Amatöör. Armin Kõomägi

klassifitseeriks? Idanaabri külmaverelise luuraja või pohmellis unehäiretega sutenöörina? Mõlemad oleks päris uhked ametid. Ilmus näitsik, naeratus grammi võrra koketeerivam kui algul, ja asetas tellitu lauakesele. Verner vastas naeratusele jäiselt ja kohtus seetõttu tasemel tuharatega murdosa sekundi võrra varem kui eelmisel korral. Soov püsis endine. Täitsa tore oli lahkuvat teenindajat vaadata. Niipea kui teenindaja letini jõudis, viipas Verner ta jälle tagasi.

      „Ma paluksin veel ka tänase lehe.”

      Näitsik noogutas ning Verneri rõõmuks pööras taas tema poole kaks tuttavat kehakumerust. Saabus leht. Verner tänas ning enne kui sukeldus paberuudistesse, heitis veelkord tunnustava pilgu lahkuvatele tuharatele.

      Töö juures oli Verner lehest ainult koomikseid lugenud. Töö ise oli nii tapvalt nüri, et seda mingite argiste päevauudistega vürtsitades oleks kergesti võinud suitsiidini jõuda. Seega olid Garfield ja Dilbert teatud mõttes Verneri elupäästjad. Nüüd, vaba ettevõtjana, ei peljanud ta alustada politseiuudistest. Verneri nägu tõmbus rõõmsaks. Uskumatut enesetappu kirjeldava artikli peategelase nimi ühtis Verneri naabrimehe omaga. Artikli autor, nooruke reporter, usutles nõutut politseikomissari, kes kahtles sügavalt säärase enesetapu võimalikkuses ilma kõrvalise kaasabita. Verner naeratas võidurõõmsalt ja tellis tuharatelt ühe väikese konjaki. Kalleima, mis kohvikus saadaval.

      7.

      Kättemaks

      Kolm neljandikku kõigest on pask, mõtles Fred. Ta kergitas kannikat ja vaatas sitapotti. Tal oli õigus. Junnide hulk kusekollase vee suhtes vastas igati äsjasele avastusele, kuigi Fred polnud just väljaheiteid silmas pidanud. Mõnus oli sittuda. Eriti siis, kui pidid tükk aega kannatama, enne kui päästva klosetini jõudsid. Sool puhastus, hing puhastus. Kerges kehas kerge vaim. Tundus, et soolikas on selleks korraks puhas. Aga kuidagi kahju oli nii ruttu tõusta. Prill-laud oli mõnusalt soojaks istutud. Tavaliselt oli Fredil peldikus lugemine ühes, kuid seekord oli häda keset supermarketi külastust tabanud ning siin Fredil muidugi kirjandust kaasas polnud. No pole viga. Ongi rohkem aega enda ümber silmitsemiseks. Peldiku riiv rippus õnnetult väljaväänatuna. Mingid tõprad olid seda nii kõvasti logistanud, et pidas veel vaevalt ehk ühele või kahele ärritunud uksetõmbele vastu.

      Otsekui äsjase analüüsi kinnituseks haaras kellegi kärsitu kämmal lingist ja tõmbas ukse valla nii, et vaene riiv kaarega vastasseina kraanikausside rivi alla vuhises.