Amatöör. Armin Kõomägi

lahing.

      „Kurat!” Neljas kord. „Sa pole mitu kuud saanud! On mul õigus?”

      Rogeri nägu annab mõista, et ta pole nende kuude kohta arvet pidanud.

      „Kurat. Kurat! Kurat!! Kurat!!!” Harry üksluine sõnadevalik rõhutab tema sügavat nördimust. Võimatu on uskuda, et see vihast moondunud nägu veel pool tundi tagasi nii sõbralikult kõigile naeratas. Ta trambib mööda tuba edasi-tagasi, vehkides samal ajal kätega üles-alla. Teised, ka Klaus ja Greta, on tõmbunud aupaklikult seinte ligi, kust nad langetatud päi haavatud kotka lootusetut õhkutõusmiskatset tunnistavad. Lõpuks Harry seisatab, moondudes haavatud kotkast veritsevaks pulliks. Ta vahib kordamööda ebaõnnestunud näitlejaid, silmab siis voodil nende riideid, kahmab kogu selle hunniku käte vahele ja siis, tegemata välja, mis kellele kuulub, surub osa Rogerile, osa Meelile otsustavalt sülle. Seejärel tormab ta ukse juurde, tõmbab selle pärani, nii et link otsast lendab, lükkab mõlemad alastuses värisevad kehad välja ja lennutab ukse pauguga kinni. Ta toetab hingeldades selja vastu ust ning vajub vaikselt selle najal kükki, puurides pika tühja pilgu enda ette, odavasse sünteetilisse põrandakattesse.

      Möödub mõni hetk, mis kulub hingamise ja näojume normaliseerumiseks. Siis leiab Harry enda kõrval vedeleva kaamera. Ta tõstab aeglaselt silmad, vaadates Klausi ja Gretat, kes omakorda talle küsivalt otsa jõllitavad.

      „Pole siin midagi vahtida,” ütleb ta väga tasasel, kuid seda kindlamal toonil. „Kõik kuulsid stsenaariumit. Tõmmake hilbud seljast. Meil on üks tund aega.”

      5.

      Rahu

      Andu istus oma kulunud töölaua taga ja tegi… Õieti ei teinud ta midagi. Laualambi kollakas valgusvihk langes ta kätele. Andu keeras neid ühte- ja teistpidi. Olid sellised viiekümnese mehe käed. Andu proovis meenutada, kui vana ta on. Vist mingi viiskümmend kaks või kolm. Igatahes umbes nii.

      Ta oli nüüd juba mitu kuud terveid päevi oma toas istunud. Naine ja lapsed tundusid sellega harjuma hakkavat. Aeg-ajalt hüüdsid lapsed talle midagi, mille peale Andu miskit vaevukuuldavalt pomises. Tavaliselt pominale enam midagi ei järgnenud. Mõnikord oli naine käinud Andu toas, et kas too süüa tahab või nii. Viimane kord juhtus see vist umbes kuus päeva tagasi. Andu oli vaikselt ühte mageveekalade teatmikku lehitsenud ja lasknud naisel ukselävelt oma kampsuniselga vahtida, ise sõnagi lausumata. Vastust saamata oli naine mõne hetke pärast õlgu kehitades lahkunud.

      Andu kuulatas. Kodus tundus olevat kõik väga tavaline. Ükski heli ei viidanud, et miski oleks korrast ära. Hommikune sagimiskära vakatas, kui uks laste ja naise järel sulgus. Naine läks tööle, poiss ülikooli ja tüdruk mingitele kursustele. Üksi olles tõusis Andu oma toolilt ja läks vaatas midagi hamba alla. Mõnikord Andu pesi ennast. Aga riideid suurt ei vahetanud.

      Andul tekkis mõte. Õigemini küsimus. Juba mitu päeva polnud ükski pereliige temaga kontakti otsinud. Äkki nad ei vajanudki teda enam? Aga kas Andu neid vajas? Sellele küsimusele ta vastata ei osanud. Kas nad ikka tunnetavad, et Andu istub kodus, samal ajal kui nemad telekast oma mõttetuid saateid vahivad ja üksteise võidu vaimuvaeseid kommentaare loobivad? Või kui nad kolmapäeva hommikuti söögilauas värske seltskonnaajakirjanumbri esmalugemisõiguse pärast lapsikult nääklevad? Ei, nad pidid ikka Andu olemasolus kindlad olema. Hoidis ju Andu alati oma toa ust irvakil. Just nii palju, et elutoa diivanilt oleks tema tumerohelises kampsunis selg näha. Nad teadsid, et Andu on kodus. Nad teadsid, et Andu lihtsalt istus oma toas ja oli seal nagu veidi omaette. Nüüd juba nädalaid.

      Andule tundus, et talle ei meeldinud enam kodus olla. Talle ei meeldinud ta naine ja talle ei meeldinud ta lapsed. Nad tundusid kuidagi mõttetud. Kogu see nende sagimine oli kuidagi tühi. Nende jutt oli sisutu. Andu ei saanud aru nende olemise mõttest. Ta tahtis neist eemale. Tahtis ära vaikusesse. Vaikus oli suur tunne. Vaikus nagu tõestas oma olemasoluga, et kogu see sigin ja sagin on mõttetu ja jõuetu. Sest kui sagimisel oleks tõeline jõud, siis oleks ta vaikuse ammu lämmatanud. Aga vaikus oli olemas. Kõik muidugi ei märganud seda. Andu unistas vaikusest. Ja mitte ajutisest, mis sisenes Andu pere lahkudes ja lahkus Andu pere sisenedes, vaid pidevast. Ta tahtis üleni vaikusesse imbuda. Niisama kodust lahkuda

      Andu ei suutnud. Mitte, et tal oleks raskusi tee valikul. Ei. Ta lihtsalt soovis lahkuda märkamatult. Karjuvate tagajärgedeta. Kuigi ta polnud sugugi kindel, et tagajärjed karjuvad saavad olla, aga siiski. Igaks juhuks. Lihtsalt vaikselt vaikusesse.

      Ühel õhtul sirvis Andu raamatut vahakujudest. Piltidel oli kujusid kuningatest ja kuulsatest näitlejatest ja poliitikutest ja ei tea kellest veel. Kõik väga tõetruud ja elusuurused. Andu vaatas neid pilte ja otsustas vahakujude tegija üles otsida ning tellida endast vahakuju. Istuvas poosis. Sellise veidi kühmus seljaga, just niisuguse, nagu Andu arvas end oma toolis istudes olevat.

      Ühel päeval toodigi vahakuju ära. Andu asetas kuju oma toolile istuma. Kuju põrnitses rahulikult tema ees olevat kalastajate ajakirja. Tundus, et see kalaasjandus päris huvitas teda kohe. Andu sikutas seljast võidunud kampsuni, tõmbas jalast plekilised püksid ja riietas kuju. Aluspesu väel astus Andu oma toa ukselävele ja vaatas kuju. Siis istus ta diivanile ja vaatas kuju. Siis jalutas ta kööki ja viskas pilgu vilksamisi oma toa suunas. Ta oli rahul. Väga rahul.

      Uks avanes tol õhtul tavalisel ajal, päästes tuppa naise ja laste elava sädistamise. Nad olid oma kirevate päevasündmustega nii ametis, et ei märganud, kuidas sulguvast uksepraost hõljus hääletult välja kellegi tuttav siluett. Andu töötoa uksepraost paistev tumeroheline kampsuniselg aga hoolitses selle eest, et kõigil oleks endiselt turvaline ja hea.

      6.

      Kuidas saada ettevõtjaks

      Ma hakkan kirjanikuks. See on otsus. Mulle on alati kirjutamine rohkem istunud kui rääkimine. Välja arvatud purjus peaga muidugi. Siis võib rääkida ka. Kuid siis on oht, et keegi ei kuula. Teevad näo, nagu kuulaks, naeratavad lausa noogutades, aga tegelikult ei kuula. Surisevad omaette, nagu serverid pimedas kabinetis, innustades sind oma lugudes järjest kõrgemaid fantaasianoote võtma. Ja nii sa siis hõljudki: silmad suletud, nägu pööratud taevalaotusse, vahutavast suust looklemas multidimensiooniline muinaslugu. Kuid mitte keegi ei kuula. Kõik surisevad omaette. Ja see ühendatud surin, mis sulle tundub kui taustaks sobilik kerge juuliõhtune ritsikakoor, on tegelikult suristajate peas nii vali, et ka vormel ühe kiirenduslärm tunduks neile kui koju kiirustava kimalase väsinud V6. Ühesõnaga: mahakkankirjanikuks. Kirjutan lugusid, teenin raha, olen väikest viisi ettevõtja, iseenda peremees.

      Vello sammus oma kõige kindlamat sammu. Käed taskus, pilk kinnistunud millelegi, mida polnud olemas. Inimesed, kellest ta vastuvoolu möödus, ei suutnud millegagi Vello tähelepanu köita. Kuid Vello siiski tajus neid. Kaaskodanikke märkav alateadvus oli see, mis Vello sammu nii otsustavaks lihvis. Mis mõte on näidata, kui pole vaatajaid? See oli alateadvuse salapärane taktika, mis toimis Vello sees, kuid mis Vello mõtlevast analüüsivõimest targu kaarega eemale hoidis. Samm kiirenes. Vello keha kaldus ettepoole. Ta tundis, et miski segab. Käed! Vello tõmbas käed taskust ja nendega õhus aktiivselt aerutamine aitas tal paremini hoida tasakaalu. Ning vastutulijatele jättis ta veel veenvama mulje kui varem.

      Persse! Millest ma kirjutan? Alateadvus? Salapärane taktika? Kas on võimalik niimoodi kirjutada? Mul ei ole ju vähimatki aimu, millest see lugu vestma peaks. Kes on tegelased? Mis nende vahel toimub? Murdepunkt? Üllatus? Ja mis kuradi nimi see Vello veel on? Nii, sulgeme silmad ja kujutame ette: Vello. Vello! Vello? Vello on kulunud nailonjopes kummaliselt naeratav pensionieelik. Lääpa tallatud Tartu tossud jalas. Huh, kas me sellist Vellot tahtsime? Õnneks on külmikus mõned õlled.

      Verner tõmbas sügava mahvi, hoidis suitsu hetke kopsus ja puhus siis suud viisakalt vasakule väänates vestluspartnerist napilt mööda.

      „Oled sa endas kindel, mu poeg?” küsis naine. Sõrmed kohvitassil reetsid närvilisust. Verner vastas aeglase noogutusega. Ta oli endas kindel. Ja isegi kui ei olnud, ei omanud see tähtsust. Tähtis oli tõestada.

      „On