Sügis. Oskar Luts

käsi põlle külge, “ma olen nii korrast ära ja räpane! Mul polnud vähematki aimu, et siia tuleb mõni võõras.”

      “Jätke niisugune jutt, proua Toots,” heidab Lible käega. “Egas te ometi kogu eluaja kavatsenud kanda pruudikleiti! Me kõik oleme tööinimesed ja… töö ei ole häbi.”

      “Noh, olgu kuidas on,” taandub noor perenaine teise tuppa, aga ma siiski… Ma tulen kohe tagasi.” Ning abikaasale: “Sa, Joosep, paku võõrastele vähemalt istetki!”

      “Nojah,” on Toots kohe nõus, “istuge, istuge, head inimesed; puhake jalgu! Praegu kah niisuke halb tee, et…”

      “Oi, kulla Tootsi-härra,” võtab Kippel pambu seljast ja istub laua juurde, “praegu on kuldne tee: pole enam seda hirmsat pori ega…”

      “Jah, selles mõttes’nd küll,” kehitab Ülesoo peremees õlgu. “Aga eks ta ole konarline. Istuge, istuge, sõbrad! Las perenaine kohendab end veidi, siis ehk keedab meile klaasikese kohvi.”

      “Jäta, Joosep, kõik sinnapaika,” arvab Georg Aadniel, “ära piina perenaist! Egas me tulnud jumal teab kui kaugelt, et meid kohe on vaja puputada. Tulime siia mitte kohvi jooma, vaid hoopis teise asja või õigemini: teiste asjade pärast. Ega sa, kulla koolivend, pole veel midagi kuulnud?”

      “Kuulnud? Millest?”

      “Noh, ikka sellest asunikutalust või nii…?”

      “Asunikutalust…? Hm… Kas sul’s veel nüüdki on peas see mõte? Seekord, kui tulid Tallinnast, siis küll kõnelesid, et nii ja naa, aga ma arvasin, et noh, sõber on natuke pehme, et eks tal varsti möödu see tuju. Aga nagu ma kuulen… Ega sa’s ometi tõesti?”

      “Ei, tõesti, tõesti, armas Joosep. Ma just nende kiuste…”

      “Noh, ainult teiste kiuste ennast hoopis võõrale alale viia – seda ei maksaks teha. Ja nagu ma seekord märkasin, on sinu vanemadki selle vastu.”

      “Vanematel pole siin midagi ütlemist!” mühatab Kiir tusaselt. “See on minu oma asi, mis ma teen. Ja kui mina juba olen käsile võtnud mõne asja, egas mina seda jäta.”

      “Jajah,” pilgutab Lible silma, “seda ma kuulsin jah, et Kiire-saks tahab asunikutalu osta.”

      “Mis asi see on, mida sina ei kuule? Sina kuuled neidki asju, mida üldse pole olemas. Nojah, tahan jah osta talu – mis siis sinul sellest? Hmh?”

      “Ei, mitte midagi. Egas ma räägi halva mõttega. Ostke, ostke, Kiire-saks; nagu mäletan, oli teil juba ammugi niisuke tung… maad harida või nii. Oi paraku, kui minul oleks raha, ma ise ostaksin endale maalapikese ja elaksin igatahes paremini kui praegu, vähemalt poleks mul siis tarvis sekeldada kirikisandatega. Ja see raha mul juba oleks võinud olla, kui…”

      “– kui see poleks kõrist alla läinud,” noogutab Kiir pead.

      “Jajah, täiesti õigus!” kinnitab Lible. “Ses tükis ma küll olen täieline masuurikas. Näen isegi ja saan aru, et teen halba endale ja oma perekonnale, aga mitte midagi ei saa parata; justkui vamm on sehes. Ja kes mind nüüd enam parandab! Oh, jah!”

      “Kas tead, Jorh, kus on Nõve küla?” küsib Toots äkki.

      “Nõve küla…?” surub rätsep käe laubale.

      “Jah, tean küll: see on siit nii umbes viis-kuus versta. Mis siis on selle Nõve külaga?”

      “Seal Nõvel on üks Paaveli-nimeline isik ja tahab müüa oma asunikukohta.”

      “Ohoh! Kust sa tead, mis tehakse meist nii kaugel?”

      “Ta ise rääkis Paunvere poes. “Hea meelega müüks ära teise raipe,” ütles, “aga kus see ostja on!” Ega mina seda meest isiklikult ei tunne, ma ainult kõrvalt kuulsin, kui ta kaupmehele nii rääkis.”

      “Oi, härra Kippel,” kerkib Kiir toolilt, “siis laseme kohe sinna! Eks ole?”

      “Noh, egas ometi nii äkki!” naeratab Toots ja silitab vuntse. “Egas need ostjad seal ometi sabas seisa. Selliseid asju ei aeta käkaskaela ega umbropsu. Kes juba ostab talu, see enne kaalutleb seda asja igapidi.”

      “Aga näe, endised saksa mõisnikud nabivad kohe kinni, kui on saadaval mõni niisugune pala.”

      “Kah enamasti ainult siis, kui neil seal lähedal juba enne on krunt, nii et on võimalik ühendada uut ja vana maatükki.”

      Siis tuleb Ülesoo perenaine teisest kambrist, nägus ja naeratlev, nii et lust on teda vaadata. Ikka seesama endine Raja Teele, ainult kehavormidelt märksa tüsedam kui aastate eest; ja silmanurgis just nagu oleks veidi õrnu kanavarbaid. Nüüd ta juba kannab pühapäevast kleiti ning rätsepmeister Kiir mõõdab teda väga teravate pilkudega. Meistrimees võrdleb teda oma Juuliga ja muidugi neab oma vaevalist saatust. – Vaata, kas seesama Teele ei võiks praegu olla tema naine: siis oleks majas rohkesti ilu ja rikkust ja õnne. Aga näe, inimeste saatus on justkui metsaline – ajab kõik segi: endisel vemblal ja praegusel haigel kondihunnikul Tootsil on selline tore ja matsakas Teele, et päris suu paneb vett jooksma, aga temal, etse kae, on naiseks midagi luuavarre taolist, kes muud ei mõista teha kui nutta… Ja nüüd, kas näe, mitte kuidagi ei antud talle asunikutalu, öeldakse küll – isegi piiblis on sellest juttu –, et issanda teed on imelikud, aga nii imelikud nad siiski ei peaks olema.

      Ta arutleks veel edasigi, aga vaja ometi kuulata, mis teised kõnelevad.

      “Noh, härrased,” alustab noor perenaine, “nüüd kindlasti saab kuulda palju uudiseid niihästi linnast kui maalt.”

      “Oi, proua Toots,” hüüab isand Kippel särasilmi, “linna uudiseid võite isegi näha.”

      “Ohoh?”

      “Jah, just nimelt. Teie olite vanasti minu hea kunde või ostja, ega me nüüdki jäta tegemata väikest äri. Silmapilk, prouake, ma kohe avan oma seljakoti.”

      “Tubli. Seni kui te seda teete, ma panen tulele tilgakese kohvi. Täna säärane niiske ja vali tuul – puhub päris üdini; just häda pärast peab võtma midagi kuumemat hinge alla. Suuremat talitamist väljas küll ei ole, aga niisugusel ülemineku ajajärgul on ihu eriti arg ja hell.”

      “Noh,” mõtleb Kiir, “kui juba sinusuguse tünsu ihu on arg ja hell, mis peab siis küll ütlema minu ahjuroop, Juuli?”

      Tuppa tuleb väike perepoeg Leksi ja sulane Madis. Mõlemad jäävad ukse lähedusse seisma nagu vaesed patused, näost punetaval poisikesel sõrm suus.