Amatöör. Armin Kõomägi

talle salamahti kaksiratsa otsagi istuda. Pikkamisi tekkis Kevinil tunne, et ta kogeb midagi väga erilist. Midagi, mida nende kaunitaride mehedki ei koge. Midagi, mis saab omaks vaid talle, Kevinile. Kevin tajus end erilise ja tähtsana. Ta imetles end ja oma õnne ning hakkas mõtlema tulevikule. Kauaks ei saanud ju Kevin siia müügisaali jääda. Ühel päeval pidi tulema kindlasti üks kaunitar, kes Kevinist sissevõetuna ei suuda temata siit poest lahkuda. Ta ostab endale Kevini ning neist saavad väga lähedased sõbrad. Kevin süleleb teda igal hommikul ja õhtul ja millal aga vaja.

      Kaua ei tulnud seda päeva oodata. Ühel pärastlõunal sisenes vannitoanurka asjalik ehitusmees. Ta märkas kohe bideed. Uudistas seda siit ja sealt ning valis mobiilil numbri. Kevin kuulis teda rääkimas kellegi preiliga. Mees kinnitas, et oli leidnud just sellise bidee, nagu preili soovinud on, ja küsis, kas võib selle kohe ära osta. Töömehe näoilme reetis, et vastus oli jaatav. Kevin oli väga põnevil: lõpuks ometi saab ta endale oma isikliku preili! Ta kujutas juba ette tulevasi intiimseid embusi ning kuidas Kevini värskendav veejuga sasib hellalt jumalikke udemeid. Ta oli ette ära armunud.

      Mees maksis arve, tõstis Kevini furgoonautosse, sõitis eliitrajoonis vastvalminud eramu ette ja paigaldas Kevini vannituppa. Vannituba oli avar ja luksuslik. Kevin vaatas ringi ja tundis vanni, valamu ja vesikloseti kadedaid pilke endal. See pakkus talle suurt rahuldust.

      Järgmisel päeval kolis pererahvas sisse. Päev otsa kolistati asjadega. Tassiti ja lohistati, pakiti lahti ning täideti kappe ja riiuleid. Kevin kuulatas inimeste hääli. Inimesi oli kolm: üks vanem mees, üks vanem naine ja preili ise. Kevini oma preili! Ja veel nii kauni häälega, et Kevini kujutlusvõime kinni jooksis. Kui väga kaunis pidi olema neiu, kelle hääl nii sulnilt kõlas!

      Õhtul enne voodisse heitmist pidi aset leidma Kevini esimene kohtumine oma uue kallimaga. Juba kõlasidki helid, mis viitasid selle oodatud sündmuse peatsele saabumisele. Kevin oli nii erutatud, et ta otsustas silmad sulgeda ning avada need alles siis, kui tema perenaine tal juba peal istub. Nii oligi. Perenaine askeldas kraanikausi juures, tegeles vist meigiga, siis pesi hambad ja siis… siis oligi kord Kevini käes. Raske prantsatus, millega perenaine tema otsa istus, ehmatas veidi Kevinit. Kui ta aga silmad avas, et naeratades oma noore emanda armukinku tervitada, ehmus ta sootuks. See… See oli… See oli kortsus ja kole! See ei olnud üldse selline, millest Kevin unistas. Kevin vaatas üles. Naine oli vana. Väga vana! Kevinil hakkas paha. Ta tundis endal vanni ja kraanikausi ja vesikloseti parastavaid pilke. Samal hetkel kõlas koputus uksele: ”Ema, ma siis jooksen nüüd! Loodan, et sulle ja papale teie uus korter meeldib. Tšau!”

      Külmavärinate saatel möödus Kevini pikim ja painavaim öö. Kas ta pidi tõesti kannatama seda piinavat vaatepilti oma päevade lõpuni? Kuni vanad kord surevad ning uued majaomanikud ta koos muu sisustusega prügimäele saadavad? Asotsiaalidele ja kajakatele täissittumiseks! Kevin oleks tahtnud end karjudes maast lahti kiskuda ja tagasi poe müügisaali kaunitaride juurde putkata, kuid ta oli ju kõigest bidee, kes määratud olema seal, kuhu ta iganes viiakse. Ja nüüd oli ta viidud – vaata et surnukuuri. Tema, kelle süles noored mahlakad piigad end õndsatena tundsid. Ta ei väärinud sellist saatust. Suur murepisar ilmus Kevini tilale.

      Hommik. Kevin kiirustas tööle, tee peal oma öiseid segaseid tundeid analüüsides. Miski temas ütles, et ta vajab muutusi. Ta astus tsehhi, vahetas rõivad ja koputas Erikssoni uksele.

      „Härra Eriksson,” lõõtsutas Kevin.

      „Mis on, poja,” ei tõstnud ülemus aruannetelt pilku.

      „Ma ei taha enam bideesid pakkida.”

      Eriksson tõstis pilgu. Ta vaatas imestades noort meest enda ees. „Mis jutt see on?” ei varjanud Eriksson oma üllatust.

      „Ma ei saa, noh. No ei saa!”

      „Mis siis on?”

      Kevin vaikis punastades ning tasapisi muutus üllatus Erikssoni näol mõistvaks naeratuseks. Ta toetas selja toolileenile, viibutas käes pliiatsit ja lausus:

      „Las ma arvan. Iga kord, kui sa seda kuradi bideed puudutad, mõtled sa nendele kuradi tuttidele, mis selle pealt kõik läbi hakkavad käima!?”

      Kevini langetatud pea noogutas vaevumärgatavalt.

      „Olgu. Saad teise töö.”

      Sel päeval ei maitsenud võileivad Kevinile kuidagi. Muserdas neid seni, kuni need päris lödiks muutusid. Suus ringleva suutäie sülgas ta ämbrisse ja tõmbas järjest kaks sigaretti. Täpselt kell 12.15 astus õue Eriksson ja teatas tähtsalt, et töö ootab tegemist. Viimast kõhvi tõmmates tundis Kevin endal ülemuse sarkastilist pilku. Ta suundus oma töökohale, võttis haamri ja asus meeste pissuaarile kasti ümber klopsima.

      3.

      Prints

      No tsauki, mina siin, mis teed? Aaa. Ausalt või? Jajah. Okeiokei. No muidugi mõistan. Tead, mis mul on? Tead, tema ilmus täna hommikul välja. Oli jälle nii šikilt riides. Tead, papiga vist üldse kitsas pole mehel. Lõhnakas on ka selline peal, et vist läheb iga kord terve pudel ära. Vau! Ei no ausalt, sa ei usu või? Ei no tõega. Kuula. Ta käis ju eelmisel nädalal iga päev ja iga kord just minu kassas. Issand ma ei tea ju, äkki ta on palju rohkem käind. Äkki käis siis ka, kui pold minu vahetus, noh, mõistad. Ei no täitsa lõpp. Saad aru, ma ise ka algul mõtlesin, et jõle imelik, muudkui käib ja naeratab, onju. Aga noh, kui ta rääkima hakkas tead, siis mul hakkas nagu koitma. No mis, no mis. Et kutil on tõsi taga, no mis. Millest vä? No kuule, kui keegi sulle ikka nii pikalt otsa vaatab, et järjekord nihelema hakkab, siis ikka peab midagi olema, eks ole. Ah, mis sa seletad. Ise sa oled erutatud. Kuule, kui sa oleksid minu asemel olnud, sa oleks juba ammu ära abiellunud. Tead miuksed silmad tal on? Oooh. Sa seda Pandeerast oled näind? No tead ju küll, see itaalia poiss, kes Zorrot mängis. Vot, vot. Siuksed põlevad silmad. Oihh, tead, mul käib külm jutt üle selja, kui ta mulle otsa vaatab. Ja ta hääl! Sa lihtsalt ei kujuta ette. Sihuke mahe, tead, ja madal. Ma võiks kohe kassas riided seljast rebida ja kohe taga lindile heita. Üldse ei kotiks, mis teised mõikaks, usud või? Ah, mis sa jamad, hihii. Ma tegin niisama nalja, hihii. Ma ei saa ju nii šefi töökohaga ometi riskida, lollakas. Proovi ise, tead, Stockmannisse tööle saada. Saad aru, onju, peab ikka välimust ja mõistust ja kõike olema. Ega nad igat ühte sinna ei lase. Eei. Seal käivad ju igasugu rikkad ja väljamaalased ja. Tead, ma algul mõtlesin, et see ka üks itaalia mees on. Ja tead, kui ta siis iga kord mulle oma vahemere naeratust tegi, siis tead, ma mõtlesin, et äkki on mingi modelliagentuuri omanik, või nii. Et tahab mind modelliks saada, noh, mõikad? Ega see Carmen Kass leiti ju kusagilt vaptšee Raplast või kusagilt ülesse ja kohe hopsti sinna njuujorki. Ei no tõega, mul ju kõike on, onju. Äh, mis? Kuule, need tehakse tänapäeval paari tunniga korda. Muidugi noh. Siin naised rääkisid, see on köki-möki, ainult rulli küsimus. Tead, ma juba kujutasin ette, et vedelen Hispaanias onju, lamamistoolis onju ja kõiksugu meikarid ja soengutegijad muudkui sebivad mu ümber ja kus siis hakkavad välklambid sähvima, tead. Ja mina muudkui naeratan ja tema vaatab mind eemalt ja ka muudkui naeratab ja siis kui plõksud tehtud, tead siis lähme koos jahedasse basseinivette sulistama ja siis väike krõps tead, hihii ja siis õhtul, onju, tema lahtise mersuga kuskile restosse, onju. Vau. Kuidas tundub, ah? No kuule, jäta, unistada ka ei või? Ei, eesti mees, tead, täiesti eesti. Aga kui sa teda vaid näeksid. Täielik unistuste kutt, ma ütlen. Siuke tõmmu tead. Mida? Esimesed sõnad? Las ma mõtlen. Vist oli nii, et tere, ja, et sul on nii kaunid silmad, ja siis ma vist juba punastasin üsna kõvasti, igatahes ütles ta veel, et nii kenad roosad põsed, et kui neid kuidagi endale saaks, siis viiks ta oma virsikud kohemaid puuviljaosakonda tagasi. Maru naljakas, ah, onju. Esimesel korral oligi see kõik. Tead, mul läks tükk aega, enne kui ma järgmisi kliente teenindades sellest roosast naeratusest lahti sain. Ah, mida? Ole vait, hihii, ah mine nüüd! Kuula, järgmisel päeval olin ma õhtuses vahetuses ja kujuta ette, ta tuli jälle ja tead, mis ta tegi? Ta tuli, naeratas, ladus lindile šampanjapudeli, karbi punast kalamarja ja mingi ilgelt kalli Fazeri assortii. Tead, siis võttis riiulist paki kondoome, pani selle ka lindile, siis vaatas mulle otsa, ohkas, pani kondoomid tagasi ja tead, mis ta ütles mulle? Ütles, et nii kurb, et peab täna õhtul üksi seda kõike nautima. Vau! Mul