Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

Adusin, et Öösilm liigub varjuna me kannul. Ta libises puudetuka varjust lumega kaetud põõsasteni aias. Ma kahtlustasin, et hundi linnasviibimine pole kuigi suur saladus, aga ometi ei meeldinud talle avalikult tänaval kõndida. Oli kummaliselt lohutav teada, et ta on lähedal.

      Püüdsin leida uue jututeema. „Ma pole Chade’i nüüd juba mitu päeva näinud,” riskisin öelda. Ma ei sallinud seda, et pidin temalt uudiseid õngitsema. Aga Chade polnud minu juurde tulnud ning mina tema juurde ei lähe. Ma ei kandnud ta peale viha, aga ei suutnud ka andestada minu lapse jaoks tehtud plaane.

      „Ma laulsin Chade’ile eile õhtul.” Starling naeratas seda meenutades. „Ta oli ülimalt teravmeelne. Ta suudab isegi Kettrickeni näole naeratuse tuua. On raske uskuda, et see mees on aastaid säherduses eraldatuses elanud. Ta tõmbab inimesi ligi nagu lilleõis mesilasi. Ta oskab kõige härrasmehelikumal moel daamile märku anda, kui ta teda imetleb. Ja …”

      „Chade?” Uskumatult purskas sõna minust välja. „Härrasmehelik?”

      „Loomulikult,” vastas Starling lõbustatult. „Ta võib olla väga sarmikas, kui tal aega on. Eile õhtul laulsin talle ja Kettrickenile ning ta oli tänusõnadega väga helde. Ja tal on õukondlase kõnepruuk.” Naine naeratas endamisi ja ma nägin, et Chade’i sõnad olid jätnud talle meeldiva mälestuse. Katse kujutleda Chade’i hurmuri rollis nõudis minult aga oma meele painutamist harjumatus suunas. Ma ei osanud enam midagi öelda ning lasin seega Starlingil meeldivasse unelusse jääda. Mõne aja pärast lisast laulik aga ootamatult: „Tead, ta ei tule meiega kaasa.”

      „Kes? Kuhu?” Ma ei suutnud otsustada, kas hiljutine palavik on mu taipu aeglustanud või kargasid Starlingi mõtted ühelt asjalt teisele nagu kirbud.

      Ta patsutas lohutavalt mu käsivart. „Sa hakkad ära väsima. Pöörame parem tagasi. Ma saan alati kohe aru, kui sa väsinud oled, sa küsid siis ikka kõige tobedamaid asju.” Ta tõmbas hinge ja pöördus tagasi jututeema juurde. „Chade ei tule koos meiega Verityt otsima. Ta peab minema tagasi Bucki, et levitada teateid sinu teekonnast ja anda sealsele rahvale julgust. Ta muidugi austab sinu soovi ega maini su nime. Ainult seda, et kuninganna on asunud teele, et kuningas üles leida ja ta troonile tagasi tuua.”

      Ta vaikis korraks ja püüdis öelda nagu muuseas: „Chade palus mul luua enda tarvis mõned lihtsad laulukesed, mis põhineksid vanadel lugudel, et neid oleks kerge ära õppida ja laulda.” Ta naeratas mulle ja ma mõistsin, kui õnnelik ta Chade’i palve üle on. „Ta hakkab neid levitama teeäärsetes kõrtsides ja trahterites ning need tärkavad nagu seemned ja rändavad edasi. Lihtsad laulud, mis ütlevad, et Verity tuleb tagasi korda looma ning et troonile tõuseb Farseeride pärija, kes Kuus Hertsogkonda võidu ja rahuga taas ühte seob. Ta ütleb, et on väga tähtis anda inimestele julgust ning hoida nende silme ees pilt Verity naasmisest.”

      Ma otsisin läbi tema laulude ja ettekuulutuste loba tagasiteed jutu algusesse. „Meiega, sa ütlesid? Kelle meiega? Ja läheme kuhu?”

      Starling peatus, tõmbas kinda käest ja pani käe kärmelt mu laubale. „Kas sul on jälle palavik? Pisut vist küll. Pöörame nüüd tagasi.” Kui me hakkasime mööda oma jälgi läbi vaiksete tänavate tagasi kõndima, lisas ta kannatlikult: „Meie – sina, mina ja Kettricken – läheme Verityt otsima. Kas sa oled unustanud, et sellepärast sa Mäestiku kuningriiki tulidki? Kettricken ütleb, et teekond kujuneb rängaks. Lahingupaigale minek pole nii hirmus keeruline. Aga kui Verity sealt edasi läks, siis mööda üht neist iidsetest radadest, mis on kantud ühele vanale kaardile, ja need ei pruugi enam sugugi rajad olla. Tema isa pole sest ettevõtmisest üldse vaimustuses. Tema mõtetesse mahub vaid sõda Regaliga. „Samal ajal kui sina oma kuningast abikaasat otsid, tahab tema valelik vend meie rahva oma orjadeks teha!” olevat ta öelnud. Nii et Kettricken saab varuda kaasa vaid seda, mida talle vabatahtlikult antakse, ja võtta kaasa inimesed, kes eelistavad minna temaga, mitte jääda võitlema Regali vastu. Neid pole just palju, usu mind, ja …”

      „Ma tahan minna tagasi Narri majja,” ütlesin ma nõrgalt. Mu pea käis ringi ja kõhus keeras. Olin unustanud, et nii need asjad kuningas Shrewdi õukonnas käisidki. Miks ma küll ootasin, et siin on midagi teisiti? Plaanid tehakse valmis, asjad korraldatakse ära ja siis annavad nad mulle teada, mida ma nende meelest tegema peaksin, ning ma teengi seda. Kas see polnud alati olnud minu ülesanne? Minna sellisesse ja sellisesse paika, tappa see konkreetne inimene, inimene, keda ma polnud kunagi varem kohanud, ja seda kõike kellegi sõna peale? Ma ei tea, miks mind järsku jahmatas avastus, et kogu see ülioluliste plaanide seadmine oli jätkunud ilma ühegi minupoolse sõnata, nagu poleks ma enamat kui vaid hobune tallis, kes ootab, millal talle sadul selga ja valjad pähe pannakse ja jahile ratsutatakse.

      Aga kas ma polnud siis ise just sellist kokkulepet Chade’ile pakkunud, meenutasin endale. Et nad võivad saada minu elu, kui vaid lapse rahule jätavad. Miks üllatuda? Miks üldse muretseda? Peaksin lihtsalt minema tagasi Narri juurde, sööma, magama ning jõudu kosutama, kuni mind nõutakse.

      „Kas sinuga on kõik korras?” küsis Starling järsku murelikult. „Ma ei ole sind vist kunagi nii kahvatuna näinud.”

      „Kõik on korras,” kinnitasin talle tuimalt. „Mõtlesin vaid, et oleks tore aidata Narril mõnda aega nukke valmistada.”

      Ta kibrutas jälle kulmu. „Ma ei mõista endiselt, mida sa temas näed. Tule õige ja asu elama mõnda tuppa minu ja Kettrickeni lähedal? Sa ei vaja enam erilist hoolitsust – on aeg, et sa võtaksid sisse oma õigusjärgse koha kuninganna kõrval.”

      „Kui kuninganna mind kutsub, lähen ma tema juurde,” vastasin kohusetundlikult. „See juhtub piisavalt varsti.”

      XXII

      LAHKUMINE

      Chade Fallstaril on Kuue Hertsogkonna ajaloos ainulaadne koht. Kuigi seda kunagi avalikult ei tunnistatud, näitab tema suur väline sarnasus Farseeridega peaaegu kindlalt, et temas voolas kuningasooveri. Olgu kuidas on, selle tähtsus, kes ta oli, kahvatub selle kõrval, millist rolli ta mängis. Mõned on väitnud, et ta oli juba aastakümneid enne Punalaevade sõdu kuningas Shrewdi spioon. Teised seostavad ta nime emand Thyme’iga, kes oli päris kindlasti kuningliku perekonna mürgitaja ja varas. Neid väiteid pole kunagi võimalik tõestada.

      Küll aga on vähimagi kahtluseta teada see, et ta ilmus avalikkuse ette pärast Regal Farseer Isehakanu põgenemist Hirvelossist. Ta andis end ihu ja hingega emand Patience’i teenistusse. Chade’i loodud ja üle kogu Kuue Hertsogkonna ulatuva võrgustiku abil suutis emand Patience koguda nii informatsiooni kui ka jagada ressursse rannikualade kaitsmiseks. Leidub hulgaliselt tõendusmaterjali, mis viitab, et alguses püüdis Chade Fallstar jääda endiselt salajaseks ja varjatuks. Tema ainukordne välimus muutis selle aga keeruliseks, nii et lõpuks loobus ta kõigist sellistest katsetest. Eakusest hoolimata sai temast teatud mõttes kange lane, uljas vana mees, kes käis kõrtsides ja võõrastemajades sisse-välja ükskõik mis kellaajal, vältis ja narritas Regali vahimehi, kandis ja andis edasi uudiseid ja vahendeid rannikuäärsete hertsogkondade kaitsmiseks. Tema kangelasteod tekitasid imetlust. Ikka ja aina anus ta Kuue Hertsogkonna rahvast, et see ei kaotaks julgust, ja ennustas, et kuningas Verity ja kuninganna Kettricken naasevad ning kergitavad inimeste õlgadelt maksude ja sõjapidamise ikke, mille all nad kannatasid. Tema tegudest on loodud hulgaliselt laule, kuid kõige täpsem neist on laulutsükkel „Chade Fallstari arveteõiendus”, mille autoriks peetakse kuninganna Kettrickeni laulikut Starling Linnulaulu.

      Mu mälu tõrgub nende viimaste Jhaampes veedetud päevade meenutamisel. Mind haaras sedasorti meeletuimus, mida ei suutnud murda ei sõprus ega brändi. Ma ei suutnud leida enda liigutamiseks ei energiat ega tahtejõudu. „Kui saatus on mingi vägev laine, mis kergitab mu maast lahti ja paiskab vastu seina hoolimata sellest, milline on minu valik, siis valin ma tegevusetuse. Tehku minuga, mida tahab,” kuulutasin ühel õhtul Narrile suureliselt, kuigi ehk pisut vintispäi. Ta ei öelnud selle peale midagi. Jätkas vaid hundinuku kasukasse liivapaberiga pulstide hõõrumist. Öösilm, kes oli ärkvel, kuid vaikne, lamas Narri jalge ees. Kui olin purjus, hoidis ta oma meele minust lahus ning väljendas oma vastikust minu eiramisega. Kettle istus koldenurgas, kudus ja nägi välja pettunud ja hukkamõistev vaheldumisi.