Amatöör. Armin Kõomägi

sa sellest rääkida ei taha? Oled sa ikka kõigele mõelnud? Kust sa kliente saad?” Naise silmad ekslesid laual. Ta oli segaduses: tema poeg, kes oli paarkümmend aastat maksuametis karjääriredeli ülemiste pulkadeni ulatamata odavat kontoripinki nühkinud, oli otsustanud loobuda palgatööst ja asutada oma äri.

      „Rahune, ema, nad tulevad ise minu juurde ja mina aitan neid. See on õige asi, usu mind. Ja pealegi, ma vajan sinu abi. Raamatupidamist vaja korraldada.” Verner rääkis nagu algklassi õpetaja emakeele tunnis. Aeglaselt ja sellise enesestmõistetavusega, et raske vastu vaielda. Naise heitunud pilk otsis tugipunkti. Korraks vilksas see poja enesekindlale näole, pudenes siis närviliselt tagasi kohvitassile. Niiviisi alistunult pressis ta huulilt väeti märkuse:

      „Jätaksid vähemalt selle suitsetamise mahagi.”

      Verneri näolt tõusis lendu võidukas muie.

      Verner? No igatahes veenvam kui Vello. Õlu on otsas. Õnneks külmik veel toidab meid. Joodab, vabandust. Mis me selle Verneriga nüüd edasi siis teeme? Enesekindel samm, dialoog emaga. Mis edasi? Äkki peaks nüüd ühe raju seksorgia korraldama. See raudselt müüks. Vabariigi maksuhaldurite kevadine pervomaraton? Ei tea, hoian pärastiseks. Nii, üks pilsner palun. Aitäh!

      Eriliselt sitt sügisilm kostitas õhtuhämaruses ruttajaid külma ja niiske tormiga. Verner, kunstnahast portfell tihedalt kaenla alla surutud, otsis kasvavate lompide vahel kõhklevate hüpetega kuivemat koduteed. Ootamatult pikast lombist üle lenneldes leidis Verner end kindla kõnniteeplaadi asemel millelgi libedal maandumas.

      „Sitt!” pomises vihane Verner. Tal oli õigus: koera oma.

      Lõpuks hakkas paistma Verneri kortermaja. Selle ees toretsev naabrimehe uhke kuuesajane mersu varjas oma kandilise üleolekuga trepikoja tagasihoidliku ukse. Verner võttis kolm astet korraga ja jõudis hingeldades oma kolmanda korruse korterini. Koera väljaheide Verneri kingatallal haaras endale pisikeses esikus ebamugavalt suure osa tähelepanust. Verner käis kusel, pesi käed, vahetas kontoririided koduste hilpude vastu ja suundus kööki, et veidi keha kinnitada.

      No ja nüüd mis? Veel üks pilsner? Sobib.

      Uksekell. Vastik heli eriti vastikul ajahetkel. Kes see küll olla võis? Naabrimees, kes muu. Kui ei läheks ust avama, mõtiskles Verner. Otsekui selle mõtte peale protesteerides, andis uksekell endast uuesti märku. Veel vastikumalt kui enne. Verner vahtis sülditükikest kahvli otsas. Ukse taga on keegi. Tõenäoliselt naabrimees. Tahab midagi. Verner tahab ka midagi ja pistab süldi suhu. Maitsev sült. Uksekell jälle. Kurat! Verner viskas kahvli taldrikusse ja tõusis püsti.

      „Mis oli?” küsis Verner.

      Naabrimehel olid punased silmad. Justkui äranutetud. Värisevad käed näppisid närviliselt kalli disainteksa logoripatsit. Vahtis Vernerit nagu amnestiat anuv pangaröövel.

      „Ma pean suga rääkima, Verner. Sa oled ju hea inimene.”

      Hetk umbusklikku mõtisklust, siis juhatas hea inimene naabrimehe kööki, kus viimane paaritonnise väljamaa märjukese lauale upitas.

      „Et väike naps või?” küsis Verner.

      Naabrimehe langetatud pilk noogutas. Või oli see lihtsalt mingi värin. Vahet polnud. Verner valas kaks pitsi välja, jäi siis naabrimehele teeseldud osavõtlikkusega otsa vaatama ja sõnas üsna käskivalt: „Räägi ära!”

      Õlu on tore jook. Võtab janu ja hakkab mõnusalt aeglase tempoga sarve. Viimasel ajal joon rohkem lahjat pilsnerit. Hakkab veel aeglasemalt sarve, kui tavaline. See on nagu orgasmi edasilükkamine. Jood lahjemat ja pikemalt ja lõpuks on ülihea. Need kanged õlled ei kõlba kuhugi. Tõstad pudeli suule ja enne kui ära jõuad võtta, on jutt juba üsna udune. Nagu pubeka vahekord. Nii kui sisse saad, nii kohe tulistad. Mõnikord ei jõua sissegi pista. Käid ringi nagu mõni lollakas, automaadivalang vasakus taskus loksumas.

      Naabrimehe langetatud pea alla oli tekkinud väike lombike. Pisaratest. Verner tõmbas andunult suitsu ja piilus korraks kella. See hädavares oli oma finantstragöödia üksikasjad esitanud täpselt kolmveerand tunniga. Uudised jäidki täna nägemata. Verner tõusis, astus köögiakna juurde ja vaatas välja. Naaber nuuksus alistunult. Väljas prügikonteinerites askeldasid kaks asjalikku meest. Tundus, et maksuprobleemid polnud nende ampluaa.

      „Mis ma teen, Verner?”

      Üks prügikastimeestest keksis erutatult ümber kasti, vehkides Stockmanni kilekotiga, nagu oleks jõuluoste sooritama tulnud. Teine kükitas konteineris, kust ta aeg-ajalt püsti kargas ja paarilisele uhkelt mõne leiu ulatas. Igati mõistlik tööjaotus.

      „Mis sa minu asemel teeksid, Verner?” nuuksus naabrimees.

      Verner jälgis majaesist kadedakstegevalt asjalikku toimetust. Ei olnud seal rahamuresid, vaid ratsionaalne ellujäämistoimkond.

      „Sinu asemel?” Verner kratsis mõtlikult habemetüügast. „Aknast hüppaks alla.” Kunagi neljandas või kolmandas klassis saadeti mind mingile koolidevahelisele võistlusele meie kooli esindama. Joonistamises. Nimelt arvas minu joonistusõpetaja, et olen ses vallas tegija. Mina olin vastu. Mulle tundus võistlemine sellises kategoorias kohatu. Kuidas saab joonistust mõõta? See ajas mind nii vihale, et ütlesin, et mina ei lähe. Õpetaja oli aga põikpea ja raius omamoodi meelitlevalt, et minusugune geeniusehakatis võiks seal klassi näidata. No kurat, mõtlesin, näitan teile klassi. Pandi siis kõik noored riigi pintsligeeniused ühte suurde saali istuma, anti paber, värvid ja kolm tundi aega, ning läks. Täpselt poole tunni pärast, kui tõsisemad loojad alles unistavalt lage uurides sähvatust ootasid, tõstsin mina oma töö hindamiskomisjoni ehmunud pilkude ette. Ühesõnaga au ja kuulsus läks kusagile mingi rajooni oivikule, samal ajal kui meie kool sai häbistava viimase koha. Tuju läks kohe paremaks.

      Öö. Verner oli just jõudmas une viiendasse staadiumisse, kui korraga äratas teda seina tagant kostev lärm. Naabrinaise kriiskav betoonitagune hääl mõjus efektiivsemalt kui poolemeetrise läbimõõduga vana äratuskell. Kostis keskmise suurusega mööbliesemete purunemist, uste paukumist, odavavõitu keraamika klirinat. Seejärel imiteeris naabrimees surmavalt haavatud möirgavat ulukit ning vaikis äkitselt. Sekund hiljem kostis kusagilt kaugusest tume mütsatus ja Verner uinus taas. Kümne minutiga jõudis ta une kolmandasse staadiumisse. Sealt äratas ta uuesti kiirabi huilgamine. Unisena loivas Verner aknale ja jõudis märgata naabrimehe väärastunud keha, mida kaks parameedikut kanderaamil autosse lükkasid. Nüüd sai lõpuks rahus magada.

      Kerge sammuga astus Verner järgmise päeva õhtul kodu poole. Päevastest asjatoimetustest väsinud, kuid õnnelik. Portfellis tassis mees äsjasoetatud firma pabereid. Verneri oma firma. Sada protsenti. Helge tulevik hämaras õhtuniiskuses. Jäi sada meetrit armsa trepikojani, kui selle ette vurav kiirabiauto Verneri kahe sogase lombi vahele naelutas. Meditsiinitöötaja talutas sidemesse mähitud naabrimehe ukseni, viipas siis käega hüvastijätuks ja punase triibuga auto võttis paigalt. Mida kuradit, mõtles Verner. Naabrimees – ja elus. Mossitades alustas Verner igaõhtust trepist ronimist. Siis aga, ei tea kust, tabas päästev mõte Vernerit otse otsaette, nii et viimased sammud läksid juba lustliku lennuga. Jõudes kolmandale korrusele, keeras ta otsustavalt oma uksele selja ning surus nimetissõrme naabri kellanupusse.

      Huvitav, mitu õlut peab ära jooma, et mõni hea mõte tuleks? Või pole viga mitte koguses, vaid margis? Mida kuradit kõik need Vonnegutid ja Bukowskid jõid, et neil nii vahvad lood paberile tekkisid? Corona, Budweiser, Miller? Ja mis mul siin on: Pilseni tüüpi õlu, villitud eksklusiivselt Säästumarketile. Äkki ma tarbin liiga eksklusiivset märjukest ja see ongi põhjuseks, miks jutt üldse ei edene. Imelik, mul on viies lehekülg käsil, ja õllekestasid on üks, kaks, kolm, neli, viis. No kurat, Vonnegut, müts maha sinu ees. Mitmesaja-leheküljelised romaanid – peab ikka magu olema. Põiest rääkimata.

      Kell oli mõnusalt üksteist täis tiksunud. Hommikul. Verner astus peatänava kohvikusse. Seal tervitas teda suurlinna turvaline, anonüümne sagimine. Väike ümar lauake leidis enda tagant rahuloleva mehe. Saabus valge põllega näitsik, tervitas ja küsis. Verner uppus hetkeks helesinistesse provintsitari silmadesse ja teatas oma soovi. Neiu keeras noogutades minekule, esitledes oma tasemel tuharaid ja tekitades sellega Vernerile veel