Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

endiselt elus, muutis nende jaoks kõike.”

      „Mõnel muul ajal oleks ta ka minu kaasanud.” Jäin vait, teades, et haletsen end mõnuga, kuid ma ei suutnud end ka peatada. „Küllap nad vist tunnevad, et mind ei või enam usaldada. Ega ma neid ei süüdistagi. Nüüd vihkavad mind kõik. Saladuste pärast, mida ma hoidsin. Kõige selle pärast, kuidas ma neid alt vedasin.”

      „Oh, sugugi mitte kõik ei vihka sind,” hurjutas Narr leebelt. „Tegelikult vihkan ainult mina.”

      Mu pilk kargas ta näole. Ta küüniline naeratus andis mulle julgust. „Saladused,” ütles ta ja ohkas. „Ühel päeval kirjutan ma pika filosoofilise käsitluse saladuste väest, olgu siis hoitud või välja räägitud.”

      „On sul veel brändit?”

      „Jälle janutab? Võta veidi pajukooreteed.” Nüüd oli Narri hääles söövitav viisakus, mida kattis paksu kihina mesi. „Tead, seda on küllaga. Ämbrite kaupa. Kõik sinu jaoks.”

      „Mulle tundub, et palavik on veidi alla läinud,” pakkusin alandlikult.

      Ta tõstis käe mu laubale. „On tõesti. Praeguseks. Aga ma ei usu, et ravitseja kiidaks selle heaks, kui sa ennast jälle täis jood.”

      „Ravitsejat pole siin,” märkisin mina.

      Narr kergitas minu poole kahvatut kulmu. „Burrich oleks sinu üle nii uhke.” Aga ta tõusis graatsiliselt ja astus tammepuust puhvetkapi juurde. Ettevaatlikult läks ta ümber Öösilma, kes oli koldekividel soojusest läbi imbunud unes siruli. Mu pilk rändas lapitud aknale ja seejärel jälle Narrile. Tundus, et nad olid mingile kokkuleppele jõudnud. Öösilm magas nii sügavalt, et ta ei näinud isegi und. Ka tema kõht oli täis. Hundi käpad tõmblesid, kui end tema poole sirutasin, nii et tõmbusin tagasi. Narr tõstis kandikule pudeli ja kaks topsi. Ta tundus liiga vaoshoitud.

      „Tead, ma palun tõesti andeks.”

      „Nii sa oled mulle öelnud. Kolmkümmend viis korda.”

      „Aga ma mõtlen seda tõsiselt. Ma oleksin pidanud sind usaldama ja sulle oma tütrest rääkima.” Miski, ei palavik ega nool seljas, ei saanud takistada mind seda öeldes naeratamast. Minu tütar. Üritasin öelda lihtsalt tõde. Mul oli häbi, et see tundus uudse kogemusena. „Tead, ma pole teda kordagi näinud. Ainult taidudes. See ei ole sama asi ja ma tahan, et ta kuuluks mulle. Mulle ja Mollyle. Mitte et ta oleks laps, kes kuulub kuningriigile, tohutu vastutuskoormaga, millesse ta peab kasvama. Lihtsalt väike tüdruk, kes korjab lilli, teeb emaga koos küünlaid, teeb …” Jäin toppama ja lõpetasin: „Mida tahes tavalised lapsed teha võivad. Chade teeks sellele lõpu. Samal hetkel, kui keegi tema poole osutab ja ütleb: „Tema võiks olla Farseeride pärija,” on ta ohus. Teda tuleb valvata ja õpetada kartma, kaaluma iga sõna ja mõtlema läbi iga teo. Miks ta peaks? Ta pole tegelikult troonipärija. Ainult sohiku sohik,” laususin ma pingutusega need kalgid sõnad ja vandusin, et ei lase iialgi kellelgi neid talle näkku öelda. „Miks on vaja ta sellisesse ohtu panna? Oleks teine asi, kui ta oleks sündinud mõnes lossis ja tal oleks sada sõdurit, kes teda valvavad. Aga tal on vaid Molly ja Burrich.”

      „Burrich on nendega koos? Kui Chade valis Burrichi, siis sellepärast, et tema meelest ongi Burrich väärt sadat valvurit. Aga seejuures märksa diskreetsem,” märkis Narr. Kas ta teadis, kui valusalt see mind väänab? Ta võttis topsid ja kallas mulle brändit. Suutsin ise oma peekri võtta. „Tütre terviseks. Sinu ja Molly tütre,” tegi ta ettepaneku ja me jõime. Brändi lõõskas mu kurgus olematuks.

      „Niisiis,” suutsin ma öelda. „Chade teadis kõike ja saatis Burrichi teda valvama. Nad teadsid veel enne, kui mina teadsin.” Miks oli mul tunne, nagu oleks minult midagi varastatud?

      „Nii ma kahtlustan, aga ma pole kindel.” Narr tegi pausi, otsekui kõhkleks ta, kas mulle on mõistlik rohkem rääkida. Siis nägin teda kahtlusi kõrvale heitmas. „Olen ajas tagasi liikudes tükke kokku sobitanud. Ma arvan, et Patience kahtlustas. Ma arvan, et sellepärast ta saatiski Molly Burrichi eest hoolitsema, kui tolle jalg viga sai. Burrich ei vajanud nii palju hoolt ja ta teadis seda sama hästi kui Patience. Aga Burrich on hea kuulaja – peamiselt sellepärast, et ta ise räägib nii vähe. Mollyl oli vaja kellegagi rääkida, võib-olla kellegagi, kes kunagi ise sohiku eest hoolitses. Sel päeval, kui me kõik olime üleval tema toas … Sa saatsid mu sinna, et ta vaataks, mis ta mu õlaga teha saab. Sel päeval, kui sa Shrewdi kambri ukse Regali eest lukku panid, et kuningat kaitsta …” Viivuks tundus, et see mälestus ei lase Narri lahti. Siis aga oli ta tagasi. „Trepist üles Burrichi katusekambrisse minnes kuulsin neid vaidlemas. Või noh, Molly vaidles ja Burrich oli vait, mis on kõige tõhusam viis vaielda. Nii et ma kuulasin pealt,” tunnistas ta otsekoheselt. „Aga ma ei kuulnud just palju. Molly nõudis, et Burrich muretseks talle mingit kindlat sorti ürti. Burrich polnud nõus. Lõpuks lubas ta Mollyle, et ei ütle kellelegi sõnagi, ning anus teda, et ta hästi järele mõtleks ja teeks, mida ta teha tahab, mitte seda, mis oleks kõige targem. Siis ei rääkinud nad enam midagi, nii et ma läksin sisse. Molly palus vabandust ja lahkus. Hiljem tulid sina ja ütlesid, et ta jättis su maha.” Ta tegi pausi. „Tegelikult, nüüd seda meenutades, olin ma täpselt sama juhm kui sina, et sellest kohe aru ei saanud.”

      „Aitäh,” ütlesin talle kuivalt.

      „Pole tänu väärt. Kuigi pean tunnistama, et tol päeval oli meil mõlemal mõtlemisainet enam kui küll.”

      „Ma annaksin kõik, kui vaid saaksin minna tagasi sinna päeva ja talle öelda, et meie laps on minu jaoks kõige tähtsam asi terves maailmas. Tähtsam kui kuningas või riik.”

      „Ah. Nii et sa oleksid sel päeval tema kannul Hirvelossist minema läinud, et teda kaitsta.” Narr võngutas minu poole kulmu.

      Veidi aja pärast tunnistasin: „Ma poleks saanud.” Need sõnad jäid mulle kurku kinni, uhtusin need brändiga alla.

      „Ma tean, et sa poleks saanud. Ma mõistan. Vaata, keegi ei pääse oma saatuse eest. Vähemalt mitte senikaua, kuni me aja rakmeis lõksus oleme. Ja,” lisas ta vaiksemalt, „ükski laps ei pääse tulevikust, mille saatus on talle määranud. Ei narr ega sohik. Ega ka sohiku tütar.”

      Mööda mu selga jooksis üles judin. Kogu oma uskmatusest hoolimata tundsin ma hirmu. „Kas sa tahad öelda, et tead midagi tema tuleviku kohta?”

      Narr ohkas ja noogutas. Siis naeratas ja raputas pead. „Nõnda see minu jaoks on. Ma tean midagi Farseeride pärija kohta. Kui see pärija on tema, siis kahtlemata loen ma millalgi aastate pärast mingit iidset ettekuulutust ja ütlen: Oojaa, siin see ongi, siin on ette ennustatud, kuidas see kõik saab toimuma. Ettekuulutust ei mõista keegi enne päriselt lõpuni, kui see on tõeks saanud. See on üsna hobuseraua moodi. Sepikojas näidatakse sulle rauast toorikut ja sa arvad, et see ei passi kuidagi. Aga pärast, kui see on käinud läbi tulest ning vasara ja viili alt, siis ennäe, see sobib täiuslikult su hobuse kabja alla, nagu see ei sobiks kellelegi teisele.”

      „Sinu jutt kõlab, nagu vormiksid prohvetid oma ettekuulutusi tõeks pärast sündmuste toimumist.”

      Ta kallutas pead. „Ja hea prohvet nagu hea seppki näitab sulle, et see sobib täiuslikult.” Ta võttis tühja klaasi mu käest. „Tead, sa peaksid magama. Homme tõmbab ravitseja noolepea välja. Sul läheb jõudu tarvis.”

      Noogutasin ja avastasin ootamatult, et mu silmalaud on rasked.

      Chade haaras mul randmetest ja surus mu tugevalt vastu kõva puust pinki. Mu rind ja põsk olid vastu seda pressitud. Narr istus mu jalgadel ja rõhus oma küllakil raskusega mu puusad paigale. Isegi Kettle’i käed olid mu paljastel õlgadel ja pressisid mind vastu järeleandmatut pinki. Tundsin end nagu tapale viidav siga. Starling seisis kõrval lõuendsidemete ja kuumaveekausiga. Kui Chade mu käed tugevalt allapoole tõmbas, oli mul tunne, et kogu selg roiskuva haava ümber läheb lõhki. Ravitseja kükitas minu kõrval. Märkasin silmanurgast tema näpitsaid. Must raud. Tõenäoliselt sepa kuurist laenatud.

      ”Valmis?” küsis ta.

      ”Ei,” ägasin ma. Nad ei teinud minust väljagi. Ta ei rääkinud minuga. Ravitseja oli terve hommiku minu