Oskar Luts
Список книг автора Oskar Luts
«Litteraria» sari. Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II)
Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 7. vihik
«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952)
Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 9. Lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.
Tootsi pulm. Äripäev
Oskar Lutsu kuulsa Paunvere-sarja kolmas osa. Lood, mis selles raamatus on Eesti kinovaatajatele tuttavad, sest kui esimene pool raamatust on kandvaks osaks filmile «Suvi», siis tagumine pool filmile «Sügis». Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Krista Simsoni illustratsioonid.
Kevade
Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapää“– vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks. Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks. Hando Runnel, 1987
Talve
Oskar Lutsu "Kevade", "Suve" ja "Sügise" vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga "Pildikesi raugapõlvest". Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus "Talve" ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu "Talve" käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see "Talve" vastuvaidlematult!
