Sügis. Oskar Luts

ammugi on saanud alguse,” vastab Kiir, “aga kohalikud võimud ei võta heli sisse. Tuleb nii välja, et minu õiglasel jutul pole jume.”

      “Hea küll,” koputab Arno Tali väsinult lauale, “eks ma tee sinu heaks kõik, mis ma võin, kuid anna mulle kirjalikke andmeid. Kahe päeva pärast ma jälle trügin Tallinnasse; siis juba on möödas need niinimetatud klistiiripühad, nagu neid nimetab keegi Tartu kirjanik, kes meile mõlemaile on väga hästi tuntud.”

      “Ei, ega ma oma jonni ei jäta,” kergitab Georg Aadniel pükse, kusjuures üks traksinööp ei pea paika ning kõrisedes veereb meistrite töölaua alla.

      Jälle lõgiseb välisuks. Õieti ju ei kohku keegi, kuid väike erutus siiski tekib seesolijais.

      “Kes seal siis jälle on?” viskab Benno käärid käest. Nõel suus, ta tõttab ust avama, mis neil kahtlastel aegadel tavaliselt on haagis. Olgugi et veel pole pime õhtu – jumal teab, kes võib tulla.

      Seekord pole põhjust mingisuguseks ahastamiseks, sest lõgistaja pole keegi muu kui Paunveres ammugi tuntud kellamees Kristjan Lible.

      “Ah sina!” astub Benno sammu kõrvale ja laseb külalise sisse.

      “No tere Jorh! Miks sa sealt vallamajast nii ruttu ära jooksid? Pärast ju kõik läks sinu heaks.” Ja siis alles: “Tere, siitmaja-rahvas!”

      “Mis läks minu heaks?” ajab Jorh silmad pungi.

      “Kõik!” vehkleb kellamees oma krobeliste kätega. “Kõik läks hästi. Ainult pagana häda, et sa haisesid. Olgu ma kolm korda neetud, kui teaksin, kust sa võtsid selle põrguliku haisu!”

      “Aga siis ütle ometi, sunnik, mis seal siis lõpuks tehti ja oldi?” krõhvitseb noor-rätsepmeister oma kõhtu.

      “Kõik on korras,” väänab Lible harilikku roikajämedust plotskit. Ja siis oma ainsa silma selginedes ta silmab oma vana sõpra Arnot. “Issand Jumal!” vajub köhmakile, “kas sa tõesti oled Arno?”

      “Nojaa, ikka mina,” vastab Tali naeratelles. “Kuhu ma siis pidin jääma? Või soovisid mu surma? Ma ju pole teinud sulle midagi halba, vana Kristjan.”

      “Armas taevas!” püüab kellamees suudelda Arno Tali kätt. “Kes on seda kunagi öelnud, et sina… teie… mulle olete soovinud halba? Mu süda lausa pakitseb rõõmust, et jälle kord näen teid siin meie mail… või ükskõik kus. Olen teid näinud uneski.”

      “Võid mind üsna rahulikult praegugi sinatada, sest me ju olime sinasõbrad, noh, siis… Kas mäletad veel, kui ühel jõuluõhtul käisin kellatornis?”

      “Oh, armas härra Arnoke, miks ei mäleta!” vesistub Lible ainus punane silmake, mida hõõrub määrdunud palituvarrukaga. “Miks ma ei peaks mäletama? Muidu ma ju olen jäänud päris tublisti totraks – seda ütleb kogu Paunvere rahvas –, aga mälu näib mul olevat selge. Ma ei tea, Arnoke, tahaksin nagu veel midagi ütelda selles esimeses rõõmus, aga… Luba, las ma musutan su kätt!”

      “Ära mine veidraks, Kristjan!” peidab Tali oma käed selja taha.

      Ja vanade tuttavate jutt keerleb edasi, kuni lõpuks ütleb Georg Aadniel Kiir selle suure sõna:

      “Nüüd, kurat, põletan pealinna.”

      “Noh, hea,” kostab Arno Tali, “siis sõidame ühes.”

      “Sõidan Tallinna,” kordab koolivend, “ja vaatan veel järgi, kas tõesti pole olemas tõde ja õigust siin maailmas; kui seda siiski on, siis ma võtan tal sarvist kinni ja nihutan enda poole, aga kui teda pole, siis jätan sinna paika kõik selle prahi ja puru.”

      Ja mida rohkem Kiireke räägib oma vennaga ja oma abikaasaga, seda tigedamaks läheb tema hing ja vaim; ja kui jõuab kätte aeg, mis on ära tähendatud kalendris, siis ta haarab nurgast vihmavarju, tõmbab kulmud õige kipra ning ütleb:

      “Las ma siis õieti nüüd lähen ja vaatan!”

      “Jorh läheb Petserisse põrsaid ristima,” hüppab Benno töölaualt. “Küll oleks tore vaadata, kuidas ta neid asju ajab, kuidas saab kätte oma normaaltalu, mille ta võitis oma rinnaga. Oh, ime vägi, küll tahaksin olla seal juures, kui Jorh ajab oma asja tõe ja õigusega.”

      Aga Jorhi abikaasa paneb käed risti ja Jumal ise teab, mis mõtleb tema tasane meel. – Mees läheb, see on kindel, aga kuhupoole nimelt, seda ta ei tea kunagi kindlasti.

      Georg Aadniel Kiir jõuab koos Arno Taliga vaksalisse, hirmsa vihaga küsib pileti otsemat teed Tallinnasse ja rongis, oma kaasreisijate keskel, tõstab häält.

      “Kas see on mõni kord?” küsib kähiseva häälega, ilma et vaataks kellegi otsa. “Praegu ma sõidan Eesti pealinna, suurte ja võimsate asjaajajate juurde – ma ei tea, mis minust saab, kuid ma otsin ainult tõde ja õigust.”

      Arno Tali kuulab koolivenna juttu, kuid ise räägib vähe vahele. Kiir ei pane seda tähelegi, kuna tal on oma plaanidega palju tegemist sel tähtsal sõidul.

      Issandal Jumalal on palju hommikuid ning üle oma töölaua ulatab ta ühe sellise ka Kiirele kätte, kui see jõuab Tallinna vaksalisse. Seal siis unine ja tusane Kiir ronib ühes Tali Arnoga rongist välja, läheb puhvetiruumi ja joob klaasi kuuma teevett. – Oot, oot, nüüd ta alles teeb maamõõtjaile alla selle kibeda!

      Umbes tunni aja pärast meie vanad sõbrad lahkuvad; Arno Tali läheb oma teed ja Kiir lubab “litsuda” otsekohe Toompeale. Ning sõjasangar Georg Aadniel Kiir asubki liikuma kesklinna poole… nagu ikka, üks külg ees. Minek on aus, aga sinna, kuhu ta juhib oma sammud, ta ikkagi ei leia teed nii kergesti; teel ta uriseb ja annab endale mingit märku – oli’s talle tarvis selliseid sõite ja käimist?

      Jõudes Toompeale, meie pealinna pühamasse paika, on meie rändur niivõrd väsinud, et peab istuma pingile. Koolilapsed ja kroonuametnikud mööduvad temast ning kergitavad kulme. “See frukt on provintsist,” mõtlevad kõik, tarkadena ja salakavalatena.

      “Noh hea küll, kuhu teie siis soovite minna?” küsib korraga üks hääl.

      “Mina?” tõstab Kiir oma vinge kärsa. “Mina tahan nüüd minna selle kõige kõrgema võimu juurde; ma tahan näha, kas ma saan kätte oma asunikutalu – või ei saa ma seda mitte?”

      “Miks te siis ei peaks saama – ma olen pärit sellestsamast majast – küllap ma teile välja muretsen asunikutalu ja veel natuke peale selle.”

      Kiire meel läheb lahkeks. Südames ta juba seab kõnegi valmis, mille peab kõrgele riigiametnikule, kes jagab asunikukohti.

      Suur asjamees läheb minema, tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale ja Kiir, Palamuse rüütel, hiilib talle poolpõiki järele, et pagan teab, kaugele teine ikka läheb.

      Seal ülal ta saab kätte ühe väga suure ja raske härra. Millegipärast hakkavad värisema tema püksid – see sõit Paunverest Tallinna oli tühine asi, kuid seistes kõrge härra ees pole see mitte enam nii lihtne, nagu esialgu näis.

      Suur härra võtab taskust ühe pika paberossi, kinnitab selle veel pikema pitsi otsa ning lausub meie Kiirele:

      “Dokumendid, dokumendid, mu armas härra!”

      Nüüd mugib Georg Aadniel suus ühte sõna, otsekui tahaks seda peenemaks närida, kui see tõeliselt oli. Viimaks siiski saab kätte ühe aunime, mis ei tahtnud väljuda tema suust.

      “Lähme!” ütleb kõrgeauline kapten, “ma vaatan läbi teie asja.”

***

      Sellal kui Kiir läks Tallinna pidama suurt ärijuttu maasaamise mõttes, oli vana Lible-purask või keegi teine ajanud Paunveres hundijuttu: “Härra Georg Aadniel olevat läinud Tallinna ennast pooma, sel juhtumil, kui temale ei anta maad.”

      Jaamaülema Abi, tema abikaasa, see punasevärvilise kübaraga tubli noorik, nuttis vaiksesti, kuuldes Lible juttu, millest