Amatöör. Armin Kõomägi

ega ka turundusjuht ei loo oma olemasoluga mingit lisaväärtust, kui me kõik minu algatatud ümberkorraldused sajaprotsendiliselt ellu viime. Ahnete inimestena olid nad peale mõningasi kõhklusi minu ettepanekuga päri. Ausa inimesena võtsin neilt sealsamas nõusoleku minu vallandamiseks kahekümne kuue päeva pärast. Just nii palju võtsid aega minu planeeritud ümberkorraldused.

      Kuni ma oma ühetoalises üksi elasin, oli kõik lihtne. Ma muutsin oma elamise logistiliselt nii perfektseks, et see oleks vabalt võinud saada Nobeli preemia insener-tehnilise täiuslikkuse saavutamise eest olmetingimuste kujundamisel. Minu väike armas täisautomatiseeritud paradiis. Asjad hakkasid muutuma, kui otsustasin naise võtta. Kuidagi oli ju tarvis sugu jätkata. Eriti kui sinu soontes voolab põlvkondade jooksul täiuseni lihvitud absoluutse ratsionalisti veri. Niisiis, minu ellu tuli naine. Ja kuigi ma teadsin, et naised on kõike muud kui ratsionaalsed olevused, mäletasin ju oma vanaema luulekogusid ja oma ema pikki seltskondlikke telefonikõnesid, esitas minu naine mulle tõelise väljakutse. See, millises järjekorras ma oma riided enne magamaminekut toolile sättisin, millise täpsusega ma tuubist igal hommikul õige koguse hambapastat harjale doseerisin, kui täpselt ma tagumiku pühkimiseks paberit oskasin õigesse suurusesse voltida, kuidas ma toiduained külmikus loogilisse järjekorda asetasin, mil viisil ma ketšupipudelist viimse kui tilga välja võlusin, see kõik ei leidnud minu naise silmis pisimatki tunnustust. Olgu selle tunnustusega kuidas on, tühja sest emotsioonist. Aga ma tundsin, et mu naine lihtsalt ei mõista mind. Tema, kes paneb pesumasinasse pulbrikoguse, millega võiks puhtaks küürida kolme jalgpallimeeskonna pesu, tema, kelle juuksekarvad ummistavad meie kraanikausi ja vanniäravoolu, sest ta ei suvatse kammida prügikasti kohal, tema, kes viskab ära kartulikoored, millest võiks söönuks saada meie naabrite kõik neli last, tema, kes tassib poest kokku terve tonni kreeme, et siis pool nendest pirtsutades minema visata, tema, kes klõpsutab telekapulti sellise sagedusega, et ma ei mõista, mida teevad teletupsud Urmas Oti vestlussaates ja millises rallitiimis sõidab järgmisel aastal Marje Aunaste. Tema ei mõista mind. Mamma mia!

      Olgu. Ka selle vaikse mõistmatusega võis leppida, aga ühel õhtul ületati seegi piir. Istusin diivanil ja jälgisin telekast saadet kaskadööride trikkide ettevalmistusest. Nad on seal üsna tasemel kutid, aga mõnikord läheb ikka mõni mutter või poldike meelest ja siis korraldavad nad meeldejäävad kaskadöörimehe matused. Istusin ja tundsin kahte asja: vajadust urineerida ja janu. Ootasin reklaamipausini, siis tõusin, haarasin vasaku käega laualt alla poole joodud õlleklaasi ja suundusin WC poole. Köök asus WC-st meetri jagu edasi. Teel kempsu avasin parema käega püksiluku ja tõmbasin oma liikme välja. Kuna WC uks oli lahti, siis nägin, et ka prill-laud oli ülestõstetud asendis. See andis mulle olulise ajalise eelise, kuna sain sulgurlihase vabaks lasta juba paar sammu enne poti ette seisma sättimist. Nii ka toimisin. Lisan veel, et kogu selle toimingu ajal rüüpasin ma käigu pealt õlleklaasi tühjaks. Loomulikult läksid mu arvestused täppi. Uriinijuga, mis purskus mu liikmest just viimase sammu ajal, jõudis täpselt õigel ajal õige sihtmärgini, jätmata potiservale ainsamatki märget hooletust möödalaskmisest. Kui WC-st rahulolevalt väljusin, kohtasin köögiuksel seisvat naist. Tal oli suu ammuli ja pilk ähmane. Möödusin temast, et premeerida end külmikust uue õllega. Naine seisis tardunult seljaga minu poole. Valasin õlle oskuslikult klaasi, nii et vahu paksus püsis pidevalt kahe kuni kahe poole sentimeetrine. Ja siis ta hakkas rääkima. Ta lausus, et oli mind kui aegluubis jälginud. Näinud, kuidas ma tulin, nina õlleklaasis, kuidas samal ajal mu valvas silm WC-d mõõtis, kuidas ma oma liikme püksist urgitsesin ja, issand halasta, kuidas kollane juga lendas mu tilli otsast välja, ja kuidas ta kartis, et ma lasen üleni täis nii põranda, seinad kui ka tema enda, aga kuidas see juga siis viimasel hetkel kõrge kaarega potti sulpsatas. Ta oli nii vapustatud, et ei saanud kogu õhtu jooksul sõnagi suust.

      Mina võtsin tema reaktsiooni komplimendina ja tunnustasin end selle eest, et viimaks kannavad mu kannatused vilja. Öösel ronisin ma naisele otsustavalt selga ja tähistasin meie väikest saavutust kiire ning osavõtliku ratsutamisega. Minu suureks üllatuseks pakkis hommikul mu naine oma kodinad kokku ja lahkus. Õnneks eostatuna. Järgmisel korral kuulsin temast umbes 9 kuu möödudes. Meile sündis poeg ja ma võin teda nüüd igal pühapäeval näha. Mul oli selle üle väga hea meel, sest alustada uut seiklust irratsionaalse naissoo esindajaga järglase saamise eesmärgil tundus kuidagi mittemotiveeriv.

      Nüüd aga istun ma siin. See on omapärane koht. Me istume ringis, meid on viis inimest, neli neist on haiged. Nii arvab vähemalt see viies, kes enda arust on terve.

      Ma ei mäleta, kuidas ma siia sattusin, aga ma mäletan esimest korda. Tund pidi algama „nii umbes kuue paiku õhtul”, nagu voldikul kirjas. See määratlus ajas meid kõiki vihale. Kell 18.00 oli toas neli üksteisele võõrast meest ja meie näod reetsid, et kutsujat meie seas polnud. Ruum oli vastik: erinevat värvi lõbusatoonilised kardinad, erineva kujuga toolid kaootiliselt põrandal laiali, ühes nurgas hunnik mingeid eri värvitoonides patju, siis riiul kõiksugu tiluliluga ja mõttetute ajakirjade virnadega. Laes naljakas lühter, milles neelasid elektrit kõige ebaökonoomsemad lambipirnid, mida ma eales näinud. Me kõik tundsime end ebamugavalt. Tatsasime jalalt jalale, julgemata istuda ega midagi puutuda. Lõpuks sisenes tuppa viies inimene. Naine. Ta naeratas meile süütult, öeldes, et tema on Katrin. Meie vaatasime vastuseks oma käekelli. Kell oli 18.18.

      Ajapikku oleme üksteist tundma õppinud. Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul ning õhtul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolmeaastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuriprognoose, on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. Välja arvatud üks meist: Katrin.

      Või näiteks Martin. Martin on suurepärane sell. Põhjalike arvutuste tulemusena leidis ta üht-teist vägagi huvipakkuvat. Nimelt leidis Martin, et kaheksakümmend protsenti tema pereliikmete majasisese liikumise trajektoorist toimub ainult kahekümnel protsendil põrandapinnast. Ta lisas liikumisele vajaminevatele ruutmeetritele mööblialused pinnad ning projekteeris oma perele uue eramu. Ligi neli korda väiksema pinna peal sai perekond hakkama enam-vähem sama elustandardiga. Aga milline võit ehituskuludes! Milline säästlikkus ekspluatatsioonis! Rääkimata sellest, et Martini maja asub kolmekümne kaheksa ruutmeetrisel krundil, mille ta ostis ühe mehe käest võileivahinna eest, kui tollel õuekoer vanadusse suri ja koerakuudiga midagi peale polnud hakata. Martin on meie arust geenius. Aga see Katrin jälle nii ei arva.

      No ja muidugi Ott. Ott oli juba selles mõttes nutikas tegija, et ta oli võtnud endale uue nime: Ott Kott. Vanemate poolt oli talle pandud selline pealkiri nagu Otto Gottlieb. No kuulge! Ott Kott, initsiaalidega O.K., on iga loogiliselt mõtleva inimese unistuste nimi. Ott oli taksojuht. Ta arendas endas välja filigraansed oskused muuta takso miinimumiks ja pakkuda seejuures maksimumi. Kaks silindrit neljast lülitas ta lahti ja demonteeris, kuna arvestades linnasõidu keskmist kiirust, milleks oli 27 kilomeetrit tunnis, lihtsalt polnud vaja nii palju silindreid. Silindrid realiseeris Ott Kadaka autoturul, saadud raha pistis ümbrikusse ja postitas taksofirma juhtkonna aadressile. Bensiini kulus Otil eriti vähe. Lisaks vähendatud kubatuurilt saadud säästule segas Ott oma garaažis selleks otstarbeks varutud tünnis bensiini odava petrooleumiga, vähendades kütuse omahinda kolmandiku võrra. Marsruutide valikul lähtus Ott alati kilometraaži optimeerimisest, põlgamata seejuures ära kõrvalisi tänavaid, väiksemaid möödavaatamisi liiklusmärkidest ja ka haljasaladelt juurdelõikamisi. Ikka selleks, et klient kõige otsemat teed kohale toimetada. Armatuurlaual asendas Ott kõik mõttetud näidikud papist butafooriaga, makstes originaalandurite müügist saadud tulud sendi täpsusega firma pangakontole. Selline leidlik mees oli Ott.

      Siin me siis nüüd oleme: Arved, Martin, Ott ja mina. Neli tublit inimest. Ja teeme näo, et kuulame seda Katrinit, kes arvab, et ravib meid kohutavast haigusest. Ta nimetab meid anonüümseteks logistikuteks. Tegelikult tunneme vargsi selle üle uhkustki. Logistika, see kõlab