Sügis. Oskar Luts

kaugemale ei lähe; rohkem nääklevad isekeskis. Ent ometi on nemadki välja “töötanud” omavahelise ‡argooni, millest vanemail sugupõlvil polnud aimugi.

      Olgu nüüd kõige muu eeskavaga kuidas on, aga tantsuga ei saa meie sõjapõdur kangelane Joosep Toots kuidagi sõprust luua. Uus muusika, võhivõõras tants ja veel palju niisuguseid asju, millest Tootsi haiged jalad hakkavad veelgi rohkem huugama ning välja ajama otsekui pinde.

      Aga kohe on nende juures Georg Aadniel, teeb Teelele linnasaksa kummarduse ning palub teda tantsima.

      Teele on kahevahel.

      “Ega sa ometi mõtle minna?” müksab Toots naist küünarnukiga. “Pole siin vana polkat, pole vana valtsi, siin pole muud kui üks päris harilik nühkimine. Kas see on tants?”

      “Oi, oi, Joosepike,” raputab Kiir kahetsedes oma pruunikat pead, “küll oled aga sina ajast maha jäänud!”

      Jällegi ei vasta Toots temale midagi, vaid ainult oma naisele: “Lähme koju!”

      Ja ongi Teele sellega nõus. “Lähme!” ütleb. “Pole enam meie aeg.”

      Ja on Paunveres Maailmasõja päevist saati tõesti palju muutunud. Alga kas või kiriku torniga, mis endale on saanud uue, plekist katte (endine oli luitunud puulaastudest), ja lõpeta uue “linnaosaga” kabeliteel.

      Ent iga alguse ja lõpu vahel, nagu alati, on veel midagi. Nii siingi: uus, enam-vähem ajavaimukohane õpetaja, remonditud kirik, suurendatud meierei, õlle- ja peenviinade kauplus ja paar koopakest, kuhu pääsevad ainult head tuttavad ühes oma ustavate kaaslastega. Et elanikel näib olevat rohkesti raha, siis lendleb Paunveres ja selle armsa kohakese ümbruses igasuguseid agente, fotograafe ja “manufakturiste”, kes ülikonnariiet müüvad enamasti niinimetatud kupongides. Endiste räbalakaupmeeste, tökatimüüjate ja sahariiniga sahkerdajate kaadri asemel on siginenud ning valgunud laiali hoopis uus element, hoopis asjalikum ja energilisem kui see endine. Võõbatud savikauss ja piilupart on läinud moest; nüüd, olge nii lahke, kas te ei soovi osta jalgratast, grammofoni, õmblusmasinat, raadioaparaati? Muidugi järelmaksu peale – tasumistingimused on ülisoodsad. Asuniku- ja muidki pangalaenusid sajab niivõrd heldel käel, et meel läheb härdaks; sõber kirjutab sõbra vekslile alla, ilma et õieti vaatakski, kui suur on summa, mille katteks vajutas oma vapi piklikule, ilusale, vikerkaarevärvilisele templiga paberile.

      Valitseb üks kuldne ajastu.

      Väga võimalik, et neid on rohkemgi, kuid kindlasti on Paunveres üks isik, kes oma kaskodanikkude peale vaa-tab umbes samasuguse pilguga, nagu kord vaatas härra Herodes – Juudamaal sündinud esiklastele. Vahe on vaid selles, et üks oli Juudamaa kuningas, kuna teine on Paunvere rätsep, Georg Aadniel Kiir. See vahe iseenesest küll pole kuigi suur, vähemalt aunimede poolest, sest mõlemad on kanged mehed: üks on nõelakuningas, aga teine… võta’nd kinni, kuidas teda nimetada? Eks ole parem, kui tema täpsema tiitli leidmise jätame mõne oma “Sügise” lugeja hooleks. Jõuab’s üksainus inimene teha kõik?

      Kuid loo raskuspunkt ei seisa mitte korrapäraste tiitlite leiutamises, vaid…

      “Kuule sina, Juuli,” hõõrub Kiir ühel ähmasel hommikul oma praegupestud näokest, mis ikka veel on veidi tedretäheline, “kas sa tahad olla mu naine? See tähendab: minu hea naine?”

      “Mis küsimine see on?” peatab noor perenaine plõgiseva õmblusmasina, vaadates mehele suuri silmi. “Millal’s ma olen olnud paha?” Ning osavõtlikult, peaaegu nutt kurgus: “Kas nägid halba und, Jorh?”

      “Einoh,” pöörab küsitav pea viltu, “jätame uned ja kõik niisugused kraamid kus see ja teine, aga… Ei, tõsi, halba und nägin kah, kuid sina hoia täna minu eest päkka!”

      “Päkka?” vaatab noor abielunaine abiotsivalt ringi. “Kuidas seda tehakse? Ja… ja mistarvis?”

      “Täna on vallamajas peaaegu viimane maajagamine vabadussõjalastele; kui ma ei saa täna oma noosi, siis võibolla, et ei saa enam kunagi – need vemblad on juba ära sikutanud kõik paremad tükid. Ja ometi olin minagi üks neist, kes –”

      “Kui kõrgele tõusis vaenlaste veri, kui sa võitlesid lahingus?” küsib noorem vend Benno, pealtnäha päris ilmsüütult, kuid pole just raske tähele panna, et selle lõhvardi sisimas itsitab pool tosinat kodukasvatatud kuradikesi. “Külarahvas räägib, et veri tõusnud sulle põlvini? Kas on õigus?”

      “Ei,” väristab Georg pead, “see veri, see tõusis sinu ninani. Kahju, et sa sellesse ära ei uppunud!” Ning visates käterätiku tulikuumale pliidile: “Ütle, molkus, kas sa oled sõjas käinud?”

      “Mispärast ma siis just pidin minema sinna, kus isegi juba sinutaolisi vahvaid mehi ees? Sellal, kui sinule tõusis vaenlase veri kurgulõõrini, mina rekvireerisin eesti sõjaväele omameeste hobuseid, sedulgarihmu ja kõike, mis kätte sain, ning hea hinna eest ostsin kokku katkenud ja Maailmasõjast saati veriseid sineleid. Nii et justament võid näha, et minulgi oli tegemist verega. Ah jaa, samuti oli tegemist hallitanud jahuga. Jumala eest – me maksime head hinda, ja mis jäi võlgu, seda tasume praegugi veel paremate protsentidega.”

      Nüüd tõmbab Georg selga oma sõjaaegse frentši, ei vaatagi enam oma noorema venna poole, vaid susiseb ja vusiseb üle õla:

      “Kes sulle ajas säärast loba? Ma löön maha selle mehe!”

      “Oi, Aadniellike, siis sul tuleb tappa ja taga ajada palju mehi, aga kuis sa neid kõiki kätte saad?”

      “No sinu, sunniku, igatahes saan kätte!” astub Georg pullvihaselt venna poole. “Katsu sa mul…!”

      “Lapsed! Lapsed!” kargab elatanud emand Kiir vendade vahele. “Kas te’s enam kuidagi teisiti läbi ei saa? Mõtelge ometi oma kadunud venna Viktori peale, kes tõesti… Mõtle ainult, Jorh, sinagi lähed saama seda asunikutalu tema nimel. Ise sa poleks saanud midagi.”

      “Mina? Mina?” turtsub poeg vihaselt, koputades endale rinnale. “Mina juba ammugi oleksin pidanud saama mõne rüütlimõisa südame.”

      “Nojaa,” ümiseb noorveli, “rüütlile rüütlimõisa süda ja… saba kah pealekauba.”

      “Ei joo!” pöörab Georg emale selja, kui viimane teda kutsub kohvilauda. “Mina niisuguse jõrnikuga nagu Benno ühe laua juures ei istu.”

      “Armas Jumal!” paneb pereema käed risti rinnale. “Nüüd, kus me ühisel jõul saime jagu välisest vaenlasest, et me just nüüd hakkame kisklema isekeskis! Näe, Viktorike läks ära ja…”

      “Jah, justkui meie üksi kiskleks!” kahmab Aadniel pliidilt kõrbeva käterätiku. “Seda’p ma tunnen, et kange kärtsahais. Selle muidugi pani siia Benno minu kiuste. Ma ei tea,” jõllitab vanemate poole, “kuidas te ometi tegite ja toimetasite siia maailmasse säärase eluka!”

      “Noh, eks me teinud kah…” pühib emand Kiir silmanurki. “Või ta siis… Eks ta ikka ole meie oma laps ja sinu vend. Mis seal’s…? Mitte ei taipa, mispärast sa peale seda sõda oled meie kõigi vastu nii kihvtine? Egas meie pole süüdi, et sulle ei anta maad. Ja mis sa, kulla Jorhikene, õieti teekski selle maaga?”

      “Kuula nüüd seda jora!” sügab puruvana rätsepmeister Kiir oma purupaljast kolu. “Istuks siin, õmbleks… mis õmmelda on, ja misjaoks see igavene jamelemine? Esialgu on maa peal rahu, ja see on üle kõige.”

      “Jorh tahab saada Kuramaa härtsogiks,” irvitab noorem veli, ronides õmbluslauale, “aga et ta pole saanud kirvest ega kirvevartki, sellep ta nüüd norib ükskõik kellega, kes talle aga parajasti ette juhtub.”

      “Lõuad!” käratab Georg Aadniel. “Kui siin kellelgi on midagi ütelda, siis olen mina see. Kui poleks olnud mind, mis siis oleks saanud teist kõigist?”

      “Kas siis meid enam polegi olemas?” küsib isa vaikselt. “Mis sa tormitsed? Mina ja su ema olime need, kes su üles kasvatasid ja kuidagi ehitasid selle maja – hütikese. Mis oled sina teinud? Et sul on pangas mõni kopikas – noh, eks seegi ole saadud meie varal. Jah, jah – ära põrnitse!