Sügis. Oskar Luts

on kõige peale vaatamata siiski kimpus.”

      “Mis kimpus? Ära sa’nd, Kristjan, jälle hakka ajama oma hundijutte; olgugi et me vanasti olime temaga natuke vastamisi, aga ma ei taha tühje jutte. Olen neid kuulnud juba nii palju, et kõrvad kumisevad.”

      “Nagu nad mul ei kumiseks. Ei, peremees, seekord on vakt, mitte lori. Näe, seesama õmbleja-mampsel ei anna Aadniellikesele hinge- ega unerahu.”

      “Mis ta siis tahab temast?”

      “Ah mis ta tahab…?” pilutab kellamees silma. “Noh, eks te arvake, mis ta tahab?”

      “Kust mina tean.”

      “Raha tahab. Juba asi kohtus. Vaadake, kui me vanasti liugu lasksime, eks me siis pidanud kelgu mäest üleski tirima. Kiire-saks aga tahab ainult alla lasta; ülesviimine nagu polekski tema töö. Ja nüüd mul äkki kadus meelest üks sõna… Ali… ali…”

      “Kas alimendid?”

      “Noo-jah, jumala õige. Vaat, mis tähendab kooliharidus – teil kohe käes see sõna. Kas ma siis nüüd pean veel edasi rääkima?”

      “Aitab sellestki, kui… see on õigus.”

      “Einoh, jumala eest – õigus! Stoi, üks mees sõitis õue. Las ma vaatan.”

      “See on Madis.”

      “Ei, Madis tuli juba enne; see on keegi võõras. Noo – jah, kas ma ei ütelnud? – Köster!”

      “Köster? – Mida imet see siia otsib? Selle ilmaga? Kas laseme ütelda, et meid pole kodus? Temal alati on hirmus pikk jutt. Parem, kui juba olekski tulnud sõber Kiir: teda ma pole enam ammugi näinud oma ihusilmaga.”

      “Ärge te rääkige niipalju sellest vanast koogumehest – vaata, kui tuleb seegi. Nüüd ta just seda teebki, et ratsutab ringi mööda küla ja teeb politikat. Üks päev nägin teda koguni por– por– Näh, jälle läks meelest üks uus sõna – justkui vitsaga löödi. Ei, vanaks hakkan jääma, pole minust enam asja midagi. Aga tühja – tüdrukupirts on juba suur küllalt, et ennast ise elatada; las me Mariga läheme sinna, kuhu vaja.”

      “Kas tead, Lible, mis ma siis teen, kui lähed sinna? See muidugi tuleb üksnes sel puhul, kui elan sinust veerand tundi kauemini. Ma ronin Paunvere kirikutorni ja löön kella… sinu matuseks. Sa oled juba nii palju tagunud seda instrumenti… las mina ka vahel… siis on Jorh Aadnielil jälle midagi rääkida. Mõni minut tagasi ütlesin, et ma ei salli tühje jutte, aga vahel… Issanda vägi – kuhu jäi meie köster? Aga ühte ma palun, Lible, ole mõistlik ja viisakas. Olgu minugi nimi kas Jaakub või Juudas, aga ta, see pagana köster, ikkagi oli mu… mu… Noh, aita nüüd sina mind – juba hakkan minagi natuke unustama.” Ning lastes pooltäidetud koti: “Vist küll hakkan minagi vanaks jääma. Ja siis see sügis… Jah, ma saan aru nii mõnestki asjast paremini kui enne – kas mäletad? – ega ma saa hästi leppida selle lõtvusega – olen ega ole, kuid olen siiski.”

      Lible ei lausu seepeale sõnagi, ta vaid tõstab sõrme – nüüd peaaegu oleks nuusanud jumala ilusa vilja peale! “Tuleb!”

      “Kes?”

      “Noh – köster. Uskuge, peremees, ma püüan olla viisakas. Ja kuigi ma ütlen mõne sõna, siis olge nii lahke ja koputage mulle selja peale – on üks osa inimesi, kes jäävad rumalaks just seljast. Üks neist olen mina ja teine… praegu tuleb uksest sisse. Ma olen viisakas, kui jumal aitab.”

      Aga kuidagi ometi jõuab tarre enne köstrit väike Leksi. “Köster tuleb!” ähib, näost punane ja sõrm suus.

      “No, las ta tuleb,” ütleb isa üle õla. “Kas sa teretasid teda?”

      “Vaat, ei ole meeles, kas teretasin või ei teretanud.”

      Samal hetkel avaneb uks ning tarre astub just see, kellest oli juttu. “Hee-hee, tere ja jõudu! Vaata, kui palju ilusat vilja on hakanud andma Ülesoo põllud!” Ja silmates Liblet: “Näe, sina, Kristjan, ka siin! Mis sa siin teed?”

      “Eks ma natuke aita peremeest.”

      “Noh, ega see pole paha; aita, aita. Ja kõige rohkem rõõmustab mind see, et sa täna oled kaine.”

      “Millal ma siis pole olnud kaine?” uriseb kellamees, valvel see üksainus silm. Suus paha maik: ta ei salli orelivaevajat.

      Ent köster ei pane tähelegi seda lõõpimist. “Joosep,” sõnab mahedal, otsekui õlitatud toonil, “ma tahtsin sinuga paar sõna kõnelda.”

      “Miks mitte!” vastab Ülesoo peremees teenistusvalmilt.

      “Aga kas sa “tere” ütlesid?” ripub Leksi ta kõrva küljes.

      “Jäta mind rahule, poisike!” tõrjub Toots poja hellalt kõrvale. “Mine nüüd ilusti õue, lase vanemaid inimesi rääkida.” Ja köstrile: “Palun, olge nii lahke!”

      “Ei, mitte siin,” näsib köster vurrusid, heites hapuka pilgu Lible suunas, “läki õue, seal ma räägin.”

      “Noh,” tõstab Lible oma üpris karvase kärsa, “kui mina siin olen ülearune, las siis juba mina lähen õue – laps noorem, jalg kergem.”

      “Ilus laps!” naeratab köster väljuvale Liblele järele. “Sääraseid lapsi ma juba tunnen ja tean. See on niisugune sort lapsi, et kui täna siin kuskil köhatad, siis homme on Paunveres suurtükipauk. See kannab kõik laiali, mis ta iganes näeb ja kuuleb. Kuid vähemalt seda, mis me nüüd räägime, ta ei pea kuulma. Ega ta, pagan, ometi pole siin ukse taga?”

      “Oh, ei!” silitab Toots vurrusid. “On, ta mis on, aga ta siiski on võrdlemisi aus mees. Ukse taga ta ei hiili.”

      “Hea siis küll,” algab köster poolsosistades, “mul oli teie (teie!) poole üks palve. Õieti see ju on küll täiesti vormi asi, kuid peab täitma vormigi, eks ole? Lugu on niisugune, et ma kavatsen teha väikest maalaenu. Teie nimi maksab praegu palju – kui viskaksite selle sinna alla. Ei, ei, jumala pärast, ma tasun kõik ise, ainult see vorm. Nad on seal kõik nii pedantlikud, et lase aga olla. Räägin teile õigust, Joosep. – Käisin juba Kiire juures – ta pakkus mulle kohvi, aga allkirja ei andnud. Nüüd, armas Joosep, tehke teie seda oma vana kooliõpetaja heaks. Mulle on vaja seda laenu; ma ei tee seda kergemeelselt. Te teate väga hästi minu krunti – see tahab parandamist. Siin on see paber.”

      Tootsi ihus äkki hakkavad valulema vanad, sõdades saadud haavad. Ei saa ütelda, et ta kramplikult ripuks elu küljes, aga valu on valu; ja see hirmus sügisene ilm; ja vähemgi ärritus loeb oma kohuseks tuua kaasa uue puntra valu. Vaene Kentuki Lõvi abitult vaatab enese ümber; kadunud on tema järsk ja päikesepestud otsustamisvõime: sõda sõi närvid. Jah, seal oldi vapper nagu Vibuane, aga see oli avanss tulevasele elukäigule; pärast pidi seda tagasi maksma valudega ja närvinõrkustega. Taoti, jah, purkles tema endine vaim, aga seda juhtus harva. Ära nabis saatus meie tugeva mehe, kellel jätkus nalja kõigile ja kõikjale.

      “Tubli!” naeratab kohmetult. “Ma lähen küsin, kas tohib seda teha?”

      “Kellelt?” teeb köster. “Ega ometi Liblelt?”

      “Mispärast Liblelt…? Küsin oma naiselt. Enne olin mina siin nii enam-vähem elutark, nüüd on tema. Mis ma võin teha muud, paremat? Teid, härra kooliõpetaja, peaks viima sõtta, siis te näeks nii mõndagi ja kuuleks… Mina, näiteks, ei kuule enam hästi. Aga nüüd ma lähen.”

      “Kas see tõesti on tarvilik?” krimpsutab köster nägu.

      “Noh, ütleme nii… et nagu südame rahustamiseks,” naeratab Toots seekord juba natuke süüdlaselt. “Teile, auväärt kooliõpetaja, muidugi on teada, et Ülesoo talu sai selleks, mis ta praegu on, just Teele kaudu? Mis siin siis oli enne? – Ainult hunnik võlgasid. Oleks nagu veider, kui teeksin midagi ilma tema teadmata. Kas te ei arva sedasama?”

      “Jah, väga hea, aga kui Paunveres läheb jutt lahti, et…”

      “Teele käest ei lähe midagi lahti,” heidab Ülesoo peremees