Amatöör. Armin Kõomägi

et kui ma teda nüüd enam kunagi ei näe, et siis ma tapan ennast ära. Ta oli ju mulle nii selge vihje andnud ja mina, tead, mina ainult kõõksun ja kääksun ja ei saa sõnagi suust, nagu napakas tead. Ma olin nii vihane, raisk, et sa ei kujuta ette. Ei kujuta, mis sa vaidled! No ei ole, see oli hoopis midagi muud. Ausalt, noh, sa poleks mind ära tundnud, tead. No mis tegin, mis tegin?! Järele mõtlesin. Tead, ma mõtlesin, et kui ma ei suuda tema ees sõnagi suust saada, siis mõtlesin, et kui ta äkki helistab mulle, et äkki siis saan. Ma kirjutasin väiksele paberile oma mobla numbri ja nime ja mõtlesin, et no ta lihtsalt peab veelkord tulema. Lihtsalt peab noh. Kas tuli? Mis sa arvad, miks ma sulle kolm päeva helistanud pole. Ma ei saanud. Ma ulgusin kodus. Ma olin esimese päeva lõpuks omadega nii läbi, et pidin oksele hakkama. Tead, ma vahtisin iga kord, kui keegi uksest sisenes, et ega see tema ei ole. Kaheksa tundi jutti! Ma ei läind lõunale ka, et äkki tuleb just siis, kui mul juustuvõileib ees on. Ma ei tahtnud õhtuti koju minna ja lunisin ennast veel paariks tunniks kassasse. Ja niiviisi kolm päeva jutti. Kujutad sa ette? Täna hommikuks olin ma omadega nii läbi ja täiesti lootusetu, et viskasin oma valmiskirjutatud sedeli minema. Mõtlesin, et kui ta täna ka välja ei ilmu, siis hüppan peale tööd trammi alla. Ausõna, nii mõttetu tundus kõik. Mis asi? Mina ise! Ma tundusin iseendale nii mõttetu inimene, et karju appi. Prints kappab valgel hobusel kohale ja mina ei suuda lihtsalt suudki lahti teha. Taevake! Mul tuleb praegugi veel pisar silma. Nuuks. Oh jah, ja siis see juhtus! Täna! Ta tuli. Üsna hommiku poole, tead. Ma just mõtlesin, et mis trammi alla hüppan, et kas uuema või vanema. Vanem tundus kuidagi kohutavam ja valusam. Selline kriiksuv, tead, et ajas külmajudinad ihule. Mõtlesin, et hüppan ikka uuema alla. Kuidagi viisakam pilt ikkagi. Noor kaunis, murtud südamega neiu euroremonditud trammirataste all. Nuuks. Ja siis ilmus ta mu ette, nagu ei tea kust. Nagu taevast oleks kukkunud, tead. Ta vaatas mulle nii imelike silmadega otsa ja ta ei olnud mitte midagi ostnud, lihtsalt seisis seal, nagu annaks kohe otsad. Ma olin nii šokkis, tead. Ma ei suutnud mitte midagi teha. Siis ta nagu võpatas korraks ja võttis riiulist ühe asja ja ma lõin selle kassast läbi ja ma ei vaadanud kordagi, et mida ta ostis. Ma vahtisin kogu selle aja talle otsa ja pisarad voolasid mööda mu põski. Ja tema vaatas mind ja sellise pilguga, et tead ta võtaks mu kohe sealsamas sülle ja kallistaks nii nunnult, tead, et see olekski maailmalõpp tead, sealsamas, jah, vot nii vot. Ja siis ta andis mulle oma pangakaardi. Kuldkaart. Tead sellised on ainult huippurikastel, voh. Ja ma tõmbasin selle läbi ja siis küsisin dokumenti ja siis ta andis ja tead, mis mina tegin? Ma ei kirjutanud sinna mitte tema juhiloa numbrit, vaid oma moblanumbri ja nime ja panin veel millegipärast allkirja ja siis ulatasin talle tagasi ja ütlesin, et külastage meid palun jälle ja pühkisin pisara ja vist isegi naeratasin. Nuuks. Ja tema, kui ta tšeki ja kaardi võttis, puudutas mu kätt, issand kui soe see oli, ja ütles, et kohe kindlasti. Ma oleksin tahtnud selle käe otsast rebida, et see siis igavesti omale vastu põske suruda, sest tead, ma mõtlesin, et kui ta nüüd jälle kolm päeva ei tule, siis ma hüppan vist rongi alla. Kõige vanema ja koledama rongi alla. Nuuks. Oota, ära päri kohe! Las ma kogun ennast. Nuuks. Oota. Nii. Huh! Ja nüüd, sa ei usu oma kõrvu: ta just helistas mulle. Ma pidin püksi tegema! Ja tead, mis ta kõik rääkis? Issand jumal, et ma ära ei minestanud! Ta arvas, et ta ei meeldi mulle ja ta ei saanud kolm päeva magada ja oli öö läbi vaid minu peale mõelnud ja siis ei pidanud ta lõpuks enam vastu ja otsustas, et istub oma mersusse ja põrutab kaljult alla. Ja ta juba sõitis ja siis äkki mõtles, et tuleb veel viimast korda mind vaatama, et hüvasti jätta või nii. Ja siis ta tahtis harjumusest tšekki prügikasti visata, aga tšekk lendles prügikastist mööda ja tema ei tahtnud linna reostada ja võttis selle üles ja oli korraga näinud, mis ma sinna kirjutanud olin. Ja siis ta ei sõitnudki kaljult alla. Nuuks. Ta kutsus mu homme teatrisse. Luikede Järve vaatama. Ja siis peale seda restorani. Astoriasse. Tead küll, see rikaste ja ilusate koht. Issand jumal, ma olen õnnest segane. See on nagu muinasjutt. Nuuks. Tead, kas sa mulle oma stringe saad homseks laenata? Ja neid push-up kopsukaid, neid roosasid, ah? Pliis!?

      Tsau Reiks, mina siin. No mis möllad, gängster? Selge sott. Mul? Mul on kõik tips-tops. Bimbo on käes. Ole vait, raisk! Hahhahaa. Mine pekki, raisk. Ei no läks vähe üle nädala, pohhui pole või. See-eest on bimbo täiesti märg. Ei no täiega tilgub. Hahhahaa. Mõnus mees! Okei, shutup, kuulab nüüd mind ka väheke! Homme kell 10 tuleme Estoniast onju. Ah, ole vait, pede. Mis ajast mind ballett keppind on? Hea mees! See on mängu osa, et oleks ikka täielik värk, mõistad? Kuula! Tuleme onju läbi Tammsaare pargi, hüppate mulle kahekesi vastu onju, maskid peas, küsite suitsu, noh nii suht ülbelt, tead küll, onju. Hahhahaa. Ole vait, raisk, las ma räägin edasi. Nii. Paneb mulle väikse tou kõhtu onju. Ei, mine pekki, näkku ei pane, sa loll ei oska näkku lüüa nii, et jälge ei jääks. Nii, kukun pikali, onju, haarate eide kaenlasse ja kohe autosse. Vaadake, et ta piuksu ei teeks. Kõik peab toimuma maru siva. Nagu ahvikiirusel. Oota, kesse kurat nii ütles. Mida? Noh, et ahvikiirusel. Ah, pohhui. Nii ja kohe jehhatt. Punkrisse onju. Seote laua külge, süütate küünlad, musa peale, alustate rituaaliga pihta ja ootate mind. Mul ei lähe kaua, mul on riided ja mask autos. Nii ja mina olen esimene, selge?! Ärge tõmmelge, kõik saavad, kiiret pole. Kui isu täis, siis ma tõmban vaikselt lesta, vahetan riided, lendan äkki paugust peale ja klobin teid natuke tema nähes. Kui kõvasti või? Noh see sõltub sellest, kui kõvasti ma teilt pargis pasunat saan. Hahhahahaa. Okei onju, lasete jalga, maske peast ei rebi. See on kõige tähtsam! Tahaks ju edaspidi ka Stokist õlmarit osta või mis? Hahhahhahhaa.

      4.

      Amatöörid

      Sohvri uimane hääl teatab peatuse nime. Roger võpatab ning trügib energiliselt ukse poole. Hommikune buss on ebameeldivalt pungil ning väljujaid on vähem kui pealetulijaid. Kuhu nad kõik küll mahuvad, imestab Roger. Kaenlaalused on ilmselgelt märjaks tõmbunud. Roger painutab nina neile lähemale. Deodorandi ja higi segu. Õnneks mitte kõige hullem.

      Odav äärelinna hotell asub mugavasti bussipeatuses, justkui oleks see mõeldudki töölt koju saabuvatele, kuid millegipärast teelt eksinutele ulualust pakkuma. Roger astub ettevaatliku sammuga fuajeesse, kus unelev administraatorineiu ei tee sisenejast välja. Selline diskreetne ükskõiksus mõjub noorukile rahustavalt. Ta pöördub sinna, kus arvab trepi olevat. 369. Sellise numbriga tuba tuleb üles leida.

      Kerge kõhedus ja lapselik uudishimu kleebivad noormehe kõrva tasakesi uksele, et toast kostvast sotti saada. Keegi mees seletab midagi energiliselt. See peaks olema Harry – tema valjuhäälne bariton tundub telefonivestlusest tuttav. Veel kostab üks mahedam ja vaiksem mehehääl, ning mõne sõna poetab ka kergelt kähiseva häälega naine. Viimase hääl painutab Rogeri selja vibuna sirgu ning silmad imestusest pärani. Oleks oodanud veidi nooremat häält, ausalt öeldes. Peale hetkelist tühjussepõrnitsust ta rahuneb. Saagu mis saab, lööb noormees mõttes käega. Pappi on vaja, kepist rääkimata. Higine käsi vajutab lõpuks lingi alla.

      „Ahhaa!” hüüab teistest lühem, jässakas, punase näoga mees. Ta uudistab sisenejat, paljastades naeratuseks suured kollakad hambad. „See ongi siis meie mister kakskümmend senti. Roger, nii vist oli su nimi?”

      Roger noogutab ja pistab higise pehme käe mehe pakutud tugevasse sooja kämblasse.

      „Rõõm sind näha. Mina olen Harry ja need seal,” Harry noogutab üle õla, „on minu assistendid Klaus ja Greta.”

      Klaus mõõdab Rogerit rahulikult pealaest jalatallani, tekitades viimases senitundmata kummalise tunde. Greta asetab käed rinnale risti. Temagi elukogenud pilk loob noorukis ebamugavustunde. Kuid see on eelmisest mõnevõrra erinev. Õppealajuhataja ja prostituudi segu, proovige ise.

      „Harry, kas sa ei arva, et ta on liiga noor?” küsib õppealajuhataja Rogerilt pilku pööramata.

      „Jaa, Roger on tõesti noor,” möönab Harry endiselt Rogerit jälgides, ikka veel lai naeratus suul. „Aga liiga noor? Ma ei usu. Roger, kui vana sa olidki?”

      „Kaheksateist,” valetab Roger kaks aastat juurde.

      „Mis sina arvad, Klaus?”

      Klaus mudib lõuga, tema silmis välgatab miski. Võib-olla uudishimu, aga võib-olla midagi hullemat.

      „Keera ennast ringi,” palub