Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

ukse lähedal. Olin püüdnud talle edasi anda, mis pidi tehtud saama. Olin temast meie koosoldud aja jooksul piisavalt okkaid välja tõmmanud, nii et tal oli enamvähem ettekujutus olemas, mis on tarvilik valu. Siiski jagas ta mu õudu.

      „Lase käia,” ütles Chade tervendajale. Tema pea oli minu oma ligi, ta habe kraapis mu puhtaksaetud põske. „Püsi paigal, poiss,” hingas ta mulle kõrva. Näpitsate külmad lõuad surusid mu põletikulist ihu.

      „Ära hingelda! Ole paigal!” käskis ravitseja karmilt. Ma püüdsin. Mul oli tunne, nagu pressiks ta pidepunkti otsivad rauad otse mu selja sisse. Pärast tervet igavikku kobamist ütles ravitseja: „Hoidke teda kinni.” Tundsin, kuidas näpitsate lõuad kokku suruti. Ta tõmbas, rebides mu selgroo üles ja kehast välja.

      Või nii see vähemalt tundus. Ma mäletan metalli esmast kriipimist vastu luud ning kõik mu otsused mitte karjuda olid unustatud. Möirgasin valu ja teadvuse endast ühekorraga välja. Pudenesin jälle sellesse ebamäärasesse paika, kuhu ei suuda jõuda ei uni ega ärkvelolek. Mu palavikupäevad olid selle mulle liigagi tuttavaks teinud.

      Taiujõgi. Mina selles ja see minus. Ainult sammu kaugusel, see oli alati olnud vaid sammu kaugusel. Valu ja üksinduse lakkamine. Kärme ja magus. Pudenesin selles laiali, hargnesin lahti nagu kudumistöö, kui tõmmata õigest lõngast. Ja koost lagunes ka kogu mu valu. Ei. Verity keelas selle rangelt ära. Tagasi endasse, Fitz. Nagu peletaks väikest last tulest eemale. Ma läksin.

      Nagu pinnale kerkiv sukelduja tulin tagasi kõvale pingile ja enda kohalt kostvate häälte juurde. Valgus tundus hämar. Keegi hõikas midagi vere kohta ja nõudis lund täis riidetükki. Tundsin, kuidas see vastu mu selga suruti, samal ajal kui Narri vaibale lendas läbiligunenud punane kalts. Plekk valgus villasel koel laiali ja mina voolasin koos sellega. Ma hõljusin ja tuba oli täis musti tähne. Ravitseja oli tule juures ametis. Ta tõmbas leekidest sepa järgmise tööriista. See hõõgus ja ta pöördus mind vaatama. „Oota!” karjatasin õudusega ning ajasin end pingilt poolenisti üles, kuid siis rabas Chade mul õlgadest.

      „See tuleb ära teha,” ütles ta mulle karmilt ja hoidis mind raudses haardes, kui ravitseja ligi astus. Alguses tajusin vaid survet, kui ta kuuma rauda vastu mu selga hoidis. Tundsin omaenda kõrbeva ihu lõhna ja arvasin, et ei hooli sellest, kuni äkiline valukramp rebis mind järsema jõnksatusega kui poomisnöör. Kerkiv pimedus tahtis mind põhja vedada. „Vee kohale tõmmatud ja põletatud!” röögatasin ahastavalt. Hunt vingus.

*

      Kerkimine. Ülestulek, üha lähemale valgusele. Sukeldumine oli olnud sügav, veed soojad ja unenägusid täis. Ma maitsesin teadvusel oleku äärt, hingasin rinnatäie ärkvelolekut.

      Chade. „ … aga sa oleksid ju võinud mulle öelda vähemalt seda, et ta on elus ja tuli sinu juurde. Eda ja El ühes sõlmes, Narr, kui tihti olen ma usaldanud sulle oma kõige salajasemad mõtted?”

      „Pea sama tihti, kui oled usaldamata jätnud,” salvas Narr vastu. „Fitz palus mul oma siinoleku saladuses hoida. Ja tolle lauliku sekkumiseni see oligi saladus. Mis häda oleks sest olnud, kui ta oleks üksi rahus puhata saanud, kuni nool välja tuleb? Sa oled ta sonimisi kuulanud. Kas need tunduvad sulle enesega rahujalal oleva mehe omad?”

      Chade ohkas. „Sellegipoolest. Sa oleksid võinud mulle öelda. Sa tead, mida mulle oleks tähendanud teadmine, et ta on elus.”

      „Sa tead, mida oleks mulle tähendanud teadmine, et Farseeridel on troonipärija,” suskas Narr vastu.

      „Ma rääkisin sulle kohe, kui olin rääkinud kuningannale!”

      „Jah, aga kui kaua sa temast juba teadsid? Sellest ajast, kui saatsid Burrichi Mollyt valvama? Sa teadsid, et Molly kannab Fitzi last, kui viimane kord siin käisid, aga ometi ei öelnud sa midagi.”

      Chade hingas järsult sisse ja hoiatas: „Ma eelistaksin, et neid nimesid valjusti välja ei öeldaks, isegi mitte siin. Ma pole neid isegi kuningannale nimetanud. Sa pead mõistma, Narr. Mida rohkem inimesi teab, seda suuremas ohus on laps. Ma poleks tema olemasolu iial avaldanud, kui kuninganna laps poleks surnud ja me poleks arvanud, et Verity on igaveseks läinud.”

      „Hoia oma lootus saladusi pidada endale. Rändlaulik teab Molly nime – laulikud saladusi ei pea.” Vastumeelsus Starlingi suhtes särtsus Narri hääles. Ta lisas külmemal toonil: „Mida sa õieti kavatsesid teha, Chade? Lasta Fitzi tütart Verity omaks pidada? Varastada ta Mollylt ära ja anda kuningannale, et too kasvataks teda kui enda oma?” Narri häälde oli ilmunud tappev mahedus.

      „Ma … ajad on rasked ja vajadus nii suur … aga … mitte varastada, ei. Burrich mõistaks ja ma usun, et ta suudaks selle ka tüdrukule selgeks teha.

      Pealegi. Mida on tal lapsele pakkuda? Rahatu küünlavalmistaja, ärist ilma jäänud … kuidas ta saab lapse eest hoolitseda? See laps väärib paremat. Nagu ka tema ema, kui aus olla, ja ma teen kõik, mis minu võimuses, et ka tema elu oleks kindlustatud. Aga maimukest ei saa tema juurde jätta. Mõtle, Narr. Kui see peaks teatavaks saama, et laps on Farseeride soost, on tal ohutu vaid troonil või selle järjekorras. See naine kuulab Burrichit. Mees teeb talle selle selgeks.”

      „Ma pole kindel, kas sa suudaksid selle isegi Burrichile selgeks teha. Ühe lapse ta juba loovutas kuninglikule kohusele. Ta võib tunda, et teisel korral poleks see tark otsus.”

      „Vahel on kõik valikud halvad, Narr, kuid valida tuleb sellegipoolest.”

      Ma vist tegin vaikselt häält, sest nad mõlemad astusid kähku minu juurde. „Poiss?” nõudis Chade ärevalt. „Poiss, kas sa oled ärkvel?”

      Ma otsustasin, et olen. Paotasin üht silma. Öö. Kolde ja mõne küünla valgus. Chade, Narr, pudel brändit. Ja mina. Selg ei tundunud parem. Palavik ei tundunud madalam. Enne, kui jõudsin isegi paluda, tõstis Narr tassi mu huultele. Neetud pajukooretee. Olin nii janune, et jõin selle tilgatumaks. Järgmises tassis, mida ta pakkus, oli lihapuljong, imeliselt soolane. „Mul on hirmus janu,” suutsin kuuldavale tuua, kui olin selle lõpetanud. Suu tundus janust kleepuv, sellest paks.

      „Sa kaotasid palju verd,” selgitas Chade tarbetult.

      „Kas tahad veel puljongit?” küsis Narr.

      Suutsin üksnes väga nõrgalt noogutada. Narr võttis tassi ja läks kolde juurde. Chade kummardus mulle lähemale ja sosistas kummalise pakilisusega: „Fitz. Ütle mulle midagi. Kas sa vihkad mind, poiss?”

      Viivuks ma ei teadnud.Aga mõte Chade’i vihkamisest tähendas minu jaoks liiga suurt kaotust. Neid oli maailmas liiga vähe, kes minust hoolisid. Ma ei saanud vihata neist ainsatki. Raputasin kröömikese pead. „Aga,” ütlesin ma aeglaselt, hoolikalt tihkeid sõnu vormides, „ära võta minult mu last.”

      „Ära karda,” ütles ta mulle hellalt. Eakas käsi silus juuksed mu näolt. „Kui Verity on elus, pole selleks vajadust. Hetkel on tal kõige ohutum seal, kus ta parajasti on. Ja kui kuningas Verity naaseb ja jälle troonile asub, saavad nad Kettrickeniga oma lapsed.”

      „Lubad?” anusin ma.

      Ta vaatas mulle silma. Narr tõi puljongi ja Chade astus kõrvale, et talle ruumi teha. See tass oli soojem. Tundus, nagu voolaks elu ise minusse tagasi. Kui jook oli otsas, suutsin juba valjemini rääkida. „Chade,” ütlesin ma. Ta oli astunud kolde äärde ja vahtis tulle. Kui rääkima hakkasin, pöördus ta uuesti minu poole.

      „Sa ei lubanud,” meenutasin ma talle.

      „Ei,” nõustus ta väga tõsiselt. „Ma ei lubanud. Aeg on selle lubaduse andmiseks liiga heitlik.”

      Tükk aega ma lihtsalt silmitsesin teda. Mõne aja pärast raputas ta vaevumärgatavalt pead ja viis pilgu kõrvale. Ta ei suutnud mulle otsa vaadata. Aga ta ei pakkunud mulle ka valesid. Nii et otsus oli minu teha.

      „Sa võid minu saada,” ütlesin talle vaikselt. „Ma teen kõik, mida suudan, et Verity tagasi tuua, ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta uuesti troonile aidata. Sa võid saada mu surma, kui asi selleni läheb. Enamgi veel, sa võid saada mu elu, Chade. Aga mitte mu lapse oma. Mitte minu tütre elu.”

      Ta vaatas mulle silma