Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

kohutavalt tundlik. Ravitseja käis iga päev mind torkimas. Ta nõudis, et seljahaav jääks sidumata ja kuivaks. Olin väsinud jälgilt lõhnavatest sidemetest, mida ta mult kooris, ja veel enam väsinud nokkimisest haava kallal, et see liiga kiiresti kinni ei kasvaks. Ta meenutas mulle varest sureva looma kallal, ja kui ma ühel päeval seda talle taktitundetult ka ütlesin, naeris ta mu üle.

      Mõne päeva pärast suutsin juba ringi liikuda, kuid mitte hooletult. Iga samm, iga käesirutus oli ettevaatlik tegu. Õppisin hoidma küünarnukke tihedalt vastu keha, et vähendada lihaste pinget seljal, ja kõndima, nagu oleks mu pealael tasakaalus korvitäis mune. Sellest hoolimata väsisin väga kiiresti ja liigselt pingutav jalutuskäik võis tagasi tuua öise palaviku.

      Käisin iga päev saunamajas, ja kuigi kuumas vees ligunemine lõdvestas keha, ei suutnud mina veeta seal hetkegi mäletamata, et just seal üritas Regal mind uputada ja et just seal nägin ma, kuidas Burrich kaikaga pikali löödi. Siis alustas mu peas jälle sireen tule minu juurde, tule minu juurde, ning mu mõistus oli varsti pilgeni täis mõtteid ja oletusi Verity kohta. See ei soodustanud just meelerahu. Selle asemel avastasin end plaanimast oma järgmise teekonna iga pisematki detaili. Koostasin mõttes nimekirju varustusest, mida pean Kettrickenilt paluma, ning arutlesin endaga pikalt ja laialt selle üle, kas minna ratsa või mitte. Lõpuks otsustasin, et mitte. Mägedes ei jätku loomale toitu – ja mõtlematuks julmuseks polnud ma enam suuteline. Ma ei võta hobust või poni, teades, et too sureb. Teadsin ka seda, et pean varsti nõutama loa ja minema raamatukogudest Verity kaardi eelkäijat otsima. Ootasin hirmuga eelseisvat kohustuslikku kohtumist Kettrickeniga, sest ta polnud mind kordagi enda juurde kutsunud.

      Iga päev meenutasin endale seda kõike ja iga päev lükkasin selle veel päeva võrra edasi. Ikka veel ei suutnud ma ilma puhkamata Jhaampe ühest otsast teise kõndida. Hakkasin end teadlikult rohkem sööma sundima ja jõu piire katsetama. Narr ühines minuga sageli neil jõustavatel jalutuskäikudel. Ma teadsin, et ta vihkab külma, aga tema vaikiv seltskond oli mulle liiga meelepärane, et soovitada tal pigem tuppa sooja jääda. Korra viis ta mu Tahmikut vaatama ja see tasane loom tervitas mind säärase rõõmuga, et käisin pärast seda seal iga päev. Tema kõht oli Ruddy varsast punsumas – ta poegib varakevadel. Hobune tundus piisavalt terve, aga ma muretsesin ta vanuse pärast. Selle leebe mära lähedus pakkus mulle hämmastavalt ohtralt lohutust. Harjamiseks käsivarte tõstmine kiskus mu haava, aga ma harjasin teda sellegipoolest ja Ruddyt samuti. See ergas noor ratsu vajas tõsisemat tegelemist, kui talle osaks sai. Tegin tema heaks, mida suutsin, ja igal viimasel kui hetkel sellest tundsin puudust Burrichist.

      Hunt tuli ja läks, nagu tahtis. Ta ühines minu ja Narri jalutuskäikudega ja tuli pärast meie kannul hütti. Oli peaaegu valus vaadata, kui kärmelt ta kohanes. Narr pobises küünejälgedest põrandal ja karvadest vaipadel, aga nad meeldisid teineteisele piisaval määral. Narri töölaual lebavatest puutükkidest hakkas osade kaupa nähtavale ilmuma hundikutsikas. Öösilmale hakkas meeldima üht teatud sorti seemnekook, mis oli ka Narri lemmik. Hunt põrnitses teda üksisilmi, ükskõik millal Narr seda siis ka sõi, ja ilastas põrandale suured süljeloigud, kuni Narr viimaks leebus ja osa talle andis. Noomisin neid mõlemaid selle pärast, mida maiustused Öösilma kasuka või hammastega teha võisid, aga kumbki neist ei teinud minust väljagi. Küllap olin veidi armukade, et hunt Narri nii kähku usaldama hakkas, kuni Öösilm lõpuks ühel päeval rõhutatult küsis: Miks ei peaks ma usaldama kedagi, keda sina usaldad? Ma ei osanud sellele vastata.

      „Seda et … Millal sinust siis lelumeister sai?” küsisin ühel päeval Narrilt erilise sihita. Naaldusin vastu lauda ja jälgisin, kuidas ta sõrmed hüpiknuku keha ja ihuliikmed tugikepi külge sidusid. Hunt oli sügavas unes laua all siruli.

      Ta kehitas üht õlga. „Kui ma siia jõudsin, oli ilmselge, et kuningas Eyodi õukonnas pole narrile kohta.” Ta ohkas kergelt. „Mitte et ma oleksin tõeliselt tahtnud olla kellegi teise narr peale kuningas Shrewdi. Et asi oli nii, vaatasin ringi, milliseid muid võimalusi mul leivateenimiseks veel on. Ühel õhtul, päris purjuspäi, küsisin endalt, mida ma oskan kõige paremini. „Ilmselge – olla käpiknukk,” vastasin ma endale. Kord saatuse nööridest kistud, kord kõrvale hunnikusse heidetud. Nii ma siis võtsin vastu otsuse, et ei tantsi enam nööritõmmete järgi, vaid hakkan ise nööre tõmbama. Järgmisel päeval katsusin oma otsuse järele. Avastasin varsti, et see meeldib mulle. Lihtsad mänguasjad, millega ma üles kasvasin, ja need, mida ma kord Buckis nägin, on Mäestiku laste jaoks imekummalised. Avastasin, et mul tuleb täiskasvanutega vähe tegemist, ja see sobis mulle väga hästi. Siinsed lapsed õpivad küttima, kalastama, kuduma ja saaki koristama väga varases eas ning kõik nende varud kuuluvad neile endale. Nii et ma kauplen selle saamiseks, mida mul on tarvis. Lapsed, olen ma avastanud, harjuvad kõige ebatavalisega palju kiiremini. Vaata, nemad tunnistavad oma uudishimu, mitte ei põlasta seda, mis selle tekitab.” Tema kahvatud sõrmed sidusid hoolika sõlme. Siis tõstis ta oma loomingu üles ja pani minu jaoks tantsima.

      Vaatasin lelu lustakat karglemist ja minus ärkas minevikku küünituv iha – ka mul oleks võinud olla säärane erksalt värvitud puust ja lihvitud äärtega asjake. „Ma tahaksin, et mu tütrel oleks selliseid asju nagu see siin,” kuulsin end valjusti ütlemas. „Meisterlikult valmistatud mänguasju, pehmeid erksavärvilisi seelikuid ja nukke, mida kaissu võtta.”

      „Tal saab olema,” lubas Narr mulle tõsiselt. „Saab olema.”

      Päevad möödusid aeglaselt. Mu käed said jälle normaalse väljanägemise ja neile tekkisid isegi mõningad paksendid. Ravitseja lubas mul selga sidumata välja minna. Hakkasin rahutuks muutuma, kuid teadsin, et pole veel lahkumiseks piisavalt tugev. Minu rahutus ärritas omakorda Narri. Ma polnud isegi mõistnud, kui palju ma ringi tammun, kuni ta ühel õhtul toolilt tõusis ja oma töölaua mulle ette tõukas, et mind rajalt kõrvale kallutada. Me mõlemad naersime, aga see ei hajutanud pinna all peituvat pinget. Ma hakkasin uskuma, et rikun rahu igal pool, kuhu lähen.

      Kettle külastas meid sageli ja üritas mu mõtteid kõrvale juhtida oma teadmistega Valgest Prohvetist rääkivatest käsikirjadest. Liiga sageli mainiti neis ka Katalüsaatorit. Vahel sekkus ka Narr tema arutlustesse. Aga sagedamini tõi ta kuuldavale ainult ei millekski kohustavaid ühmatusi, kui Kettle seda kõike mulle selgitada üritas. Ma peaaegu et igatsesin tagasi tema morni kangekaelsust. Ja ma tunnistan, et mida enam ta rääkis, seda enam pidasin ma endamisi aru, kuidas on küll võimalik, et Buckist pärit naine rändas kunagi kodumaast nii kaugele, et temast sai seal võõra õpetuse jünger, ja et see toob ta ühel päeval tagasi kodumaale. Aga minu salakavalalt ettesöödetud küsimusi tõrjudes ilmus vana Kettle jälle välja.

      Ka Starling käis, kuid mitte nii sageli kui Kettle, ja tavaliselt siis, kui Narr oli asjatoimetuste tõttu ära. Tundus, et need kaks ei saa ühes ruumiski oldud ilma, et sädemed lendama hakkaks. Kohe, kui suutsin veidigi iseseisvalt ringi liikuda, hakkas ta mind veenma, et läheksin temaga välja jalutama – küllap selleks, et Narri vältida. Eks kõndimisest oli mulle kasu, aga ma ei nautinud neid käike. Mul oli talvekülmast kõrini ning vestlus Starlingiga ajas mu reeglina rahutuks ja ärevile. Ta rääkis tihti sõjast Buckis, uudisekatketest, mida oli Chade’i ja Kettrickeni jutust kuulnud, sest ta viibis sageli nende seltsis. Ta mängis neile õhtuti nii hästi, kui ta oma vigastatud käe ja laenatud harfiga mängida sai. Starling elas kuningliku palee peasaalis. Elu õukonnas näis talle sobivat. Ta oli sellest sageli vaimustatud ja innustunud. Mäestikurahva erksavärvilised rõivad tõstsid esile tema tumedad juuksed ja silmad ning külm tõi näole värvi. Paistis, et ta on kõigist õnnetustest taastunud ja pulbitseb jälle elust. Isegi käsi paranes hästi ja Chade oli aidanud tal uue harfi valmistamiseks puidukaupa teha. Mul oli piinlik, et tema reipus pani mu end üksnes veel vanema, nõrgema ja vaevatumana tundma. Tund või paar Starlingi seltsis kurnas mu ära, nagu oleksin mõnda isepäist sälgu treenimas käinud. Tajusin pidevalt survet, et ma temaga nõustuksin. Aga tihtipeale ei saanud ma seda teha.

      „Ta teeb mu närviliseks,” ütles Starling ükskord järjekordse Narri pihta suunatud tiraadi käigus. „Asi pole tema värvis, asi on tema olemises. Ta ei ütle kunagi kellelegi ühtki head ega lihtsat sõna, isegi mitte lastele, kes tulevad lelukaupa tegema. Kas sa oled märganud, kuidas ta neid kiusab ja narritab?”

      „Nad meeldivad talle ja tema