Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

kas see on Narri filosoofiast pärinev ülim põrgu või lõplik vabadus.

      Viimaks nägin kaugel enda ees tillukest kogu, kes vaevaliselt mööda üht ääretut tänavat edasi rühkis. Tema pea oli tuules langetatud ja ta hoidis keebiserva kõndides suu ja nina ees, et kaitsta neid liivast tiine tuule eest. Ta polnud osa kummituslikust rahvahulgast, vaid sammus läbi kiviprügi ja vältis ringiga kohti, kus maapinna liikumine oli sillutatud tänava üles kergitanud või alla lasknud langeda. Teadsin otsekohe, et see on Verity. Teadsin seda elujõnksatuse järgi rinnus, teadsin, et mind oli siia tõmmanud tilluke kübe Verity taidu, mis peitis end ikka veel minu teadvuses. Tajusin ka seda, et ta on määratus ohus. Ometi ei märganud ma midagi ähvardavat. Ta oli minust väga kaugel, kunagi eksisteerinud hoonete uduste varjude taga, looritatud turupäeva kummituste summast. Ta rühmas raskelt edasi, üksi ja kummituselinna suhtes pime, kuid ometi sellega ühte põimunud. Ma ei näinud midagi, kuid hädaoht varitses tema kohal nagu hiiglase vari.

      Kiirustasin talle järele ning olin ühe silmapilguga tema kõrval. „Ah,” tervitas ta mind. „Nii et lõpuks sa siis tulid, Fitz. Ole tervitatud.” Ta ei katkestanud kõndi ega pööranud pead. Siiski tajusin soojust, nagu oleks ta tervitades mu kätt surunud, ning ma ei tundunud vajadust vastata. Nägin hoopis tema silmade läbi ühekorraga peibutist ja hädaohtu.

      Ees voolas jõgi. See polnud vesi. See polnud läikiv kivi. See oli mõlemat, kuid mitte kumbki. Jõgi lõikus läbi linna nagu kiiskav tera, see libises välja pooleks rebitud mäest meie selja taga ja kadus viimaks veel iidsemasse veest jõkke. Nagu söesoon, mille paljastab taanduv mõõn, või kvartsil looklev kullasõõre, lebas see maa katmata ihul. See oli võluvägi. Seal voolas kõige puhtam iidne maagia, halastamatu ja inimestest sõltumatu. Taiujõgi, millel olin õppinud nii vaevaliselt navigeerima, oli selle võluväega võrreldes sama, mis on veinilõhn võrreldes veiniga. Väe füüsiline olemasolu, mida ma Verity silmadega põgusalt silmasin, oli täpselt niisama tõeline kui minu olemasolu. See meelitas mind enda poole nagu küünlaleek ööliblikat.

      Asi polnud mitte ainult särava voolu ilus. Võluvägi täitis kõik Verity meeled. Selle vooluheli oli meloodiline noodivulin, mis pani ootama ja kuulama kindlas teadmises, et helist kasvab midagi. Tuul kandis selle püüdmatut ja muutlikku lõhna, milles olid ühel hetkel sidruniõied ja teisel suitsune vürtsikeerd. Ma maitsesin seda iga hingetõmbega ning ihkasin sinna sukelduda. Olin järsku täiesti kindel, et vägi suudaks kustutada iga viimase kui isu, mille käes olin kunagi kannatanud, mitte ainult keha, vaid ka hinge ähmased igatsused. Ma tahtsin, et ka minu keha oleks sealsamas kus Verity, et ma võiksin seda kogeda niisama täielikult.

      Verity peatus ja tõstis pea. Ta hingas sügavalt sisse õhku, mis oli tulvil taidu, nagu udu on tulvil vett. Ootamatult tajusin Verity kurgupõhjas tulist metalset maitset. Ihalusest, mida ta oli tundnud, sai järsku kõikeneelav tung. Ta janunes väe järele. Kui ta kohale jõuab, viskub ta põlvili ja joob isu täis. Teda täidab kogu maailma teadlikkus, ta muutub osaks tervikust ja saab tervikuks. Lõpuks ometi teadis ta lõpetust.

      Aga Verity ise lakkaks olemast.

      Tõmbusin lummatud õuduses tagasi. Ma ei usu, et on midagi veel hirmutavamat kui näha tõelist tahet end hävitada. Hoolimata sellest, et jõgi ahvatles ka mind, tekitas see minus viha. See polnud Verity vääriline. Ei mees ega prints, keda olin tundnud, poleks nii argpükslikuks teoks suuteline. Ma vaatasin teda, nagu poleks ma teda kunagi varem näinud.

      Ja mõistsin, kui ammu ma teda viimati nägin.

      Kuninga silmade säravast mustast oli saanud tuhm pimedus. Keep, mille tuul tema ümber laperdama pani, meenutas pigem kaltsu. Saabaste nahk ammu lõhenenud, õmblused järele andnud ja otsekui haigutades ammuli. Verity sammudes oli midagi kobavat ja kõhklevat. Ma kahtlen, kas ta oleks astunud kindlamalt ka siis, kui tuul poleks teda tuuseldanud. Ta huuled olid kahvatud ja lõhenenud ning ihul oli hallikas jume, nagu oleks veri kehast kadunud. Oli olnud suvesid, mil ta taidus punalaevade vastu nii innukalt, et ihu ja lihased ta kehalt langesid, nii et maha jäi vaid vähimagi füüsilise vastupidavuseta luider inimskelett. Nüüd viis teda edasi üksnes visadus, nöörjad lihased venitatud luudele, millel liha enam peaaegu ei leidunud. Ta oli kurnatud sihikindluse kehastus. Ainult tahe hoidis teda püsti ja liikumas. Voolava võluväe poole.

      Ma ei tea, kust mina leidsin tahtejõudu, et sellele vastu seista. Küllap tänu sellele, et olin viivuks peatunud, Verityle keskendunud ja näinud, mida kõike maailm kaotaks, kui ta iseendana olemast lakkaks. Olgu mu jõu allikas siis mis tahes, ma seadsin selle talle vastu. Heitsin end tema teele, aga ta kõndis must läbi. Siin ei saanud ma midagi teha. „Verity, palun, seisa, oota!” karjatasin ma ja sööstsin talle peale, raevukas sulg tuules. Sel polnud mingit mõju. Ta isegi ei peatunud.

      „Keegi peab seda tegema,” ütles ta vaikselt. Kolm sammu hiljem ta lisas: „Mõnda aega ma lootsin, et see ei ole mina. Aga ikka ja jälle olen ma endalt küsinud: „Kes siis?”” Ta pöördus ja vaatas mind oma tuhakspõlenud silmadega. „Ühtki teist vastust pole kordagi tulnud. See pean olema mina.”

      „Verity, seisa,” anusin ma, aga ta jätkas teed. Mitte kiirustades, aga mitte ka viivitades, ta rühkis edasi nagu rühib inimene siis, kui ta on ära mõõtnud vahemaa, mille ta peab ära käima, ning sobitanud sellega oma jõu. Kui ta kõnnib, jätkub tal vastupidavust kohale jõuda.

      Tõmbusin pisut eemale, tundes, kuidas mu jõud kahaneb. Hetkeks kartsin, et kaotan ta ja mind tõmmatakse tagasi uinuvasse kehasse. Siis adusin teist täpselt sama võimast hirmu. Et ma olin nii kaua temaga seotud ja isegi praegu temaga kaasa kistud, võin ma avastada, et ka mina upun koos temaga maagiasoonde. Kui mul oleks olnud selles maailmas keha, oleksin tõenäoliselt millestki kinni krabanud. Samal ajal kui anusin Verityt, et ta peatuks, ankurdasin end selle asemel ainsal muul moel, mida oskasin. Sirutusin taiuga välja ja kobasin kõigi nende järele, kelle elud puudutasid minu oma: Molly, minu tütar, Chade ja Narr, Burrich ja Kettricken. Mul polnud neist kellegagi tõelist taiusidet, nii et mu haare oli isegi parimal juhul tühine ning seda nõrgestas veel mu paaniline hirm, et iga hetk võib Will, Carrod või isegi Burl minust kuidagi teadlikuks saada. Mulle tundus, et see aeglustas veidi Verityt. „Palun oota,” ütlesin uuesti.

      „Ei,” vastas ta vaikselt. „Ära püüa mind ümber veenda, Fitz. Ma pean seda tegema.”

      Ma polnud eales mõelnud oma taiu väge Verity oma vastu proovile panna. Ma polnud kunagi osanud ette kujutada, et võiksime olla vastased. Aga kui jätkasin ta vemmeldamist, oli mul üsna samasugune tunne nagu peksleval ja karjuval lapsel, keda isa rahulikult voodisse kannab. Verity mitte ainult ei teinud mu rünnakut märkamagi, vaid ma tajusin, et tema tahe ja tähelepanu olid hoopis kusagil mujal. Ta liikus vääramatult musta voolu poole ning minu teadvus kandus temaga kaasa. Enesealalhoiuinstinkt andis mu pingutustele uue meeletu jõu. Ma püüdsin teda eemale tõugata, tagasi lohistada – kuid ei saavutanud midagi.

      Ja minu võitluses oli kohutav kahetisus. Ma ihkasin, et ta peale jääks. Kui ta minust võitu saab ja mu endaga kaasa veab, ei pea mina selle eest vastutust võtma. Ma võiksin avada end väe voolule ning selles kustuda. See oleks kõigi kannatuste lõpp, lõpetus, viimaks ometi. Olin oma kahtlustest ja süütundest nii väsinud, kohustustest ja võlgadest nii vaevatud. Kui Verity mu koos endaga taiuvoolu kannaks, saaksin lõpuks häbita alla anda.

      Jõudis kätte hetk, mil me seisime küütleva väevoolu ääres. Vahtisin läbi Verity silmade selle peale alla. Sel puudus libajas kallas. Serv oli kui noaga lõigatud seal, kus kindel maapind andis maad voolavale teisesusele. Vaatasin seda ainiti, pidasin seda võõraks meie maailmas, väärastuseks meie ilma olemuses. Verity laskus kohmakalt ühele põlvele. Ta vaatas üksisilmi väe musta hõõgusesse. Ma ei teadnud, kas ta kõhkles jätmast hüvasti meie maailmaga või peatus ta, et koguda enda hävitamiseks jõudu. Minu tahe vastu panna oli otsa saanud. Siin oli uks teisesusse, mida ma ei osanud isegi ette kujutada. Iha ja uudishimu vedasid meid kaldale lähemale.

      Järgmisel hetkel kastis ta oma käed ja käsivarred võluväkke.

      Ma jagasin temaga seda äkilist teadmist. Nii kisendasin ma koos temaga, kui tuline hoovus sõi ihu ja lihased ta kätelt. Ma vannun, et tundsin selle söövitavat keeletõmmet üle paljastatud luude Verity sõrmedel, randmetel ja käsivartel. Ma tundsin