks küll, mõtleb Meeli ja tõmbab suure asja suust lopsti välja, tõustes hoogsalt püsti. Rogeri silmad avanevad, pilk selgineb.

      „Mida sa teed?” küsib Harry hämmastusega Meelilt. Klausi kaamera suumib samal ajal Rogeri nõtkelt võnklevale liikmele.

      „Jäätisepaus. Kas pole või?”

      „Mis jäätisepaus? Sa pead seda,” Harry osutab ärritunult näpuga läikivale võnklejale, „limpsima kui jäätist. Saad aru?”

      Möödub tavalisest pikem sekund, siis Meeli mõistab, laseb end jälle kükki, haarab plombiirist kahe käega kinni ning Roger sulgeb igaks juhuks silmad. Meeli pole ammu pulgajäätist söönud. Ta hoiab kahe käega soojast riistast, nagu estraadilaulja, kes ootab kuni kitarristi soolo lõpeb. Roger piilub, mis toimub.

      „Kurat!” See on juba teine kord, kui Harry seda koledat sõna täna kasutab. „Kas sa pole kunagi varem jäätist limpsinud või? Või äkki sulle ei meeldigi jäätis, ah? Ma ei saa aru. Kõik väiksed tüdrukud ju armastavad jäätist!?”

      Meeli vahib „jäätist” oma sõrmede vahel ja mõtleb armastusest.

      „Kuule, Greta, tule siia, näita talle!”

      Greta paneb rahulikult kaamera käest, heidab Meelile etteheitva pilgu ning võtab teatepulga üle. Rogeri silmad tuhmistuvad erakordse kiirusega. Greta on suur jäätisesõber. Tema lemmiksort on Suur Tom.

      „Vaata nüüd. Teed täpselt samamoodi. Selge?”

      Meeli noogutab. Klaus filmib Rogeri nägu.

      Kõik võtavad asendid sisse. Õpetust saanud Meeli ajab isukalt keele suust, matkides ettenäidatud liigutusi.

      „Hoopis teine asi. Vot nii,” noogutab Harry nüüd juba tasasel häälel. Uudishimulikud kimalased jälgivad mängu diskreetse distantsita. Operatsioon „Jäätis” kestab mitu head minutit. Harry filmib roosat noolijat, Greta on keskendunud noolitavale ning Klaus on kükitanud Rogeri selja taha, jäädvustades põnevaid liigutusi karvaste pallikestega. Rogeri nägu keegi ei jälgi. Isegi Meeli silmad on pühendunud täielikult jäätisele, mis tundub talle juba õige hästi peale minevat.

      Korraga kostab vägev lurtsatus, Meeli näkku lendab järjest mitu triipu kleepuvat vedelikku. Pritsmeid maandub ka kahele vahetus läheduses viibinud objektiivile.

      „Kurat!” Harry vannub kolmandat korda. „Mis see oli?” Nüüd on tema ärritus suunatud Rogerile. Noormees pole veel kulminatsioonist toibunud. Justkui transis olles vahib ta ebamäärase pilguga udusse. Peas kumiseb, lihased tõmbuvad krampi ning Meeli nägu tabab uus kleepuv valang. See satub silmadesse, ehmatades tüdruku pikali. Harry vahib tulivihaseid pilke loopides kord kleepuvasse ämblikuvõrku vangistatud Meelit, kord hullumeelsest pilgust toibuvat Rogerit.

      „Ma küsin, mida see peaks tähendama?”

      Roger hingeldab. Toetab siis lõõtsutades käed põlvedele, imiteerides nähtamatul toolil istumist.

      „Mul…” tugeva hingelduse tõttu tulevad sõnad ükshaaval, „tuli… ära… vist.”

      „Vist!?” kraaksatab Harry. „Sa tulistad tüdrukule terve liitri näkku ja ütled selle kohta „vist”! Kas ma ei rääkinud sulle stsenaariumist, mees, ah? Mis tuli peale minetti, ah? Kas kusagil oli juttu tuumapommi plahvatusest, ah? Me teeme siin täispikka mängufilmi, mitte mingit pooleminutilist näovedeliku reklaami!” Harry trambib ärritunult mööda tuba. Tema iga vihase sammuga väheneb Rogeri tuksleva suurtüki sihtimisnurk. Kõik on nördinult vait. Kahetsus hinges, jälgivad Klaus ja Greta Rogeri langetatud pead. Meeli on ennast istukile ajanud. Silmist endiselt pime, otsivad ta kobavad käed tuge, et ennast püsti vinnata.

      Imelik lugu, mõtleb Roger. Ta oli ju täpselt nii teinud, nagu Harry telefonis õpetas. Jõi eelmisel päeval neli liitrit vett ja sõi viis pehmeks keedetud muna. Milles siis nüüd asi? Ja kolm päeva enne võtteid ei tohtinud vahekorras olla. Seda ta mäletas samuti ning seegi tingimus oli täidetud. Kõik pidi olema ju korras.

      „Millal