Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

oled jälle hundiga minema jooksnud. Aga juhuks, kui sa ei ole, jättis ta sõnumi. Peale siin hütis viibinute pole Jhaampes kellelegi öeldud sinu tõelist nime. Kuigi see võib sind üllatada, et laulikul on nii palju diskreetsust olnud. Isegi ravitseja ei tea, kelle ta terveks ravis. Pea meeles, et sa oled karjus Tom kuni selle hetkeni, kui kuninganna Kettricken tunneb, et ta saab sinuga selgemalt kõnelda. Said aru?”

      Ma ohkasin. Sain aru liigagi hästi. „Ma pole iial varem kuulnud, et Jhaampes intriige punutaks,” märkisin ma.

      Ta kõhistas naerda. „Sa oled siin enne tänast vaid korra põgusalt käinud. Usu mind, Jhaampes sünnivad täpselt sama käänulised intriigid kui Hirvelossis. Kuna oleme siin võõrad, oleks meil tark vältida neid niipalju kui võimalik.”

      „Välja arvatud neid, mille me endaga kaasa toome,” ütlesin talle ning mulle vastuseks noogutades naeratas ta mõrult.

      Päev oli särav ja karge. Taevas, mida võis silmata pea kohal tumedate igihaljaste oksaharude vahelt, oli lõpmatult sinine. Meie kõrval ruttas kerge tuulehoog, mis kahistas lumehangede jäätunud tippudel kuivi lumekristalle. Tahe lumi kriuksus meie saabaste all ning pakane suudles karedalt mu värskelt puhtaksaetud palgeid. Kaugemal külas kuulsin mängivate laste hõikeid. Öösilm ajas seepeale kõrvad kikki, kuid järgnes meile endiselt. Vaiksed hääled kauguses meenutasid mulle merelindude hüüdeid ning järsku tundsin teravat koduigatsust Bucki randade järele.

      „Sul oli eelmisel ööl haigushoog,” sõnas Narr vaikselt. See polnud päris küsimus.

      „Ma tean,” vastasin lühidalt.

      „Paistis, et see tegi Kettle’i väga murelikuks. Ta küsitles Chade’i väga põhjalikult ürtide kohta, mida sulle anti. Ja kui need ei virgutanud sind, nagu Chade oli lubanud, läks ta ja istus oma nurka. Istus seal suurema osa ööst, kudus valjusti ja kõõritas Chade’i pahakspanevalt. Ma tundsin kergendust, kui nad kõik lõpuks minema läksid.”