Sügis. Oskar Luts

juhtub Tõnissoniga veidramaidki asju. – Jäädes purju, kahmab kinni mõne kõrvalistuja jalast ja hakkab seda masseerima sellise innu ja õhinaga, et naabril kipub vesi silma ning päästab teda ainult valju röögatus. Siinjuures peab tähendama, et sääraseil juhtumeil kuulub naabri jalg enamikult kellelegi naisolendile. “Ah, vabandust!” sügab siis kukalt. “Arvasin, et see on minu jalg.” Seletab siis veel natuke pikemalt, kuidas see kõik oli ja tuli ning tavaliselt lõpetab sellega: “Mis’nd, sõda – see on tühine asi. Aga vaadake selle tagajärgi! Vaadake kas või mindki. Kuhu ma nüüd enam kõlban, kui mu jalad valutavad nii hirmsasti, et ma enam ei suuda vahet teha oma ja võõraste koibade vahel.”

      “Noh, ja mis nüüd?” tuleb Ülesoo noorperenaine vanatarest, kuivatades käsi põlle külge.

      “Mis, mis?” kergitab Toots pead, silmad natuke vidukil, veidi hirmul, et jumal teab, millise jutuga ta jälle tuleb.

      Ja siis seisatab Teele läve juures nagu võõras, ning: “Kas me seda rukist veskile ei vii? Seal vanatare tagakambris oleks väga hea kuivatada pesu; nüüd seal on terad. Mina sinu asemel teeksin nendega midagi muud, kui lasta neid seal kas või idanema minna.”

      “Oh,” hakkab Joosep plotskit keerama, “juba homme paneme rukkid kotti. Ma ainult ootan seda, seda…”

      “Keda?”

      “Lible-Kristjanit.”

      “Imelik, sa ei saa ka midagi ilma temata!”

      “Einoh, saab küll, aga…”

      Õues ainult kaks korda haugatab koer, laisalt, nagu moe pärast, tähendab – ta tunneb tulijat. Seepärast see haugatuski on selline pealiskaudne, otsekui: tere, tere! Seegi läheb rohkem peremehe meeleheaks – vaata, ma olen siin ja valvel, ja kas näe, ma tõesti olen siin.

      Sisse astub Ülesoo tallu üks mees, keda järsku enam ei tunnegi. Nässu ja vanaks jäänud, üksnes see silm… Ei ütle seegi enam palju, kuid kes tunneb selle silma omanikku, see teab, kellega on tegemist. Justament nagu kogu Paunvere rahvas, teeskleb temagi nägematust: “Tere, siitmaja omad!” ütleb. “Küll aga on vastik ilm!” Käed klõpsti kokku ning siis veel kord: “Tere!”

      Aeg annab end tunda, aeg rõhub.

      Mõni kannab seda raskust kergesti, otsekui ei peksakski teda issanda vitsad, kuid teine, priske ja punane, ähib ja puhib ning pistab sulle käe pihku: “Oh, jumal!”

      Vaatad üles ja mõtled: “Mis ta pobiseb?”

      Ent näe, ta peab kaeblema, sest keegi on tulnud ja olnud ja temale liiga teinud.

      Tõstab siis see tulija oma karvase kärsa nagu vanal heal ajal, vaatab toas ringi ning muidugi peab midagi ütlema.

      “Kas lähme või?”

      “Nojah, jah,” tõuseb Ülesoo Joosep pliidisuu eest, “eks me’s lähe. Vaata, Teele!”

      “Mida ma vaatan?”

      “Noh, neid viljakotte. Lible ju sellepärast tuligi. Eks sa, Kristjan, toeta end veidi – senikaua kui ma ise ka lähen ja vaatan.”

      “Mis ma ikka istun,” uriseb Kristjan, seekord täiesti ja üpris läbi nina. “Nohu on ja kõik… Kodus ka pole asi päris selge.”

      “Kuidas pole selge? Mis seal siis on?”

      “Naine, see vana Mari, krõbiseb nagu vähikott.”

      “Haige või?” läheb Teele akna juurde. “Jah, ega need mehed hooli oma naistest! Seni kui neid on, ei hooli neist keegi, aga vaadake, kui nad kord lähevad hauda, siis… jah, jah! Meil kõigil on suus ilusad jutud…”

      “Mes, mes?” raputab Lible sulgi… “Mes?”

      “Ei midagi!” tõmbab Toots püksirihma kindlamini pandlasse. “See käis minu pihta.”

      “Kuhu sa siis nüüd lähed, isa?” paneb see päris väike Toots, Leksi, käed seljale.

      “Oh, kuhu ma ikka lähen…” raputab isa poisikese hõlma. “Läheme vanatarre, teri kotti ajama. Kui tahad, tule kaasa. Mulle meeldib see vana maja. Alati, kui lähen sinna, tunnen end nooremana, kas või sinusarnasena… nii umbes.”

      “Tuleb maha kiskuda,” vaatab Teele porisesse õue. “Mistarvis ta seal seisab?”

      “Vanad mälestused seisavad seal sees,” naeratleb Toots. “Ma küll kuidagi ei taha teda lammutada. Käsi ei tõuse selleks. Las vähemalt esialgu olla. Sügis juba ise teeb meele kurvaks; kui nüüd seegi kaob, siis… noh, ma ei taha minna luuleliseks, aga mulle meeldib kõik vana, millega on ühenduses mu noorpõlve aastad.”

      “Vaata, vaata, kas see pole öeldud küllalt luuleliselt?”

      “Noh, olgu, kuidas on, aga mina küll hoiaksin alles selle hütikese nagu muuseumi või ma ei tea, kuidas ütelda. Oi küll põles ja sai tuhaks palju sääraseid vanu maju, kui pidasime sõda! Ja ometi oli iga niisuguse katuse all oma ajalugu. Sina, Teele, oled noor – Sa ei tea… Mina tean. Kui ma praegugi hakkaksin kõnelema, siis…”

      “Istu ja kõnele!” sõnab väikemees kuulamisvalmilt.

      “Praegu pole aega, sõbrake. Küllap me õhtul kõneleme.” Ja Liblele: “Lähme siis!”

      “Noo – neh,” astub kellalööja ukse poole.

      Endine Raja Teele vaatab meestele järele ega saa lahti ühest mõttest, mis teda küll just ei rõhu, vaid nii häirib veidike juba mõnda aega. – Miks on Joosep nii apaatne kogu maailma elu vastu? Näe, seal on ajalehtki, mida mees ainult soris, kuid ei lugenud nagu kord ja kohus. Praegusel ajal on Paunveres iga mees poliitik, ajab tarka juttu, püüab parandada seda elu ja olukest, aga Joosep…? Nojaa, teda küll veel vaevavad ta haavad, nojaa, aga… mees siiski norutab liiasti. Kui majast on kadunud rõõmus meel, siis lõppude lõpuks kaob sealt ka ristiusk ja viisakad kombed. Näe, juba nüüdki sülgab vana Kentuki Lõvi tulle, vahel isegi põrandale, näol selline võõras naeratelu, mida temalt polnud näha endisil aastail. Ning järsku trügib pähe terve vihk mälestusi noilt päevilt, mil Toots veel oli tema peigmees. Ei, Teele ei igatse tagasi möödunud päevi, kuid praegune elu siiski pole see, mis nagu peaks olema. Kõike on külluses, aga puudub see midagi, mis teeb elu mõnusaks. Osalt küll masendab seegi tema siseilma, et õde seal Rajal hakkab muutuma vanatüdrukuks. Tõnisson, jaa, on korduvalt teinud juttu naisevõtust ja nii edasi, aga tüdruk, näe, ei võta tuld; varsti läheb asi niikaugele, et sõsar enam isegi ei tea, mida või keda tahab. Oli ka kord keegi koolivend Luts, kes temaga kurameeris omal viisil – nüüd on seegi silmapiirilt kadunud.

      “Ema!” puudutab Leksi teda käisest. “Mis sa mõtled?”

      “Oh, las ma vahel mõtlen natuke. Sinagi mõtled.”

      “Jah, mõtlen küll, aga praegu mul on igav.”

      “Igav? Mine vanatarre. Isa ja Lible on seal – aita neid.”

      Jah, seda võiks teha.

      Võtab mütsi ja astub õue. Vaatab ringi, kõneleb koeraga – targasti, nagu tema isagi omal ajal kõneles koertega. Siis valib kõige suurema porilombi ning astub sinna, sulistab; vaatab, kas vesi kerkib üle säärte. Sulane Madis sõidab õue, köhib vankril ja manitseb: “Poiss, poiss, mida tempu sa teed!”

      Aga need seal vanatares kühveldavad mahlakaid teri kottidesse. “Küll ikka on suur see jumala arm!” pühib Lible oma vesist silma.

      “Kuidas sa seda siis nüüd nii korraga taipasid?” muheleb Toots.

      Eks ta siis vaadaku ometi, milline kuldne rukis!

      “Jah, rukis on ilus. Küll Teele annab sullegi ühe kotitäie.”

      No ega ta’s seepärast hakanud rääkima; ega Kristjan Lible pole mustlane.

      “Einoh, hea’nd küll. Mis Paunveres uudist?”

      “Uudist on küllalt. Pühapäeval on vallamajas koosolek.”

      “Millal neid seal ei ole,” muheleb